Aare on peidetud enne II MS Eesti suurimaks laevaks peetud Eestiranna mälestusmärgi lähedale. Mälestusmärk on pühendatud „Eestiranna” merepäästeoperatsioonile, suurimale omataolisele Eesti ajaloos. Palun käsitleda peidiku konstruktsiooni hellalt ja mitte lõhkuda.

Eestirand oli 1910. aastal Šotimaal ehitatud aurulaev, mis oli hiljem Eestis kasutusel kalapüügilaevana ja kaubalaevana. Punavõimu teenistusse läks laev 28. augustil 1940. a, kui laev natsionaliseeriti nõukogude võimu poolt. 1941. aastal kui algas Nõukogude Liidu ja Saksamaa vaheline sõda, võeti Eestirand Punalaevastikku transpordilaevana VT-532. Laeva tekile paigaldati mõned õhutõrjekuulipildujad.

Eestiranna viimane reis. 1941. aasta augustis, kui Punaarmee taandus Wehrmachti eest ning valmistus Eestist evakueeruma, määrati Eestirand konvoisse koos teiste laevadega. Konvoi transportis Eestist samal aastal Nõukogude Armeesse mobiliseeritud mehi Kroonlinna. Laeval oli ligikaudu 3500 meest (mõnede allikate kohaselt isegi umbes 5000 meest). Keri saare lähedal ründasid konvoid Saksa õhujõudude lennukid. Eestirand sai kaks pommitabamust, kuid tänu veekindlatele vaheseintele jäi laev veepinnale ja jätkas aeglaselt liikumist. Pardal puhkes pommitamise järel paanika ja mitusada meest hüppas, tekil olnud lauajuppe ujuvusvahendina kasutades, üle parda. Enamik neist uppus, paljud said vigastusi samadest lauajuppidest. Ärev inimmass nõudis reisi katkestamist ja laeva mahajätmist. Laeva kapten keelduski, hoolimata punase politruki ähvardusest, konvoiga koos edasi sõitmast ja juhtis kahest pommitabamusest lekkiva laeva esmalt Keri saare suunas. Kapten olevat käinud koos politrukiga paadiga Keri saarel, kust telefoneerinud Tallinna, kuid sealt antud ikkagi käsk sõita Kroonlinna. Seejärel lahkuti Keri juurest ja siis juhtis kapten laeva käsku eirates Prangli saare juurde. Süsteemile avalikult vastu hakkamine oli toona hulljulge tegu, kuid sellega päästis kapten hulga elusid ja saatuseid. Saarest umbes 300 m kaugusel sõitis laev madalikule ja veesati ankur. Sõjaväelased sõitsid paadiga saarele ja lubasid saarelt laeva juurde evakueerimiseks tuua vaid neli kohalike elanike mootorpaati. Pikkamööda öö jooksul toimus viimaks laeva maha jätmine. Mõned pääsenud jõudsid saarele ka ujudes või laeval ehitatud parvega. Erinevate allikate andmetel pääses laevalt 2762 (teiste allikate kohaselt 2672) meest. Randa uhutud laipu hakati matma samasse rannapealsele, kus oli laevalt maale tuldud. Nüüd on sellel kohal Eestiranna traagilise viimase teekonna mälestuspaik ja kalmistu.