Aare on taastatud uutel koordinaatidel.
Leidjatel palun konteineri pilte mitte avaldada. Konteiner ja ümbris ei eraldu üksteisest.

15. septembril 1995 võttis Eesti Raudtee haldusnõukogu vastu lõpliku otsuse sulgeda Haapsalu-Riisipere raudteelõik. Nagu alguses öeldi: “Kuni raudtee seisundi ohutusnõuetega vastavusse viimiseni.” Lääne maavalitsusse jõudnud haldusnõukogu protokollis nenditi, et Eesti raudteel puuduvat tee remondiks ja reisijateveo ohutuse tagamiseks vajalikud 90 miljonit krooni. Läbirääkimiste tulemusel nõustus Eesti Raudtee tegema siiski mööndusi, säilitades esialgu kaubaveo raudteel. Reisijatevedu pidi siiski “ajutiselt” lõppema “hiljemalt 22. septembrist 1995”. Lõpliku otsuse sai uue raudteeseaduse järgi langetada valitsus. Tollase teede- ja sideministri Kalev Kuke arvates oleks reisijateveo jätkamine raudteelõigul olnud “mõtlematu raha raiskamine”, kuna raudtee andvat igalt kroonilt pelgalt 10 senti tagasi ja tegelikku vajadust reisijateveoks rongidega polevatki. Härra peaminister Tiit Vähi viitas aga Ameerika eeskujule, kus olevat samuti väiksemaid raudteeliine ja –lõike suletud. Seega toetas Koond- ja Keskerakonna valitsuskoalitsioon Eesti Raudtee tegevust.

Reedel, 22. septembril 1995 jäi õhtune leinapärgade ja sildiga Hüvasti, Haapsalu! 1905-1995 diiselrong viimaseks ametlikuks reisirongiks Haapsalu-Riisipere liinil. Möödunud oli täpselt 90 aastat alalise reisirongide liikluse avamisest Keila ja Haapsalu vahel. Riisiperest Haapsaluni leidis jaamades aset taasiseseisvunud Eesti esimene tõsisem poliitiline meeleavaldus, kus protestiti Eesti Raudtee ja Eesti Vabariigi valitsuse arusaamatu käitumise vastu. Sulgemise ajaks olid selgunud ka “täpsemad andmed” liini kahjumi kohta: 6 miljonit krooni kulus reisijate- ja kaubaveole, tulu oli üle 600000 krooni.