Kiri administraatoritele
Valgeristi mägi
Peitis 15.02.19 [heldur]
| Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Mööda seda Neeruti oosi saab ka autoga sõita. Autosõit Neerutis mööda kitsast teed meenutab sõitu mägedes, kus kurvilise teeperve asemel on sügav kuristik. Tegu pole küll Alpidega, aga tasase maa elaniku seiklusjanu leiab ehk siit kandist natuke kustutust. Kõrged nõlvad paistavad kõige paremini silma varakevadel, kui puud pole veel lehte läinud, aga lumi on juba sulanud.
Valgeristi mäe keskosas, seljandiku harjal seisnud 19. saj lõpukümnendil suur palkidest rist. Pärimuste järgi olevat sinna kunagi maetud Rootsi sõjamehi. 1930ndate aastate algul, kui siin teed ehitati, tulnud tööde käigus sellesama künka servast, Pruudi ja Peigmehe kivi lähedalt samuti inimluid välja. Muistendi kohaselt olla just sinna maetud kahe pulmarongi vahelises tapluses surma saanud pruut ja peig.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (10), soovitan (2), lumega_leitav (2), lühem_matk (2), drive-in (1), rmk_matkateed (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8376K
Logiteadete statistika:
116 (98,3%) 
2
6
0
0
0
0
Kokku: 124
16 veebruar 2024 ei leidnud Krista, Üllar, Säde [küülikhops]Kahjuks on sealkandis metsa tehtud ja tundub et ka aare on kadunud.
19 märts 2019 ei leidnud Sigrid ja Herki [siku77]Panen mitteleiu, kuigi reaalselt aarde lähedusse ei jõudnudki. Aga endale jätan ikka märgi maha, et seegi sihiks olnud.
Karli juurest tulime edasi plaaniga vallutada veel 1 mägi. Geomobiil oli meil ikka täiesti sobimatu, nimelt puksiirauto. Mingil hetkel saabus selline koht, kust treiler mäest üles enam edasi ei saanud. Kiire otsus oli, et jätame selle otsingu selleks korraks katki ja põgeneme sealt enne, kui pimedaks läheb. Vaatasime kaarti ja valisime ka tee välja, kustpidi lahkume. Tuldud teed mööda tagasi ei läinud, kuna sealgi oli korralik tõus.
Väljavalitud tee osutus ka ebasobivaks. Nimelt Neeruti muuseumi juures oli traktoristil tööpäev lõppenud ja lumi täiesti lükkamata. Ja tundus, et lausa talv läbi on juhtunud nii, et tööpäev lõppeb just seal.
Seega ainuke võimalus sealt mägedest lahkuda oli minna tagasi mööda tuldud teed. Jõudsimegi Karli parkla lähistele ja sealt edasi tõusust üles ei saanud. Väljas läks iga minutiga järjest pimedamaks. Korduvate katsete tulemusel me edasi ei liikunud.
Kui uurisin Herkilt, kas tal on mingeid mõtteid, kuidas me siit minema saame, siis oli tema ainuke mõte, et jääme kevadet ootama. See mõte ei olnud mulle väga meeltmööda. Ragistasin ajusid, et mis teha. Kodus oli ju meil 2 maasturit aga kodu oli väga kaugel.
Läksin jalutades vaatama, kui pikk on see tõus, millelt vaja veel üles saada. No oma 20 meetrit. Minu ettepanek, et vintsime end mäest üles, ei sobinud ka kuna treileril ju vints valel pool.
Siis ragistasin veel ajusid ja tegin ühe kõne. Ei saanudki pikalt telefoniga rääkida, kui kuulsin, et treiler vaikselt läheneb ja saabuski mäe otsa. See tundus küll uskumatu. Võluväel vedis treiler end ise mäe otsa.
Päris põnevad elamused olid. Järgmise korrani!
Meie geomobiil