EK14: Julius Oengo

!!! Arhiveeritud !!!

Peitis 21.01.18 Madis [madis1989]

Tüüp: Mõistatusaare
Maakond / linn: Tallinna linn
Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.0
Suurus: mikro
Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse!

Kirjeldus:

Julius Oengo (1935. aastast Julius Õngo; pseudonüümid J. Oro ja Oro) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik. Aarde leidmiseks tuleb vastata küsimustele ja tutvuda ka raamatuga "Muna".

Aare asub koordinaatidel (võetud Maa-ameti kaardilt):
59 AB.CDE
24 FG.HIJ

A: Mis aastast alates antakse välja Julius Oro nimelist lastekirjanduse preemiat? Liida aastaarvu kõik numbrid kokku ning võta saadud arvu esimene number.

B: Millal sündis Julius Oengo? Võta sünniaasta viimane number.

C: Raamatu küsimus: Kes haaras pingilt munapooliku?
5 - Vares
6 - Harakas
7 - Rebane

D: Raamatu küsimus: Mis põhjusel Aino ei nutnud enam?
1 - Kana lubas uue muna muneda
2 - Ema andis kommi
3 - Isa lubas Aino kinno viia

E: Lisaks Vasalemma mõisa peahoone, kus asub kool, kus Julius Oengo õpetas, mälestuskivile, on tema mälestuskivi ka Hiiumaal, Kuri koolimaja juures. Mis aastal Hiiumaal asuv mälestuskivi avati? Võta aastaarvu viimane number.

F: Mis aastatel oli Julius Oengo ajakirja Laste Rõõm tegevtoimetaja? Lahuta suuremast arvust väiksem. Tulemuse numbrid liida omavahel ning otsa liida veel 1.

G: Millal arreteeriti Julius Oengo punaarmeelaste poolt? Võta arreteerimise kuu järjenumber.

H: Raamatu küsimus: Mitu tegelast proovis keedetud muna?

I: Raamatu küsimus: Mitu korda hõikas Aino rõõmsasti "tibu"? Korruta saadud tulemus kahega. (Interneti versiooni vastusele liitke enne kahega korrutamist üks)

J: Mis aastal ilmus esmakordselt luulekogu "Aegna"? Võta ilmumise aasta viimane number ning lahuta sellest 1.

____________________

Aare kuulub eesti kirjanikke tutvustavasse seeriasse, mis on kingituseks kõigile kirjandushuvilistele, sest esimene leidja saab au (ja kohustuse) peita seeria järgmine aare tähestikuseeria põhimõttel. Palume austada seeria reegleid - kui puudub soov eesti kirjanike seeriasse aaret peita, siis ei tasu tormata.

Eesti kirjanike seeria reeglid:

Esmaleidja peidab kuu aja jooksul pärast leidu aarde tähestiku järgmise tähega, võttes aluseks kirjanike perekonnanimed/pseudonüümid.
Kasutatav tähestik: A, B, (C), D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, (Q), R, S, (Š), (Z), (Ž), T, U, V, W, Õ, (Ä), (Ö), Ü, (X), (Y). Sulgudes olevad tähed võib vahele jätta, kuna Vikipeedias puuduvad niisuguste perenime algustähtedega kirjanikud. See tähendab, et P esmaleidjal on valida Q või R vahel.
Aardetüübi osas nõudeid ei ole, kuid see peab olema seotud ühe eesti kirjanikuga - tutvustama mõnda autori teost või temaga seotud kohta.
Kõik võivad alati seeriasse lisaks boonusaardeid peita, sel juhul tuleks siiski vältida nimede algustähti, milleni seeria järg veel jõudnud pole.

Vihje: auk

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

Lingid: pole

Lisapunktid	Tüüp	Koordinaadid
Aare	Lõpp-punkt	Geokontroll 31/72

Aarde sildid: soovitan (1), lumega_leitav (1), lühem_matk (1), eesti_kirjanikud (1)(täpsemalt)

Geocaching.com kood: GC7HCRZ

Logiteadete statistika: 74 (97,4%) 2 5 1 0 1 0 Kokku: 83

19 jaanuar 2021 ei leidnud Airi [airce

]

Väga eriilmelisi raamatuid on saadud viimasel ajal läbi töödeldud, sirvitud või loetud. Eks ikka tänu geopeitusele. Seda raamatut lugesin ma varases lapsepõlves kahtlemata ja elasin Ainole kaasa. Nüüd oli seda taaskord tore näppude vahel veeretada ja õnnist lapsepõlve meenutada. Vastused küsimustele said kiirelt leitud, kuid üks korrutustehe jäi kahe silma vahele. Peale vea parandamist kasvatasin geokontrollil roheliste numbrite arvu.

Enne kohale minekut tegin endale kodus arvutis selgeks, kust kaudu aardele läheneda võiks, sirvisin pisut logisid ja hirmutasin end asjaoluga, et viimane leid on tehtud juuni kuus.

Alguses oli kõik ilus ja tore, mõnus ning vaikne, kaunis lumine nurgatagune. Tee mida mööda olin plaaninud aardele läheneda oli olematu. Loobusin sellest. Vaatasin teist lähenemise võimalust. Sealt kohe üldse ei saanud ega tahtnud minna. Pöördusin esimese variandi juurde tagasi ja mõtlesin, et mis siis ikka, ragistan pisut läbi võsa. Kraav tuli ette, kulgesin mõnda aega kraavi serva pidi, kuid tundus, et üle ma sealt ei saa ja võsa muutus aina tihedamaks. Loobusin uuesti. Nüüd olin segaduses. Ei suutnud kohe otsustada, mida edasi teha. Olin enda jaoks enne valmis mõelnud, et kui mingil põhjusel sellega siin hakkama ei saa, siis sõidan Keila. Eks ikka selleks, et Tallinna aardeid hoida. Liikusin juba rongijaama poole ja olingi mõtetega Keilas, kui samal ajal silm ikka vilksas vasakule lootes leida mingit rada. Midagi seal nagu oligi ja läksin lähemalt uurima. See midagi kadus küll kohe ära aga täiesti kujutletav loomarada kulges minule sobivas suunas. Keila mõtted viskasin peast ja kiirustasin sammu, kuna päike oli juba loojunud ja valget aega enam kauaks ei jagunud. Enamasti astusingi loomakeste jälgedes, suuri kraave teekonnal ei kohanud. Olid mõned kahtlased madalamad kohad, mida ületasin ettevaatlikult ja pigem puuroikaga enne kontrollisin ja siis alles astusin. Oma suureks üllatuseks ja heameeleks jõudsingi kenasti aarde nulli. Hakkasin kohe usinasti otsima. Alguses rahulikumalt ja mida aeg edasi, seda intensiivsemaks ma muutusin. Lõpuks võtsin appi tolmuharja, mille olin ettenägelikult kaasa võtnud, et lund lihtsam pühkida oleks. Vehkisin, püherdasin, roomasin, turnisin, pühkisin, nühkisin. Tegin neli tiiru sellele aukude paradiisile peale. Toppisin oma käe nii mõnessegi auku vähemalt kuni küünarnukini sisse ja pärast kindluse mõttes veel kordasin seda tegevust aga ei hakanud mulle seda va muna kusagilt pihku. Valgus kadus iga hetkega ja mida vähemaks teda jäi, seda rohkem hakkasin nägema ma auke ka seal, kus neid tegelikult ei olnud. Tuli tunnistada, et olen taaskord ebaõnnestunud. Tuli lahkuda. Lumi oli pugenud nii saapasse, taskusse, kui ka püksi. Päästsin, mis päästa õnnestus ja taskuid pahupidi pöörates pillasin asju pehme paksu lume sisse, et siis sain vähemalt midagigi leida. Mis siis ikka, eks siis teinekord paugutan siin nende aukudega edasi. Tagasi oli vähemalt mõnus mööda enda tuldud rada astuda. Kuigi ma ei saanud kohati aru, miks sel teel nii palju jõnksusid sees oli :P

3 detsember 2020 ei leidnud Inga ja Merle [merme

]

Vaatasime enda meelest kõik augud läbi, muna ei kuskil. Lõpuks hakkas külm, mõistus sai ka otsa.