Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 4.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
NB! Maaomaniku suurel palvel palun aardele mitte läheneda kagu suunalt ülevalt, vaid teha seda loodest Aruheina tee poolt.
Tegemist on isikliku seeria kolmanda aardega kus on teisejärguline karbi leidmine ja esikohale on tõstetud laeka avamine. Mitteametlikud eelmised seeria aarded on Murdvarga ja Laev pudelis. Reeglina avamine ei nõua supervõimeid, küll aga on sellel korral soovituslik läheneda laekale nii füüsiliselt kui vaimselt puhanuna.
Laeka avamisel on keelatud kasutada abivahendeid või seda muul moel jõuga rikkuda.
Laegas töötab 9V patarei toitel, Patarei kindlasti kaasa, kohapeal olev hetkel tühi.
Aare on niiskustundlik, palun vihma käes mitte avada.
Raskusastmed on ajas ja olus muutuvad +/-1 palli.
Lastele ja epileptikutele mitte soovitatav.
Soovitatav on korralik ettevalmistatud riietus, kui aga ülikonnast kahju pole, siis laske käia. Paha ei tee ka kaasa võetud köiejupp.
Palun olge ettevaatlikud!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Raja algus | 59° 27.6750' 24° 22.3122' |
Aarde sildid:
soovitan (19), lahe_teostus (19), ettevaatus_vajalik (11), ronimine (9), välimõistatus (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7C4XP
Logiteadete statistika:
70 (92,1%)
6
5
2
0
1
0
Kokku: 84
Teekond aardeni oli ikka raske, mullas olevate klaasikildude ja eterniidikildudega 45 kraadise mäenõlvalt üles ronida on ikka õudne. Lõpuks kui ikka 15 minutiga üles sain, jõudsin karbini, mille avamisviisist ma kohe algul üldse aru ei saanud. Kui lugesin karbis olevat silti, hakkas nagu väike selgus ikka tekkima, aga otsustasin selle siiski jätta järgmiseks korraks. Järgmiseks korraks varun siis rohkem julgust ja küsin ka abi teistelt geosõpradelt.
Liigne optimism. Päev otsa oli vihma sadanud ja see oli maastikult kohe näha.
Olin ju logisid lugenud, et päris tavaline jalutuskäik see pole aga kui avastasin end äkitselt kolmandale nii lähedal, siis pidin üle vaatama minema. Äkki saabki kõik prototüübid logitud. Alt minna tõesti ei tasu. See sodi ja mülgas seal... ohh. Ülevalt oli täiesti tehtav sellisel kuival ajal nagu praegu. Kõige mõnusam oli statsionaarne pink kus jalgu puhata ja prototüübiga vestelda, kavaldada, silma vaadata. Oleks veel jook ja söök kaasas olnud, oleks meil seal pikemalt läinud. Kohapealne patakas töötas. Minu enda oma oli tühi - hea teada. Iga katsega sai selgemaks, mis seal kõhus võiks toimuda, aga sõbraks me ei saanud. See oli vist nüüd üks esimesi kui mitte päris esimene 4.0 minu jaoks (kui mitte talviseid saari arvestada). Kardetavasti seda enam ei korda. Kuigi... tagasi minek läks küll ülikiirelt, kui avastasin, et sealsamast saabki üles ja ei pea mööda nõlva tagasi matkama sinna, kust alla tulin.