Mälestuste rand

[EST] Ühel sumedal suveõhtul võibolla juunis aga võibolla juba ka juulis (kes seda enam mäletab, too suvi oli ju nii pikk ja nii soe kui veel olla andis), tuli tahtmine ennast kuuma päikese eest merevette kasta. Linnatolm autorataste alt asendus kohalike kruusateede omaga ning seiklus nimega: otsime endale oma privaatse rannakese, kus mõnusalt mererõõme nautida, võis alata. Oh seda mõnusat rappumist nendel auklikel teerajakestel mis meie mälestustes viisid kõik mere äärde, nüüd aga viimane kui üks lõppesid paremal juhul vaid sildiga eramaa, halvemal juhul aga suure villaga otse mererannas.

Nii otsides möödus kõigepealt tund, siis teine ja märkamatult pool kolmandatki. No ei olnud olemas enam neid radu ja randasid, ning kui mõni teeots isegi viis kaua tagaigatsetud veesilmani, siis oli see juba päris kindlasti kellegi poolt hõivatud. Nii juhtuski, et sellel õhtul jäid rätik ja rannariided päris puutumata - aga ega siis õhtu sellepärast veel raisku läinud. Oli lihtsalt üks sulnis õhtu mööda mälestuste radu, mis andsid lõppkokkuvõtteks ajendi sellesamuse aarde peitmiseks.

Aare juhatab teid jalutama mööda neidsamu radasid - ei pea ilmtingimata ootama sumedat suveõhtut aarde leidmiseks - siin on äärmiselt mõnus igal aastaajal. Aga kui nüüd võiks arvata, et lõpp punkt on selles salapärases rannas, mida sai taga aetud, siis ei. Lõpp punkt asub hoopiski ühes täitsa avalikus rannas, kus suve jooksul selgus korduvalt, et vesi on märg mis märg ja kuivaks seda mõelda, ei õnnestu - kõigil soovijatel on lubatud teha inimkatseid ja see teooria isiklikult järgi proovida ;)

Hoolikat otsimist! Midagi kaevata ega lõhkuda ei ole vaja - maskeering teeb oma töö!

[ENG] On one summer evening, perhaps in June, or perhaps already in July, we decided to dip ourselves in the sea. City dust from car wheels was replaced by local gravel roads, and the adventure called: Let’s find our own private beachfront, could start. Oh, this nice shake on those bumpy paths that in our memories all led to the sea, but now every last one of them ended at best with just a label saying private land, or at worst with a big villa right on the beach.

While searching first an hour passed, then a second, and unnoticeably half of a third. Well, there were no more of those trails and beaches, and even if some of the roads led to a long yearned water, it was definitely already occupied by someone. So it happened that the towel and the beach clothes were pretty much untouched that night – even so the evening was not wasted. It was just a delightful evening full memories that ultimately gave us a motive to hide this cache.

The treasure guides you along the same trails - you don't necessarily have to wait for a foggy summer evening to find the treasure - it is extremely enjoyable in every season. But if you now think that the end point is on this mysterious beach that was being searched, then no. The end point is on a public beach where, over the summer, it was repeatedly found that the water is wet as wet can be and it is impossible to think it dry - anyone who wants are more than welcomed to do human tests and try this theory personally;)

Careful searching! No need to dig or break - disguise does its job!