Meie samuti ei saanud.

Ei saanud aru..

Nullist ei lugenud midagi välja, tuleb hakata kirvest loopima vist.

Peidukoht sai küll tuvastatud aga inimeste akende all ei hakanud lollusi tegema. Aasta 2 oodata siis ehk mädaneb ära ja maastik muutub 1.0 peale siis lähen uuesti

Geopimedus aina süveneb ...

Seekordsel külastusel tundus mõistatus juba täitsa loogilisem olevat. Kahjuks ei sobinud geokontrollile ükski minu pakutud lahendustest ega kirvetustest. Küsisin siis Kristjanilt (Aitäh!) mõningast suunamist ja selgus, et mu kirves oli ainult mõne meetriga õigest ringist mööda lennanud. Selle peale arvasin, et oh, nüüd ikka võiks ju üles leida. Saatus vist seda ikka nii väga ei tahtnud, sest selle poole tunni jooksul esmaspäeva pärastlõunal olin ma vaid umbes 5 minutit üksi. Seejärel avastasin, et maastik on kolm ehk selle objekti puhul tähendab see minu jaoks abivahenditeta kätte saamatut, eriti veel kleidiga. Lõpuks tuli veel üks suurem seltskond minust paarikümne meetri kaugusele puhkama. Nojah, eks siis saab kunagi uuesti siia külaelu nautima tulla.

Ei läinud õnneks ja kirves oli nüri.

Järjekordselt võtsime uue aasta vastu Tsirna talus Leego järve kaldal. Ära sõites proovisime kolme Võnnu aaret leida. Mingi info leidsime, kuid meie ideed vilja ei kandnud ja kirvetada ei osanud.

Kodus oli ülesande tulemus roheliseks aetud, aga täna otsida ei saanudki. Eemalt vaatasime ja tõdesime, et objektil toimetavatel timurlastel on lõunapausini tublisti veel aega, tuleb teinekord uuesti tulla.

Lugesime kohalikke uudiseid ja tuvastasime nende hulka peidetud libauudised ehk vihjed lõppkoordinaatidele, kuid see oligi kõik, rohkem ei osanudki midagi teha seekord.

Esiotsa ei mõista saadud infoga midagi peale hakata. Jätame laagerduma.

Nullis sõin jäätist ja Exe tegi kohalikega tutvust. Õiget uudist ei õnnestunud lugeda. Teritasin ka kirve ja vaatasin seal ringi aga m 3.0 väärilist tsirkust lampi ei teinud.

Võnnu kiriku aare tuli nii lihtsalt kätte, et otsustasime siin ka natuke õnne proovida. Algpunktis käisime juba sügisel, aga mõistatusest ei saanud muhvigi aru. Teritasime siis kirve ja sõitsime niisama Võnnu vahel. Loogika toimis ja peagi olime 10 meetri raadiuses ja siis pihtas-põhjas. Edasi aga ei saanud jälle muhvigi aru. Miks selline maastiku raskusaste ja mis tasandil näpud topsile taha saaks. Õnneks jääb Võnnu ilmselt edaspidigi tee peale ette, et siia sisse põigata.

Käies aprillis Võnnu kiriku juures, siis sai ka nullist vajalikud andmed telefoni talletatud.Kodus ei õnnestunud nendest midagi välja võluda ja sinna see jäi. Täna mööda Võnnut ringi sõites, ning vanal kalmistul uhket A. G. de Villebois' kabelit vaatamas käies tuli üks mõte.

Mõte siis selline, et kuna logidest kumab välja, et paljud on sellele aardele lähenenud kirvemeetodil siis miks mitte ise samuti proovida. Mõttele andis veel hoogu tõsiasi, et olin ringisõites märganud potentsiaalset peidukohta. Juba tagasisõites pidasin Jõgeval auto kinni, ning sisestasin andmed geokontrolli. Omalegi üllatuseks andis esimese korraga 10 meetrise täpsuse.Kolmandal juba pihtas-põhjas. Nüüd on põhjust tagasi tulla ja aare üles otsida.

Algpunktist saime info kätte, õnneks udusel laupäevahommikul sattusid lähikonda vaid asjalikud mugud, kel enda toimetustegagi tegemist. Proovisime küll nii mõndagi teooriast, aga geokontroll ei andnud rohelist tuld. Mis siis ikka, eks seedib natuke ja ootab oma aega.

Kõigepealt sai käia Võnnu vanal kalmistul vanaonu hauda otsimas. Ei leidnud. Siis uudiseid lugemas. Silme eest võttis kirjuks. Lisaks mugusid ja autosid liikumas nagu suurlinnas. Parem mõte tundus kõrvale poodi minna. Väikese poe pikas sabas avastasin, et telefon kadunud. Olin juba päris ähmis, kuni poemüüja banaane kaaludes küsis, kas kaalume koos telefoniga. Oeh, vähemalt telefon leitud, jäägu see Võnnu pommitamine teiseks korraks.