Kelder (murdes ka keller) on hoone esimese korruse alune hoiuruum või hoonest eemale kas pooleldi või tervenisti maa sisse ehitatud hoiuruum, kus säilitatakse nt kartuleid, juurvilju, hoidiseid.

Kelder on hoone tavaliselt kõige alumine (maa-alune) osa. Seda kasutatakse ka erineva riistvara ning varude paigutuse kohana. Keldrit võib iseloomustada päeva ning aasta temperatuuride stabiilsusega maa soojustusomaduste ning loomuliku päevavalguse puuduse pärast.

Nimetus (venekeelne) pärines asukohtadest, mis vanasti paiknesid kindlustes nende kaitsva mullavalli all kindlustusehitistest madalamal tasemel.

Keldrite kõrgus on enam kui kaks meetrit, madalama kõrguse puhul ruumi nimetatakse tehniliseks põrandaaluseks ning faktiliselt juba ei ole ruum.

Kõrgetes hoonetes keldrid on tavaliselt rohkem arenenud (hoone püsivuse jaoks) ning võivad isegi koosneda mitmetest korrustest.

Väikse korruste arvuga hoonetes tavaliselt on madala sügavusega. 20. sajandi viimasel kolmandikul elamute koos keldriga arv hakkas langema seoses kesksoojusvarustuse levimisega ning neis pommivarjendite tegemise praktika lõppemisega.

Hoonete ehitamisel ilma keldrita oluliselt väheneb maa-aluse osa väärtus. Välised keldriseinad võtavad arvesse aktiivse krunti rõhu vastuvõtu ning neile krundiga vahendavaid ajakoormusi, mis on varingu prismal (näiteks, tornikraanadest või kaubaautodest).

Keldrite üleujutuste vältimiseks ehitamisel paigaldatakse drenaažsüsteemi, tehakse väliste seinte ning põranda hüdroisolatsiooni, õhu niiskuse vähenduseks seatakse sisse ventilatsiooni.

Väiksemad keldrid on tavaliselt kasutatud majandustarveteks ning riistvarade osade ja ehitise kommunikatsioonide paigaldamiseks; avaramates keldrites tihti tehakse ladusid, väikseid kontoreid, ettevõtteid ja poode; suurtes kompleksides keldrid on kasutatud maa-aluse autoparkla asetuseks. Mittekasutatud keldrid nagu ka pööningud on tihti kodutute varjupaigaks.

Individuaalelamutes keldrid tavaliselt asuvad köögi all ning on kasutatud toidu varade, saaki ning talvekonservide säilitamiseks. Enne keldrite kasutuselevõttu, kasutati samalaadse hoiuruumina maasse kaevatud auku (nimetatud ka: maa-auk või koobas).

Infoks: esialgselt oli aare hoones sees. Ajapikku muutusid nii peidupaik kui ka raskusastmed/atribuudid.