Koerajalutaja

Seekord olin paremini valmistunud ja patareid olid kaasas aga kohapeal ei osanud ma nendega midagi peale hakata (ei tahtnud vägivalda kasutada selle asja peal).

Sellega läks huvitavalt. Arvasin, et kuna mul on mõistatus lahendatud siis võin lihtsalt pastakas näppus kohale marssida ja nime kirja panna. Sumpasin jäneste jälgedes kohale, leidsin viguri ja imestasin kuhu ma oma nime nüüd sodida saan. Võtsin kirjelduse uuesti lahti ja... ookei, kodutöö ikkagi tegemata. Aga koht ja ilm olid ilusad. Loodetavasti järgmisel korral on vajalik varustus kaasas.

Kodutöö oli mul tehtud, nii vähemalt väitis geokontroll. Tulime Rebala kalmete juurest otse siia. Väljas oli juba kottpime. Võtsime jälle kõik valgustuse kaasa ja hakkasime gepsu noole järgi minema. Õige pea oli aru saada, et vesi hakkab üle serva tulema. Niipalju, kui lambiga näha oli, oli meile vajalikus suunas vesi. Mõtlesime, et lähme siis veidi ringi. Ka seal oli vesi. Igatahes mingil hetkel otsustasime, et tänaseks aitab. Enne, kui me kuskile sisse vajume või keset lagedat pimedust ära eksime. Auto juurde tagasi läksime puhtalt gepsu järgi, sest ringi keerutades kuiva kohta otsides oli suunataju täiesti kadunud. Kui järgmine kord siia satume, siis läheneme teiselt poolt.

Sellega meie kell kaheksa alanud tore geopäev kl 19 paiku ka lõppes.

Vaatasin alguspunktis kutsu üle. Täitsa janune teine... katsetasin akupangaga. Vahepeal tundus nagu, et saime janust üle, aga edasi esimesest punktist ei saanud

 1 

Mõistatus oli mõistmatu hetkeni kui Geojaanil Peitja väga otse dikteeris, kuidas lahendada. Eile oli siis see tore päev, mil geokontrolli põhja lasin. Täna siis võtsime oma mopsi (loe: chihuahua) ja läksime jalutama. Rebala tundus selleks igati sobiv paik. Enne minekut tegime kiire poepeatuse, et Duracelli ühes võtta. Sihtpunkti leidsime kiiresti aga siis hakkas jama pihta. No tuhkagi ei saanud aru, kuidas käituma peaks. Siiberdasime seal siis sihitult ringi kahe koeraga, mõistmata mida tegema peab. Jälgedest kasu ka polnud kuna need läksid igale poole. Ühel hetkel märkas Herki midagi, mis haris meid pisut. Jätkasime siis siiberdamist aga tundus, et mopsil oli meist siiber saanud, sest ta ainult urises. Jalutasime vaheldumisi mopsiga aga ta näitas ainult rahulolematust. Kuna kell oli peaaegu 11 õhtul, siis halastasime mopsi peale ja lasime tal tuttu minna. Kogu üritus kokku võttis tund ja 45 minutit. Ei teagi nüüd, kas ja millal mopsile uuesti külla läheme. Tänud peitjale 1233 põletatud kalori eest ja muidugi ka kõige muu eest!

Pargitud

Lipp lipi peal, lapp lapi peal - mis see on?

Mopsi mõõtu päris välja ei anna aga kepsleb küll isuga

Kuu

 1 

Mõtlesin, et lähen tuulutan siis veidi oma krantsi ka. Kohale jõudes algas siis ikaldus pihta. Miski vidin oli, kuid mitte õige, siis järgmine vidin oli aga ka mitte õige. Siis lugesin aardekirjeldust ja selgus, et vajalikke vidinaid kaasas ei ole. Jalutasin veidi veel oma krantsi ja piilusin mõningaid kohti, kus mops olla võiks, kuid ei miskit. Minust ta igatahes seal leidmata jäi... a küllap kusagil kössitab.. ju vast mingi aeg lähen vaatan veel korra asja üle, kui abivahendid kaasas juhtuvad olema. Aitüma.. .üks vidin, mis silma hakkas, oli küll täitsa paljulubav.

 1 

Henny sai eile koeraplatsil ühe uue mopsiga tuttavaks, said läbi küll. Ma loll mõtlesin, et oln vahepeal ka nende hingeelust veidi aru saanud aga ei, pea hakkas ringi käima tema tegemistest.

Mõistatust oleks võinud Henny ka pureda, nii mõnedki jalutusplatsid tal siit nimekirjast külastatud. Osasi neist teame küll hoopis teiste nimedega. Mopsiga oli viimati platsil aga lugu kehva, sõbraga, kellega kuid tagasi vabalt mängis, läks nüüd raginaks. Seepärast ei tihanud teda ka välitöödele kaasa võtta. Ja head nahka poleks sellest tulnud. Oleks ennast vaid Henny ees päris ogaraks teinud. Jaluta poolteist tundi võõraga ringi, vedi üle kiviaedade, vahepeal käi veel söötmas, enamasti uriseb vaid. Klähvatusi õnnestus küll kuulda aga minu arust need rõõmsad küll ei olnud. Või no ma ei tea..., Henny ju ei haugu, tema tujudest saan kehakeele järgi aru.

Tegelikult tundus algusest peale väga vahva ja vinge aare, kuid lõpuks jäi mitteleiu pärast hapu maik juurde. Tundus kondi otsimisena ..... Teaks kaugele see mops jalutabki. Praegu jääb nii, tagasi siis kui uuesti mopsiga sõbraks saame.

Mina pean enne koertekooli minema, et koerte keelt paremini tundma õppida. Või siis oma koera kaasa võtma, kes eelmiste leidjate jälje üles võtaks. Või siis kellegi nutikama koerajalutaja rihma otsa saama ja siis sabas sörkima, et kondini jõuda. Igaljuhul seekord õnnestus igasugu hääli kuulda, aga vaid valesid lelusid leida.