Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Algne kirjeldus
Kuna majaka-aare on kadunud ja peitjad ei lükanud seda ka ümber ... siis otsustasin peita sama koha lähedusse uue aarde.
Must filmitops on peidetud väljaspoole eravaldust ja varvastest pisut madalamale (muidugi oleneb inimesest :) )
Aeda sisse pole vaja minna.
Maakividest hoone jätke ka rahule.
Rõõmsat otsimist :)
Koordinaatide muutus 11.09.16
Aare oli peidetud maakividest hoone sisse, mis tingis ümberpeitmise vajaduse.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
väikesaar (1), omanikuta (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTWCC
Logiteadete statistika:
214 (93,4%)
15
4
5
5
0
0
Kokku: 243
Trotsisime tuult ja ronisime torni, tiirutasime torni pmber ja kaugemal, no seekord ei olnud õnne, rahvast oli ka liiga palju lähedal. Jääb teiseks korraks.
ei leidnud, kiireks läks ... vähemalt on konkreetne põhjus tagasi tulla ;o)
Sattusin Kihnu esimest korda Räimeretk 2017 raames. Pärast mitmete talude külastamist ja parimate palade degusteerimist, oli vaja „kõht tühjaks sõita“, et lõunasöök sisse mahuks. Suundusin majaka juurde. Tee äär oli paksult täis õitsevaid ülaseid ja sinililli. Asfalt lõppes, kuid tee tolmas ainult korra, kui kohalik traktor mööda sõitis.
Aaret ei leidnud. Varasemaid logisid korralikult ei lugenud ja seetõttu piidlesin esiti putkat igast küljest. Mind märkasid 2 meest, kes kutsusid ming geopeituse nime järgi. Selgus, et nad olid leidnud mu logi vana rahvamaja juurest. Küsisid, kas ma nägin küüslauguleibasid aardekonteineris. Mõned olid veel jäänud ja nad olid need välja visanud. Majaka aarde olid nad juba varem leidnud ja soovitasid mul otsida kadakatest. Kuna rahvast vooris ümber majaka, otsustasin käia kõigepealt üleval. Ilusad vaated ja superilus ilm (kindlasti selle kevade soojem ja päikeselisem). Otsisin silmadega üles ilmajaama, sest teadsin, et seal on veel üks geoaare. Kui ma alla jõudsin, oli rahvast veel rohkem, kõik kadakad olid rattaid täis. Ei pääsenud löögile, et kadakaid läbi otsida. Kuna lõunalaud ootas, ei saanud ka kauemaks jääda. Ehk satun veel kunagi Kihnu!
Tänud siia kutsumast!
Saarele lasti meid veel kuiva jalaga aga nii, kui olime ööbimispaika jõudnud hakkas sadama. Otsustasime siis varajase lõunaeine maha pidada, millele jätkus ka varajane veini proovimine. Lisaks toodi veel kohalikku koduõlut ja peremehe enda suitsutatud kala, mis maitses väga hästi. Lõpuks olime end üsna ümaraks puginud ja sedasi ei võinud see ometi jätkuda. Sõltumata sellest, et vihm ei tahtnud mitte järgi jääda tuli meil ikkagi sellise koerailmaga aardeid otsima minna. Siin külastasime kõigepealt majakat ja seejärel läksime aaret otsima. Kuna me ei suutnud kuidagi vihjet, raskusastmeid ja eelnevaid logisid kooskõlastada siis jäi ka aare leidmata. Hiljem tulin siia veel koos Arviga ja grupp lätlaseid otsis siin ka aaret aga ka neil polnud edu.
Minu esimene Kihnu külastus algas vihma ja tugeva tuulega. Püüdsime küll algul aega parajaks teha tubases tegevuses, et ise märjaks ei saaks. Aga kaua me vastu ei pidanud. Kõigepealt pistsime nina toast välja, vaatasime polegi kõige hullem ilm. Siis juba haarasime ka jalgrattad ning võtsime suunaks majaka. Majaka juures oli tuul tugev. Parim mõte tundus varju otsida. Nii alustasime torni ronimisega. Oi kui mõnus oli tipus, sai kopsud värsket õhku täis tõmmata ja vabalt hingata. Hoopis teise tunde andis. Olin päev varem veetnud pika päeva koosolekul, kus valitses õhupuudus ning olemine oli väga raske. Nüüd sai lõpuks olemise õigeks ja hingamise vabaks. Pärastpoole proovisime ka seda geopeituse mängu, et otsime aaret. See oli luhtaläind üritus. Sest aardepool küljes möllas tuul ja vihm ning sealpool, kus oli hea rahulik varjus otsida, sealpool aaret polnud :( seekord mitteleid.
Enne aarde otsimist, käisin ka majakas ringi ning ka väike eine paus. Lugesin logisid vaatasin 0-s ringi päris pikalt. Vaatasin oma arust läbi kõik loogilised ja vähem loogilised kohad, kuid seekord ei õnnestunud mul seda aaret leida.
Kõigepealt nautisime tuletorni treppidest ronimist ja platvormilt avanevat vaadet, seejärel asusime aardejahile. Otsisime ja otsisime ja üritasime vastukäivatest vihjetest ja kommentaaridest sotti saada, aga leidmata ta meist jäigi. Selle asemel tegime hoopis pilte torni jalamil ja saime endale ühe hulkurkoera seltsi, kes jälitas meid päeva lõpuni. Kihnu saare ainuke mitteleid kahjuks.
See aare jäid leidmata, kui hiljem aarde kirjeldust ja vihjet lugesin siis sain aru, et otsisime üldse valest kohast. Aga eks siis järgmine kord!
Kogu see lugu on väga segane. Ega ei saanudki aru, kust täpselt otsida. Veetsime siin pikalt aega, aga ei leidnud. Selle eest leidsime ühe kivi alt miskit ja seejärel tõelise varanduse, mida julgesime vaid piiluda. Koht on vahva ja äkki tuleme veel kunagi tagasi ja leiame ka geopeituse aarde.
Selle aardega katkes meie senini soravalt sujunud aardeotsing saarel. Ilmselgelt kodutöö oli nõrgapoolne kuid sellised segased kirjeldused ning vastuolulised juhatused on jätnud märkmimisväärse jälje maakivist hoonele. Kaheksa aastaga alates peitmisest on tõsiselt palju sideainet müüridest välja urgitsetud - sama tempoga jätkates vajuvad veerandsajandiga seinad laiali. Sai nuusitud tuletorn ülevalt alla põhjalikult läbi, piilutud siia ja sinna, tõstetud erinevaid esemeid, kui aga kui närvid tõsiselt pingule tõmbusid, siis sai otsustatud katkestada - hoone säästmiseks.
Kuna torni tahtsin nagunii uudistama minna, tegin ikka proovi. Telkima jäin sinna samasse lähedale, mere äärde.