Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Raplamaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare asub puujuurikate vahel, kuid võimalik leida ka talvel paksu lumega.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
võsa (2), omanikuta (1), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTP86
Logiteadete statistika:
165 (93,2%)
12
1
3
2
0
0
Kokku: 183
Sattusin ajujahi keskele. Kiri Jõuluvanale: palun too mulle punane müts.
Viimased logid olid paljutõotavad, aga kuna tänane georetk läks siit mööd, siis loomulikult tuli ikka proovida. Ligipääs null oli tegelikult lihtne - pehme pinnas kõva ja vesi jäätunud, metsasihi leidsime ka ülesse. Nullis aga edukäik lõppes. Peale pikka otsimist kus omaarust kõik horisontaalsed ja vertikaalsed puujuurtevahed sai ülevaadatud andsime lõpuks alla. Tea siis olime vales kohas või pimedad, või oli lumi süüdi. Märjast lumest läbimärgadena ei tahtnud tervet geopäeva ka siin looduse lähivaatlemisega täita. Terviseraja piirkond sai millalgi mobiilse orienteerumisega läbiuuritud, nüüdsiis ka see metsatukk
Läksime ka Pirgu terviseradade parkla juurest ning ratta jätsime raiesmiku juurde, kus oli juba näha jäljerada õiges suunas. Teekond aardeni oli igati mõnus. Vett natuke oli, kuid põlvini kindlasti mitte. Keskmine märg metsaalune. Muidugi olime me ka kummikutega varustatud. Aga koha peal läks asi hapuks. No ei tulnud see asi kuidagi peidukast välja. Sai tehtud kõne viimasele leidjale ning otsisime vägagi põhjalikult kohast, kust aare olema peaks ning lõpuks oli see nulli ümbrus juba korralik mudamülgas, sest igal pool olime juba nii palju trampinud, kuid jah, pimedaks hakkas minema ja tahtsime enne metsast välja saada. 1.0 aare, muidugi... Ratta juurde jõudnud, avastasin, et jalgratta esimene ratas oli kinni külmunud, õnneks oli see nähtus siiski vaid ajutine.
Võidujooks/sõit Raki ja Rauli soojades jälgedes sai Kõnnust alguse. Parkisime auto nende oma taha ja asusime teele. Jäljed aitasid mitmes kohas (aiandi aedik!) aga ka eksitasid (hundinuiad!). Ühel hetkel aga otsustasime valida teise tee ja otse läbi raiesmiku/metsa aardeni põrutada. Põrutatud sai niiet sai. Kerge pinge oli peal ka, sest R&R'i edumaa oli siiski arvestatav. Vahepeal kostus mingeid möirgeid, ei saanud aru kas metsloomad või takistusi ületavad kaasvõitlejad. Ületasime kaks kraavi (peaaegu) kuiva jalaga ka ära aga siis: karu jälg (?), vahemaa aardeni arvestatavalt (!) vesine, hämarduv mets, puuduv taskulamp ja (punkti panev) peatselt surev nutiseade. Mõistuse hääl jäi seekord sellele teisele peenelt kriiskavale häälele peale...
Süda raske hakkasime siis mööda oma rohelist rada tagasi minema. Kaasvõitlejatest polnud mingeid märke. Teepeal tulid hoopis vastu kaks noormeest, kes küsisid ega me ühte väikest halli kassi pole näinud. Ei. Hea, et lumeingli kohta ei küsinud... Auto sõitsime geoparklast minema ja ausalt öeldes oli kiusatus suur kogu saaga üldse maha vaikida :P
Nüüd Raki&Rauli, Taneli&Liisi logisid lugedes tundub, et mõistuse hääl rääkis seekord tõtt. Tervitused kõigile metsasviibijatele!
MIKS, MIKS ja veel kord MIKS on nii ilusa nimega aare peidetud sellisesse mülkasse ja võpsikusse, milline pettumus :(
Tundsime, et vaja oleks snorgeldamise varustust, kummipaati või kes teab, et mida veel...
Jõudsime aardeni peaaegu põlvini vees sumades, läbi rägastiku ja maastiku tase 4.0 vähemalt(praegusel ajal ja veega).
Aaret ei leidnud ja ega meist kumbgi arvatavasti siia enam tagasi tulla ei taha ka, sest miks peidetakse aare sellisese kohta- Meie mõistus ei võta!?