Aare on omal kohal kõiges oma hiilguses aga külmataat on jälle vingerpussi mänginud. Valvur toimib ilusti ja loovutab lahkelt võtme. Ja siis jääb asi katki, kuna viimane strateegiline seade keeldub koostööd tegemast. Eks läheme millalgi tagasi. Nii head aaret ei saa noppimata jätta.

 2 

Iga aare vajab ikka ühte korralikku mitteleidu ja ma võtsin selle raske ülesande vabatahtlikult sel korral enda peale.

Katse nr.1: 14.06.2018 käisin Igavese mälestuse nullis etendamas stseeni igaaastasest näitemängust "Kõik leiavad, aga mina mitte". Kui olin seal mingi tubli 45 minutit teinud nägu nagu ma oskaks veel kuskilt otsida, siis otsustasin Laev pudelis juurde tulla. Õnnetul kombel sai telefoni aku 50m enne nulli nii tühjaks, et akupank (ega kodune vooluvõrk) ei vedanud seda sel õhtul enam käima. Kuna ma sissetallatud rada ei märganud, siis leppisin sellega, et olin enam-vähem korraliku õhtusöögi pakkunud suurele hulgale sääskedele. Tagantjärele targana poleks vankriga sinna vist rammida siiski saanud..

Täna oli lähedusse asja ja otsustasin, et on aeg katseks nr.2. Rada märkasin kohe, kuid plätud polnud otseloomulikult kõige parem jalatsi valik (nagu olid ka ebasobivad lühikesed riided). Kui olin jõudnud kohale, kulus tükk aega veel, ja siis leidsin aarde. Ainult logimine jäi täna ära, sest kogu laev oli minu jaoks suts liiga kõrgel. Kükakil ei näinud õiget kohta ja kummargil läks raskuskese paigast ja ei hiilanud enam täpsusega (oleks pidanud Jasmiini kandekotiga seljale magama panema, aga ei tulnud kohapeal sellele mõttele). Põhiline probleem oli muidugi mu enda saamatus, aga nii hea on kõiki teisi süüdistada :D. Kui 63. sääsk (ilmselt oli neid tegelikult küll 41.. ma kipun sellistes olukordades pisut liialdama) oli mind jõudnud hammustada, siis polnud ma enam võimeline keskenduma ja loobusin. Aga küll ma ükskord kirjutan oma nime sinna logiraamatusse ka ;)