Eile alustasime siin mitteleiuga ja otsustasime täna enne laevale minekut uuesti õnne katsuda. Kuna meile saabus ka abiväge, siis pea igaüks sai hunniku korralikult läbi uurida kuid siiski tulemusteta.

Üks ääretult väljakutsete rohke ja mõnus Naissaare geotuur algas ja ka lõppes selle aardega :) No mida ei ole, seda ei ole. Ronida oli seal mõnus, kuid näppu ei jäänud midagi. Ka kohalikud geopeiturid otsisid läbi, kust nemad selle leidsid. See aare on rändama läinud.

Vaatasime mitmeid võimalikke peidukaid läbi. Aga üldiselt ei meeldi sellised aarded, kus ühtemoodi häid võimalikke peidukohti on väga palju.

Alustasin ja lõpetasin saare rattaringi mitteleiuga. Kohti on siin liiga palju kus aare võiks olla ja seekord ei jagunud siin piisavalt aega.

Mõtlesime enne saarelt lahkumist veel ühe aarde otsida, aga katseks see jäigi. Sekundeerin eelmisele mitteleidjale: pole just väga tore käsi määrida seal. Võiks siiski olla mingi vihje või mikrost suurem karp. Peidukohti on seal mustmiljon ja kahjuks olid paar kõige loogilisemat tühjad.

Aga kuna see aare on jahisadamale üks lähemaid, siis võib muidugi millalgi uuele katsele tulla.

Sai kaks korda otsitud, tehtud maastikule vastavaid tegevusi. Pärast seda kui käe tahmaseks sain kadus isu ära. Tänud.

Ei leidnud mugusid palju ja suundusime ratastega militaarmatkarajale aarderingile.

 2 

Merel kogetud lainetemöll oli kogu kere nii nõrgaks teinud, et kui paadist nimega "Elina " saarele astusime olid jalad kenakesti pehmed. No ja polnud imestada, et minu esimene katse rattaga sõitma hakata lõppes sellega, et ma nagu sitikas jalad taeva poole kail kummuli olin hetk peale ratta selga ronimist. Korjasin oma riismed kailt kokku ja tegin uue katse. No see oli tiba edukam ja sain sõita kuni "vajuv liiv" ratta sõiduomadusi väga mõjutama hakkas ja ma ratast käekõrval mäekesest üles lükkasin. Saime omale katuse peakohale ja tundus kõige õigem oma kere natuke turgutada enne saarele kolama minemist. Ja siis ta tuli... Oleks siis kelluke helisenud oleks teadnud puu taha peitu pugeda nagu loomad ühes teada tuntud multikas "Maša ja karu" ;). Kõikidele küsimustele ei jõudnud vastata, aga parim küsimus oli suunatud Brunole. Neiu:"kui sa eelmine kord saarel käisisd ,kas sa olid siis poiss või tüdruk ? ". No ja kui me söönuks saime ja aarde poole sõitsime, arvake ära kes oli kõige kiiremini objektil :P. No muidugi kohalik Maša ja küsimused jätkusid... Kuna salamisi otsimine sihile ei viinud siis loobusime ja sõitsime edasi. Kaja luges Mašale veel sõnad peale, et kaasa tulla ei tohi, kuid ometi suutis too end ema eest saarele kuhugi ära peita, nii et lõõtustav ema meile järgmise aarde juurde last otsides järgi lidus. Aga Mašal olid omad rajad ja meie liikusime läbi seenemetsa juba edasi ;).

Laupäevane melu, rahvamassid liiguvad siia ja sinna, lärm ja meeleolud ülevad. Jääb uut külastust ootama.