Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare asub antud koordinaatidest 10 m kaugusel, edela suunas (kurss 210).
Asjad on pakitud 5 liitrisesse plast pudelisse, mis omakorda on mässitud musta prügikoti sisse. Aarde nimi tuli sellest, et Kell-Termomeeter-Hygrometer peale oli nii kirjutatud.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lumega_raske (3), omanikuta (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCYKN4
Logiteadete statistika:
164 (90,1%)
18
4
4
2
1
0
Kokku: 193
No siin oli kõike liiga palju- palavust, võsa, silma tilkuvat higi ja lammutamistunnustega vanu müüre. Andsin alla, sest vaatlemisega midagi ei märganud ja kaevama ei hakanud.
Mõtlesin lõuna ajal natuke jalga sirutada ja ringi sõita. No sõitsin siia. Esimene nõme asi - tee siia oli märg kiilasjää ja lamellidega oli libe. Esimene hea asi - nelivedu ja sportauto :P
Kohale jõudes hakkasin muidugi mõtlema, et märga lund on ka jube palju siin. Mõne aja toksisin varbaga lund ühest kohast teise ja otsustasin, et siia tuleb ikka ilma paksu lumeta tagasi tulla :D
Ehk siis järgmise korrani.
Oh neid vanu aardeid, mis konteineri järgi nimetatud :o) Nagu Miltoni kohvipurk, Whiskasi aare, Aptetska, M nagu MMMMaxim's ja mõned veel. Seesama Sanofi-Synthelabo muidugi ka. Huvitava võõramaise kõlaga, aga ajapikku kaotab aarde nimi tähenduse, eriti kui originaalkonteiner välja vahetatakse. Tundub, et palju mõttekam on aare pigem asukoha nimega või omapäraga seostada, need asjad niipea ei muutu. Lumega raske leida on ta vist tõesti, vähemalt pimedas. Pärast ebaedukat pooltundi otsustasin, et jääb teiseks korraks.
Paneme siis päeva lõpuks ka ühe mitte leiu kirja. Ragistasime, mis me seal ragistasime, aga see va sinine punkt ei näidanud meile nulli. Saime muidugi mõnusasti jalad nõgestes täpiliseks, aga aaret ei tulnud. Aga autasuks saime selle aasta esimesed metsmaasikad. Jeeeeeeeeeeeee
Ei leidnud. Ala suhteliselt segane/keeruline. Võib-olla meie enda viga (ilmselt ongi). Nõgeseid saime kõvasti. Kommentaaridest leiduvad "vihjed" tekitasid uusi mõtteid kuid lõpuks läks ala juba suureks. Ei viitsiks tagasi minna uuesti otsima.
Koomiline oli see, kuidas nii kiiresti kui jalad võtsid jooksime kohaliku suure koera eest ära. Ilmselgelt oleks ta kätte saanud kui oleks tahtnud, kuid ta vist rohkem jooksis pulli pärast.
Kui juba sealt mööda sõitsime, siis otsustime ka selle üle vaadata igaks juhuks. Seekord oli GPSis juba välja arvutatud koordinaat. Tuuseldasime mis me tuuseldasime, aga ühegi kivi alt aaret välja ei ilmunud.
Tükk aega otsimist, siis avastasin, et otsin täitsa valest suunast, läksin siis õigesse suunda ja otsisin sealt aga aaret ei leidnud sellegipoolest. Lõpuks otsustasime alla anda.
Lõvi möllas kive tõsta ning hiirte-rottidega võidelda. Mina lihtsat pelgasin mesilasi. Andsime alla, tuleme siis, kui taimestikku vähem.
Päike oli juba loojumas kuskile kaugele puude ja mägede taha ja meil selge siht sirgelt koju ära minna. Ootamatult selgus aga, et sirge siht on väga kergelt painutatav, kui teele lausa kargab tuttava nimega silt. Nüüd sain aru, miks ikka mulle soovitatud oli, et "selle te võtate ka ju ikka ära", hoolimata minu kangekaelsusest. Nüüd aga keerasin ise rooli abil rattad õigesse suunda ja asusimegi kloostri varemete suunas teele.
Järgnes... (palju päevavalgust mitte kannatavat ja piiks-piiks-piiksude varju jäävat juttu)...
Lurichit kaasas polnud, floora oli kasvatanud oma haarmed iga mätta ja kivi üle. Õnneks olid maod juba tuttu vähemalt läinud. Ühel hetkel leidsime, et on meilgi aeg. Koju tuttu minna. :P Saak oli niigi hea- sääsekublad, nõgesemuhud ja kriimud-kriipsud kätel-jalgadel. :D Mõned aardeleiud kah. Küllap see olekski liig juba olnud.
Seega, mis valesti, see uuesti. Kunagi. Ehk...
Aitäh!