Röövkalamehevaatlustorni

Keila jõe suudmes on kalapüük keelatud aastaringselt. Erandina võib siin püüda erilubade alusel torbikutega silmusid. Oktoobri keskpaigas tulevad kuuks ajaks jõe suudmesse kudema lõhelised - meriforell ja lõhe. Koos sellega ilmuvad välja ka röövpüüdjad, kes jahivad väärtuslikku punast kalamarja. Siinsed uued aarded on üheks heidutusmeetodiks, et lasta kaladel rahus kudeda.

Käesolev aare sai peidetud ühte magusaimasse kohta. Juba ennem kudemisaega sai siin tabatud teolt nii mõnigi röövpüüdja, kes mind nähes jooksu pistsid. Lisaks asub aare vaatamisväärsuse juures, milleks on omapärane kolmiksild. Nullist risti jõe sees olevaid koonusekujulisi topsikuid ei tasu näppida. Neid hoiab vees kohalik, kellel on luba silmu püüda.

Röövkalamehevaatlustorni aarde logiraamatusse võiks üles täheldada lisaks oma tavapärasele logile kas jalutuskäigul piki Keila jõge jäi teele ka mõni õngemees. Karpi sisaldavat objekti võib kasutada ka vaatlustornina.

Kalamarja tee - legend röövpüüdja tabamisest selle aarde lähistelt:
Kudemise perioodil liiguvad jõekallastel vabatahtlikud, kes annavad endast parimat nii päeval kui öösel, et peletada röövpüüdjaid. Olles järjekordselt patrullringilt jõudnud kolmiksilla juurde avastasid nad maast mõned kalamarja kübemed. Lähedamal vaatlusel jätkus kalamari mööda teerada. Omamoodi veider jälg võeti üles, et näha kuhu see välja viib. Kalamarjaga kaetud jalgrajada keeras järsku põõsasse. Ja mis oli põõsas? Pikutav kalamees, kaisuloomaks lahtilõigatud lõhe. Sellest peale sai kolmiksilla juures olev teerada endale nimeks Kalamarja tee.