Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Olete jõudnud ajaloolisse Hummuli mõisapark.
Hummuli mõisat (saksa k Hummelshof) on esmamainitud 1470. aastal. 19. sajandi teisel poolel kuulus mõis von Samson-Himmelstjernadele. 1914. aastal omandas mõisa Sangaste mõisast pärinenud Ermes von Berg. Kuna mõisaomanik võttis endale Soome kodakondsuse, siis mõisat koheselt ei võõrandatud. Mõis oli kuni 1929. aastani von Bergide käes rendil.
Von Samson-Himmelstjernade ajal 1860tel aastatel ehitati mõisa kahekorruseline neogooti stiilis peahoone. Puhta vuugiga tellishoone parempoolset nurka kaunistab kolmekorruseline kaheksatahuline torn, mis lõpeb sakmelise karniisiga. Hoone vasakut tiiba kaunistab kaheosaline astmikviil.
Võõrandamisjärgselt on pikki aastakümneid kasutanud hoonet kool, mille tarbeks on seda 20. sajandil ka veidi ümber ehitatud. Muuhulgas on kaotatud algselt tiheda jaotusega aknad. Kõrvalhooneid ei ole mõisas praktiliselt säilinud.
Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Helme kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Valgamaale Tõrva valla territooriumile.
Aarde otsimisel satud Sa mõisapreili lemmikradadele (endine forellitiik, tenniseväljak, inglise stiilis park jne) ja kindlasti mine tervita ka "Pargivaimu"!
NB! TALVEL ON KINDLASTI RASKEM! AGA MITTE VÕIMATU!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lumega_raske (2), lõkkeplats (1), ilus_vaade (1), lühem_matk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC80EB5
Logiteadete statistika:
90 (90,0%)
10
6
2
1
0
0
Kokku: 109
Aarde justkui leidsime, aga see sulav talv segas meid kohe vägagi. Saime aaret ümbritsevale kotikesele näpud külge ja topsi seal sees tundsime ka, aga ümbritsev on jää tõttu ilmselt paisunud, kuna topsi sealtkaudu me välja ei saanud, kust ta ilmselt sisse on pandud. Küllap tuleb oodata mõned nädalad ja kunagi kevadel või millalgi ära sulanud ajal tagasi tulla.
Kõrvalmärkusena mainin ka seda, et aardetops ujus korralikus ookeanis. Kuna me topsi august välja ei saanud, ei saanud me ka kontrollida, kas kott ja tops on seest kuivad või mitte. Loodame parimat.
Ise alustasin Järvamaal Mõisapreilide peitmissarja. Kaalun alati hoolega peitmiskohta, meisterdan, katsetan ja siltide rohkus näitab, et asi on tulnud hea.
Siin küsisime eelnevatelt kinnitust asukoha suhtes ja no peitke mujale kui lihtsalt viskate karbi ääre alla. Lumega ja vihmaga ligane, sitane, ebameeldiv põlvili otsida. Nähke natuke vaeva, mõisad on ju tutvustamist väärt.
Peale mõningast edutut otsimist otsustasime ka meie mitteleidjate uhke riviga liituda.
Ei leidnud me seda ei minnes ega tulles. Koordinaat keerutas ja lava alust oli täidetud. Kes teab kui üle peidetud tagasi pannes oli eelmiste leidjate poolt. Omanik võiks siiski pilgu peale visata ja kirjeldust ning vihjet siis korrigeerida vajadusel. Samas võisime me ka lihtsalt geopimedad olla.
Otsisime, aga ei leidnud. Käisime terviserajal ja pommiaugus, seejärel autost võetud abivahenditega uuesti, aga ikka jäi leidmata.
Mõisapreili tipsis pargipaviljoni, kohvitass näpus. Kohv joodud, tuli kange tahtmine karjääri teha. Kaevas, mis ta kaevas, tunnike hiljem tuli kopp ette. Pühkis põlvedelt ja põselt tellisepuru maha ja kandis nädal aega pitskindaid, et kriimustatud käsi varjata.
1.5/1.0, väike - kirjelduse järgi peaks see magavale kassile ka suhu kukkuma. Väitke mis tahate, aga siin on midagi paigast ära. Leidsime vaid taskulambi. Kes tunneb, et on kadunud, võtke ühendust.
Päästsime lehtla katuselt mõisapreili enda, aga aare jäi leidmata. No jah, kui vaadata raskusastmeid, siis selle koha oleks pidanud kohe välistama :) Logisid lugedes, ei tekkinud enam tahtmist järgmisi aardeid sealt lähedusest, otsima minna. Võib olla teine kord, kui oleme rohkem mõtteid ammutanud.