Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tuhu soomassiiv on vaatamata oma kergesti ligipääsetavale asukohale inimtegevusest suhteliselt vähe kahjustatud. Vaikne ja pisut nukrameelne soomaastik pakub lähemal vaatlusel hulgaliselt üllatusi. Tuhu sood läbiva maantee äärde on rajatud lühike laudtee, mis läbib soo arengu erinevaid etappe. Rada algab ja lõpeb maanteel, seega tuleb raja alguspunkti tagasi saamiseks mööda väikest maanteed tagasi kõndida. Laudtee on kaarekujuline ning 950 m pikk. Väike kõrvalharu lõpeb pingiga varustatud puhkekohaga. Raja alguses asub 5 m kõrgune unikaalne vaatetorn TREPP, mis on valminud koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga, olles EKA sisearhitektuuri osakonna esmakursuslaste ühisprojekt.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: https://www.loodusegakoos.ee/kuhuminna/kaitsealad/koik-kaitsealad/tuhu-matkarada
Aarde sildid:
ilus_vaade (3), laudtee (1), lumega_leitav (1), lühem_matk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7MB96
Logiteadete statistika:
120 (93,8%)
8
2
1
0
0
0
Kokku: 131
See siin oli siis üks mu teekonna verstaposte, mille järgi ma seiklesingi. Kõht oli tühi, tegin autos ühe võiku, mida närides siis torni poole astusin. Käisin tipus ära ja olin pettunud. Olin arvanud seda torni ikka kuskil rajal olevat, mitte nii tee ääres. Ja ega siit suurt midagi peale metsa näinudki. Kus on rabavaade ja laukad, kus on, küsin ma?
Ei, ilus oli ju ikka, allapoole vajuv päike oli ilus, aga samas tõi välja karmi reaalsuse, et kell on juba palju.
Nii palju, et loobusin aaret põhjalikult otsimast. Meenutades, et jalad olid märgades tossudes pisut juba tahenenud, ei tahtnud ma neid uuesti märjemaks ka teha. Ja kui ma ei tahtnud Haapsalus kuuse alla jääda, siis oli mõistlik teele asuda ja kohe. Laudteel oleva aarde juurde ei saanud nagunii enam minna ja nii nad kahekesi siia kaardile täpitama jäidki.
Teine kord. Vbl...
Aarde eest ikkagi aitäh! Leidmata jäämisega ei kaotanud ma ju midagi, ilusad hetked endale aga võitsin.
Otsisime 10 m raadiuses igalt poolt,aaret polnud kuskil.Torni alt leidsin imeliku hariliku pliiatsi , mis tõendab ,et midagi pidi kuskil ikka olema.
jää ei kanna, jalad märjad, tuleb mõnel muul aastaajal tulla
Tore oli see trepp lõpuks ise ära näha aga aaret ei leidnud.
Tänse mitteleiu kompenseeris täiega härmatises sillerdav raba ja torn. Millegipärast ei tahtnud selles kristallide meres aare end avaldada. Aga ehk isegi parem - on ju põhjust tagasi tulla.
FNTF ;) Kunstiteose sain üle vaadata, aga kingadega rabapinnal lurtsumine ja turnimine jäi seekord tulemuseta. Ei ole linnageomobiil ikka veel vajalikul määral komplekteeritud. Kes siis koosolekule minnes kummikud koju jätab?!
Oli tahtmine lastega liigutada veits ja selline lühem rabamatk laudteel ideaalne väljund. Praegu aga päris kõvasti ujutab seal. Sõiduteegi väga pehme ja oli omal hirm kinni jääda. Torni juures siiski sai peatus tehtud, et äkki siiski saab. Ja kummaritega sai esimesest veetõkkest läbi. Sai ka üsna pikk jalutuskäik tehtud. Aaret ennast otsima ei hakanudki, kuna meil hoidsid silma peal miskid loodusvaatlejad ja polnud tahtmist seal lastega vees solistama ka hakata. Igal juhul lahe koht. Tänud!