Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Keila jõe suudmes on kalapüük keelatud aastaringselt. Erandina võib siin püüda erilubade alusel torbikutega silmusid. Oktoobri keskpaigas tulevad kuuks ajaks jõe suudmesse kudema lõhelised - meriforell ja lõhe. Koos sellega ilmuvad välja ka röövpüüdjad, kes jahivad väärtuslikku punast kalamarja. Siinsed uued aarded on üheks heidutusmeetodiks, et lasta kaladel rahus kudeda.
Käesolev aare on peidetud vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski kunagisele teerajale. Mööda Keila jõe läänekallast jalutades satute kõigepealt uhkele restaureeritud teeraja osale. Meremõisa häärberi varemete juures, mis kunagi ei valminud, vaid muudeti romantiliseks aiakujunduslikuks elemendiks, uued trepid ja sillad lõppevad. Rada siiski jätkub mööda ürgoru pealset. Ette jääb ka üks järsemat sorti laskumine, sellest ka maastikuraskusaste. Pärast järsakut sisenete kunagisele kalakasvatuse territooriumile. Internetiavarused on väga kitsid jagamast informatsiooni antud ala kohta. Esimene punkt juhatab teid tiikide pumbajaama varemete juurde. Kaldalt läheb kõrghaljastusse kattunud siht otse tiikide juurde. Sinna hobuseraua kujulise tiikide süsteemi viib ka antud multiaarde lõpuosa. See mis sealt keskelt välja ilmus, pakkus mulle üllatuse. Mõnusat jalutuskäiku!
Infot mis ma leidsin antud teeraja kohta: |allikas ja muud põnevat| |allikas ja palju ajalugu Keila-Joast|
Jeruusalemma mägi ja tiigid
Pargi Joa poolses osas nimetati üht kõrgemat piklikku kohta Jeruusalemma mäeks, mille lähedal olid Jeruusalemma ja Bethesda tiigid. Kelle poolt mäenukile ja tiikidele piiblis esinevad nimed anti, ei ole teada. Pargi Meremõisa poolses osas oli Tündermaa tiik, mis asus vürst Pjotr Grigorjevitši rajatud tee lähedal, nn vürsti lepiku lähedal. Nimetus „Tündermaa” on vist sellest, et sealt lähedalt anti talupoegadele enampakkumisel tündrimaa alusel heinamaad (vana tallinna tündrimaa 0,63 ha; uus tallinna tündrimaa 0,5 ha).
Teerada
.. Kui 1878.a.-l879.a. Meremõisa pargi osas üht uut teed rajati, töötas selle juures ka Pjotr oma laste õpetaja juut Slutskiga. Vürst ja Slutski olid suured sõbrad. Tee ehituse mälestuseks paigutati ühele suurele raudkivile pronksplaat: “дорожка светлеитего князя петра григоревига Волконского 1878/1879.” Kivi juurde paigutati tulp, millel klaasi all oli Sletski venekeelne luuletus ..
Vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski |allikas ja põnevat lugemist koos piltidega|
Pjotr oli veidi kerglane inimene, kes kandis liialdatult hoolt oma välimuse eest. Hall silindrikujuline kübar viltu peas, seljas tihkelt taljesse õmmeldud mantel, kitsad Napoleon III vurrud ning Prantsuse eruohvitseri kehahoiak. Oli ka hoopis teistsugune Pjotr - vaimse töö tegija, väga palju lugenud ja haruldase mäluga intellektuaal. Kahjuks ei võimaldanud tasakaalutu iseloom ja halb tervis tal oma teadmisi rakendada. Nagu isa, oli ka tema silmapaistvalt musikaalne ja ilusa lauluhäälega. Pjotr Volkonski abiellus Vera Aleksandrovna Lvovaga (1848-1924), kes oli tsaar Aleksander III abikaasa Maria Fjodorovna mõjukas õuedaam ja üle Venemaa tuntud iludus. Neil oli kolm poega: Grigori, Aleksandr ja Pjotr. Kaks nooremat sündisid Roomas, kus abielupaar elas aastatel 1871-1873. Seal külastas neid ka kirjanik Aleksei Tolstoi, et tutvustada oma teoseid, kus Volkonskitest juttu. Itaalia aastatega on seotud ka üks rahvapärimuslik lugu. Nimelt tellinud Volkonskid ühes Rooma restoranis kõige kallimat kala, mida Itaalias saada oli. Kala, mis lauale toodi, maksnud Vene ra-has 75 kopikat tükk ja olnud Läänemerest pärit kilu. Elu lõpul jäi Pjotr segaseks. Ta suri Joal ja maeti perekonnakalmistule. Vera Volkonskaja veetis pärast mehe surma talved põhiliselt Prantsusmaal ja Itaalias, Joal viibis ta vaid suviti. Elas vanas eas tagasihoidlikult, külalisi käis Joal juba enne 1914. aastal ala-nud sõda harva. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli Vera Volkonskaja Moskvas. Kuidagi õnnestus pojal ta 1920. aastal Eestisse saada, kus ta kirikumõisa kolmetoalises korteris oma viimased elu-aastad mööda saatis. Vera Aleksandrovna suri 1924. aastal ja maeti perekonnakalmistule oma mehe Pjotr Grigorjevitši kõrvale. Tema haual ei ole plaati ega risti, nähtavasti puudus lastel nende muretsemiseks raha.
Vihje: Esimeses punktis magnet. Lõpu vihje esimeses karbis.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 23.8719' 24° 17.8400' |
![]() |
Parkla | 59° 23.7119' 24° 17.7870' |
![]() |
Parkla | 59° 23.6160' 24° 17.6850' |
![]() |
Raja algus | 59° 23.8250' 24° 17.4570' |
Aarde sildid:
soovitan (3), lumega_raske (3), ilus_vaade (2), vaatamisväärsus (1), pikem_matk(>1km) (1), kalakaitse (1), ettevaatus_vajalik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7YXZD
Logiteadete statistika:
77 (97,5%)
2
2
1
0
0
0
Kokku: 82
Olles veetnud enamuse päevast horisontaalses asendis päikese käes, oli vaja nüüd natukene ennast liigutada varjulises keskkonnas. Otsustasin Keila-Joa mõisapargis matkata enda aarded läbi. Kokku suutsin väikese maa-ala peal 12km maha käia. Tegin jalutuskäigu enda jaoks huvitavamaks ja katsetasin läbi erinevaid senikäimata radasid, mis ette jäid.
Esimesena jäi ette minu virtuaalne. Päris nulli ei hakanud minema kuid vaatasin üle ligipääsu paremalt servast. Kose taha saamine sealt küljelt paistis olevat oluliselt raskem kui hüdroelektrijaama poolt. Otustasin aarde kirjeldusse lisada soovitusliku lõigu. Mõned tunnid hiljem puhkasin prožektori juures jalgu ja paistis, et taban kellegi teolt aga olid hoopis niisama profiilipilte tegevad mugud.
Volkonski radadele suundusin väga suure ringiga. Kõigepealt vaatasin üle Beckendorffide kabeli ja surnuaia. Siis sattusin tiikide ääres olevatesse hoonetesse kondama. Üks hoone meenutas SPA-d. Bassein, saunad, hunnik vanne. Vanim leitud daatum oli vannis vedelenud Õhtuleht, millelt luges välja 1973. Kuna hoone oli pirakas siis kolasin seal ka pikalt. Kõige kõhedam koht oli keldris basseini all. Pärast jalutasin natukene veel ka Meremõisa suvilate / elumajade rajoonis. Volkonski aardega oli kõik parimas korras. Maskeeringu kuhila võttis natukene muigama aga eks see elabki oma elu. Aardekirjelduses muutsin esimese punkti kohta käinud fakti korrektseks. Kalakaitsjate info, et objektiks on rippsilla varemed, osutus valeks ja tegemist on hoopis kalakasvatuse tiikide veevarustuse pumbajaama varemetega.
Kalaporri läheduses lootsin kohata geopeitureid, sest minu matkamise ajal potsatasid postkasti värsked logid. Ei näinud aga ühtegi inimest ega ka kalaporri. Purre oli vaid uhkemaks muutunud. Lisandunud teinegi puutüvi eelmise otsa. Imetlesin esimesel purdel olevat kooreüraski kunstiteost. Nagu Nazca joonised. Purretest edasi jätkus täiesti tõsiselt võetav georada. Logiraamatu järgi ka kõige populaarsem minu siinsetest aaretest.
Röövkalamehevaatlustornis kevadel aset leidnud müstikale leidsin vist lahenduse. Arvan, et mõni orav peab minuga olelusvõitlust. Karbi kõrvale oli tassitud paar peotäit tõrusid ja eks see tooja puksis ka karbi minema. Vastasin hetkel samaga. Hoian sündmuste käigul silma peal ja kui vaja, siis meisterdan sinna midagi püsivamat. Aja ühtegi kalameest ei kohanud. Lõpuks on tekkinud vastavad sildid, et siin kalapüük keelatud.
Kokkuvõtteks ütleksin, et sügisel üks paras keberniit oli selle projektiga aga kokkuvõttes said täitsa asjalikud aarded siia Keila jõe suudmesse. Pikka iga neile!