Röövkalamehevaatlustorni

18 veebruar 2024 kommenteeris Artur, Heigo, Kateryna [sansam]

Üritasin, mis ma üritasin, aga karpi ma jääst kätte ei saanud. Kunagi ühe karbi ma niimoodi lõhkusin ära, aga seekord mul asenduskarpi kaasas ei olnud. Nii jääb see ootama soojemaid aegu.

12 november 2019 kommenteeris Erko [erko]

Üks hea video ka Keila jõe äärest. Kuderahu massidesse! Link :)

11 november 2019 kommenteeris Erko [erko]

Õhtuleht 10.11.2019. ÖINE VARITSUS: tublid noorkotkad peletasid Õhtulehe sihiks olnud röövpüüdjad.

Helin telefonis annab märku sõnumist, mida olin ärevalt oodanud. „Pane vaim valmis. Tuleb pikk õhtupoolik ja ehk ka öö. Selga tume riietus ilma helkuriteta, ilmastikukindel ja soe. Jalga veekindel saabas. Kummik ajab ka asja ära. Kohtume Keila-Joal RMK parklas.“ Meid ootab ees öine jaht röövpüüdjatele, sest Eesti jõgedel on praegu lõhepüügi keeluaeg.

Põrgu päralt! Sadanud on juba pool päeva ja lõppu ei paista. Soojakraade on ka paar pügalat. Mida selga panna?

Õnneks ostsin alles hiljuti veekindla jope. Kui on vaja vihma käes tundide viisi luurata, siis sellega. Veel kougin jalanõuderiiuli tagumisest nurgast välja vanad head nahast nöörsaapad, millega on lausa lust lompidesse hüpata. Need on täpselt see, mida vaja. Jalga lähevad mustad teksapüksid. Eks näis, kas röövpüüdjaid luurates peab ka põlvili mudas roomama.

Ootusärevus on suur. Praegu on lõhel ja meriforellil kudemisaeg, ehk röövpüüdjate jaoks hõlpsa tulu teenimise tippaeg. Septembrist novembri lõpuni ei möödu Eestimaal ühtegi ööd, kui röövpüüdjad kalamarjast pungil punakala kuskil kotti pista ei püüaks. Mida teha, kui ühe sellise tabame? Kas vääname ta maha? Ei, seda lihtkodanik ei tohi. Ja meie, ajakirjanikud ja meid varitsusretkel saatvad vabatahtlikud kalakaitsjad, seda oleme.

Kohtumispaiga kottpimedusse sähvatavad parklasse keerava auto esituled. Autost astub välja suurt kasvu ja karune habetunud mees, Tarvi Tuvi. Teine mehemürkas Erki Tammleht liitub meiega samuti õige pea.

Kudev kala on röövpüüdjale magus saak.

„Oleme esimene põlvkond, kes mõistab kliimamuutuse mõju meie keskkonnale, aga ka viimane, kes olukorda parandada saab,“ parafraseerib vabatahtlik kalakaitsja Erki Tammleht USA ekspresidendile Barack Obamale omistatud tsitaati. „Selle teadmisega on raske käed rüpes istuda,“ lausub ta. „Meie hulgas on palju pereinimesi. Tahame järgnevatele põlvedele jätta terve looduse ja muidugi ka teadmise, et kala tuleb jõest, mitte poeletilt,“ lisab Tarvi.

Erki, Tarvi ja veel ligi 300 vabatahtlikku on võtnud viimase viie aasta jooksul südameasjaks hoida jõed puhtad röövpüüdjadest, kes vaatamata kalastuskeelule kudemishooajal kaitsetut lõhet ja meriforelli noolivad. Erki ja Tarvi valvavad Tallinnast lääne poole jäävaid jõgesid, nende kolleegid idapoolseid. Ja seal on viimastel nädalatel rohkem juhtunud – ka meie varitsuse ööl tabati Kundast kaks röövpüüdjat.

Kes pole kudevat lõhet näinud, siis too näeb välja selline: jões ujub ühe koha peal kala, kes oleks nagu ankruga jõepõhjas kinni. Ta on sabaga ehitanud liivasesse pinnasesse pesa, kuhu kudedes tunde või isegi päevi liikumatult püsib. Madalas vees on kala selgelt näha ja nii on ta röövpüüdjatele magus saak, eriti kui ta paksult marja täis on.

Lõhilaste loodusliku arvukuse tagamiseks on lõhe ja meriforelli püük keelatud siseveekogudes 1. septembrist 30. novembrini. Vabatahtlikud jahivadki keeluajale vilistajaid. Õhtuleht soovis näha, kuidas öötundidel kalu kaitstakse.

Patused põgenesid metsa.

Peagi pärast meie saabumist räägitakse Keila jõel nähtud võimalikest röövpüüdjatest, kelle noorkotkad ja kodutütred minema peletasid. Jah, nemadki on täna valves. Nad ei kuulu küll kaitsjate püsiliikmete hulka, vaid peavad täna metsas laagrit ja annavad nii kalakaitsmisesse oma panuse. Võimalikud röövpüüdjad valgustasid taskulampidega jõge, misjärel teolt tabatuna noorkotkaid siunates metsa kadusid. „Raske öelda, kes nad olid, aga jõge nad usinasti valgustasid ja kala sealt ilmselt otsisid,“ arvab Erki.

Tavainimesed tulevad ligi ja uurivad ka ise, kes me oleme ja mida siin teeme. Siis me räägime nendega ja näitame kalu. Aga need, kes on paha peal väljas, liiguvad vaikselt pimedas, vaatavad kalad välja ja teevad näo, nagu läheksid minema, ent tulevad hiljem tagasi, et kõik ühe hooga kotti püüda. Kala ei lähe oma kohalt kuhugi,“ selgitab Tarvi.

Röövpüüdjad püüavad ahinguga, tragivad konksudega või kasutavad kala surmamiseks elektrit. Viimane neist on kõige räigem meetod kala püüdmiseks, sest tapab lisaks kalale ka muu eluslooduse jõepõhja putukateni välja. „Kaks nädalat tagasi saadi kätte elektriga püüdjad, kellel oli kotis ligi 20 kala!“ teab Tarvi. „Lõhe kaalust umbes viiendik on mari, suures kalas on seega kuni kolm kilo marja,“ arvutab ta. „Oletan, et nad saavad kalamarja kilo eest keskeltläbi 30 eurot,“ lisab Erki.

Ühe püügi eest enam kui 1700 eurot on korralik teenistus. Vaatan müstiliselt paigal ujuvaid lõhesid, kellel on madalas jõevees seljadki veest väljas. Usun, et viskaksin ta siit paljakäsi kotti. Mis siis veel ahingust või muust konksust rääkida.

Keskkonnainspektorite tabatud röövpüüdjate varustuse seast leiti ka gaasipüstol. Erki ja Tarvi märgivad, et kokkupuuted röövpüüdjatega pole õnneks vägivaldseks läinud. „Lihtkodanikena me nende vastu jõudu kasutada ei tohigi. Saame küsida, millega on tegu, juhtida tähelepanu sellele, et püük on keelatud, ja vajadusel kutsuda inspektor,“ selgitab Erki. Tarvi lisab: „Inspektor juhendab meid vastavalt olukorrale. Vahel palutakse varjuda ja röövpüüdjaid jälgida, teinekord aga sekkuda ja nende püüki häirida.“

Lõhel endal kudemise ajal suurt kulinaarset väärtust polevatki. „Juba poolest suvest on kogu tema aur läinud suguproduktide kasvatamiseks ja jões kudedes ta enam ei toitu,“ selgitab Erki. Ka mari olevat selles faasis juba kõva. „Nagu suhkruterad,“ võrdleb Erki. Mehed räägivad, et kalamarjaga on nagu suvise Poola maasikaga, mida kodumaise pähe müüakse – kui keegi ikka auto pakiruumist müüb ja marja päritolu tõendada ei suuda, siis on tõenäoliselt tegu röövpüügiga.

Alguses saadi kõvasti sõimata.

Järjepidev kalakaitse algas 2014. aastal, kui 20pealine sõpruskond kalaseltsilisi Keila ja Pirita jõgesid valvama hakkas. „Mina olin 45. liige,“ märgib Tarvi. „Algusaegadel saime ikka kõvasti sõimata. See, et jõe ääres liigub lisaks röövpüüdjatele teisigi taskulampidega inimesi, kes on hoopis kala poolel, tuli neile ikka kõva üllatusena,“ muheleb Erki. Juba järgmiseks aastaks olid kalakaitsjad sedavõrd organiseeritud, et suutsid terve kudemisaja Keila jõel ööpäev ringi valvet hoida. Selle eest sai kalastajate selts aasta keskkonnateo auhinna, millele järgnes plahvatuslik liikmete kasv. Ent kõik ei tulnud, et jääda.

„Inimesed tulevad ja lähevad,“ ütleb Erki. „Paned end entusiasmiga kirja, aga siis avastad, et vihma sajab ja õues on vaid mõni plusskraad. Käid ühe korra ära ja lähed niiske tagumikuga koju, tõmbad saba jalgevahele ja ütled, et sai nüüd kaitstud küll,“ viskab Erki nalja. „Aga röövpüüdja ei maga!“ lisab Tarvi.

Tarvi jaoks sai kalakaitse alguse nurjunud kalapüügist. Rootsist kalapüügilt tulles läks tal hammas verele ja tuli tahtmine Eestiski meriforelli ja lõhet püüda. Ta uuris ja ostis varustust, käis kalapoes loengutki kuulamas, loopis rannas kümme korda lanti, aga konksu otsa ei saanud midagi. „Isegi alamõõdulist mitte,“ tunnistab ta. „Mõtlesin, et nii mulle kalal käia ei meeldi.“

Siis tegi Tarvi investeeringu tulevikku ja hakkas vabatahtlikuks kalakaitsjaks. Mida rohkem jões kudevaid kalu röövpüüdjate eest kaitsed, seda paremaks läheb olukord rannikumeres, sest kalade arvukus kasvab. „Nelja-viie aasta pärast proovin uuesti, siis ehk näkkab paremini!“ naerab ta.

Erki märgib, et kalakaitse majanduslik mõju on laiem, kui arvata võiks. Kudeva kala kaitsmine suurendavat nende arvukust ja seega ka püügi piirnorme. Mida rohkem saavad elukutselised kalurid püüda, seda rohkem teenitakse tulu ja makstakse makse. „Eriti tulus on harrastuskalur, sest tema mõju majandusele on samuti lai. Hobikalur ostab kalapüügivahendeid, sõidab linnast välja kalale, maksab ööbimise eest,“ loetleb Erki, kuidas hobikalurid majandust turgutavad, eriti väiksemates kohtades.

Lapsevanker ja verised jutid lumel.

Vesteldes oleme jõudnud teelõigule, mida kalakaitsjad nimetavad hellitavalt Kalamarja teeks. See liivane teejupp jõepervelt metsarajale olnud kord kalamarja triiki täis, kui röövpüüdjad – prisked kalad kaenlas – sealt kiiruga plehku panid. Nüüdseks on see tee rohtu kasvanud ja seda peavad kalakaitsjad töövõiduks. „Need on töövõidud, mis tulevad perede ja magamata öötundide arvelt,“ ütleb Tarvi uhkusega ohates.

„Õnneks on pered mõistvad, pead lihtsalt tasakaalu leidma,“ ütleb Erki. „No esimest kümmet õhtut mõistavad, aga järgnevaid nelja-viit aastat...“ sõnab Tarvi. Ta meenutab humoorikat seika eelmisest aastast: „Olin jõe ääres ja naine oli helistanud. Mul oli aga telefon hääletu peal. Helistan tagasi. Tema küsib, et kus ma olen. Jõe ääres muidugi.“

„Ära valeta! Tahtsin sulle jõeäärde seltsi tulla ja olingi kohal, aga ei leidnud sind. Nägin sinu auto moodi autot linna poole sõitmas!“ kahelnud kalakaitsja naine. „See, et täna noorkotkad metsas on, on kalakaitsjate jaoks puhkus. Nad saavad aega veeta oma peredega,“ ütleb Tarvi.

Keila-Joal osutab kalakaitsja joa suunas ja meenutab, kuidas üks leidlik röövpüüdja püüki varjas. „Möödunud talvel loopis lapsevankriga jalutaja kalu vankrisse nii, et kalamarja jutid värske lume peal maas olid,“ räägib Tarvi. „See on juba absurdne, meeleheitlik,“ leiab Erki.

Talv olevat kalakaitsjale üldse emotsionaalselt raske aeg. „Sügisel käid jõe ääres valvamas ja kui röövpüüdjaid ei näe, siis arvad, et on hästi läinud. Talvel tuled aga hommikul jõe äärde ja näed veriseid jutte ja kalamarja jälgi lumel. See on võigas ja masendav vaatepilt,“ möönab Tarvi.

Pärast nelja tundi luuramist lähevad ajakirjanikud koju. Kalakaitsjad suruvad meil hüvastijätuks kätt, ent jäävad veel valvesse. Keila-Joale ei tikkunud sel ööl ükski röövpüüdja – see on kalakaitsjate töövõit. Ent järgmisel hommikul  helistab Tarvi ja teatab, et „idablokis“ oli märulit rohkem. Kundas tabati kaks röövpüüdjat. Kohale kutsuti nii keskkonnainspektsioon kui ka politsei.

KESKKONNAINSPEKTSIOON: röövpüügi peaks üldsus hukka mõistma nagu salaküttimisegi.

„Piltlikult öeldes on vabatahtlikud meie silmad ja kõrvad. Igale poole inspektoreid ei jagu,“ sõnab keskkonnainspektsiooni (KKI) kalakaitseosakonna peainspektor Aare Pai.

Ta möönab, et röövpüüdjaid tabatakse igal sügisel ja kuigi röövpüügi eest määratakse suured trahvid ja välja nõutakse hüvitis keskkonnakahju eest, kordub kõik aastast aastasse. „Igal kudeajal ilmuvad jõgede äärde röövpüüdjad kõikvõimalike torke- ja püügiriistadega. See on nagu võitlus tuuleveskitega,“ sõnab Pai.

KKI peainspektorile tundub, et ebaseaduslikku kalapüüki tolereeritakse salaküttimisest rohkem. „Üldjuhul mõistab üldsus  salaküttimise hukka, aga kalapüügirikkumised ei tundu nähtavasti nii tõsiseltvõetavate rikkumistena,“ ütleb ta. „Võimalik, et see tuleneb sellest, et kalavarude suurust on raskem hoomata. Arvatakse, et mis see paar kala ikka loeb, küllap neid jätkub."

Tabatud röövpüüdjad.

Lääne-Virumaal Mustojal tabati tänu vabatahtlikelt saadud infole elektriga röövpüüdja. Alustati süüteomenetlust.

Möödunud nädalavahetusel, ööl vastu pühapäeva, patrullisid inspektorid koos politsei koerajuhtidega Kunda jõe ääres, kus tabati kaks röövpüüdjat – ühel oli kaasas ahing ja teisel kott kalade jaoks. Alustati väärteomenetlust.

Harjumaalt on ebaseadusliku kalapüügi kohta tulnud mitu teadet.

Hooaja algul keskenduti peamiselt jõgede suudmealadele. Näiteks tabati Valgejõe ja Pudisoo jõe suudmetest võrkudega röövpüüdjad.

Väänas Vahi küla astangutel oli juhtum, kus kala püüti ahinguga. Röövpüüdjal õnnestus jooksu panna, kuid ahing saadi kätte.

Pirital on mitu kaebust seoses püügiga keelualal. Nimelt on sellest aastast Veneküla raudteesillast Lükati sillani keeluala 20. oktoobrist 30. novembrini ja seal on igasugu õngpüünistega kala püüdmine keelatud.

Lõheliste püük keeluajal või keelatud viisil toob kaasa rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ehk kuni 1200 eurot, millele lisandub keskkonnale tekitatud kahju. Kalapüüginõuete tõsiste rikkumise puhul, nagu püük keeluajal, keelatud kohas või alamõõdulise kala püük, on kahjutasu viiekordne ehk lõhe puhul 480 ja forelli puhul 150 eurot isendi eest. Juhul kui püük toimub eriti ohtlikul ja kalavarusid kahjustaval viisil, näiteks elektri, mürgi või lõhkeainega, on hind kümnekordne ehk ühe lõhe eest 960 ja meriforelli eest 300 eurot.

Kõik looduses liikujad, kes näevad midagi kahtlast, saavad sellest teatada valvetelefonile 1313. Operaatorid edastavad teate keskkonnainspektoritele, kes kontrollivad seda esimesel võimalusel.

3 november 2018 kommenteeris Karl [zdrk]

Vastus Miki ülespüstitatud küsimusele keda või mida representeeritakse antud vaatlustornis. Röövkalamees - lihatoiduline meessoost merineitsi.

24 oktoober 2018 kommenteeris Carolina [caro]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".