Raadiraja 6

Pikalt edasi lükanud neid viimaseid kahte raadiraja aardeid, eks kõik need suht padrikus olnud. Aga need viimased 2tk praeguse ilmaga olid küll nagu jalutuskäik pargis, aitäh, saab seeria lõppenuks lugeda :)

Leitud

Logitud.

Konteiner oli vett täis, logiraamat läbimärg.

Tänan peitmast.

Täna teine katse siis. Seekord läks meil Taamooga paremini, kuid karp on katki ja logiraamat läbi ligunenud, kuid ruumi iseenesest jaguks... Vajab hooldust. Nimed sai igastahes kirja ja tänud peitjale :)

Noh see siis oli minu viimane aare sellel laupäeva matkal. Eelmisest Raadirajast ikka siia edasi. Ikka üle massiivse aasa. Ikka lirtsuvate tossudega :D Nojah, eks need tossud just parem valik siukseks võtamisels polnud. Koha peal aga oli nii rahulik ja vaikne. Mõnus jahe. Nägin isegi rebast ning hirve. Tänud toreda matka eest.

Eks ma ka kuivatasin nagu oskasin aga karp on kutu ja vajab tegelikult uut. Kui keegi loeb enne siiatulemist, võtku uus!

Tore jalutuskäik koeraga ja jah, maastiku raskusaste on enda looming. Ajastasin aastaaja osas õigesti, aga see teekond... Kohale jõudes selgus, et aare märg ja mina kaks kätt taskus tulnud - isegi salvrätikud olid koju jäänud. Kuna ma just kolm päeva tagasi olin väikese esmaabikoolituse läbinud hakkas pea kähku tööle: elupäästev esmaabi - vaatad oma riietuse üle ja rebid näiteks särgist siilu. Nii sai suur verejooks kinni (loe lausvesi karbist välja).

Praegu oli täitsa talutav seal jalutada.Aitäh!

Ei suutnud aardeni kuidagi seda õiget rada leida. Õigemini ei suutnud siin Raadil üldse radu leida. Murdsime kuidagi lagendikule ja kalpsasime mööda seda kohale.

Tänud.

Õnneks me kirjelduses kirjeldatud ohtudega kokku puutuma ei pidanud. Pääsesime lihtsalt võssi ja heinamaaga.

Seda heinamaa ja v6ssi sümbioosi vaadates oli täitsa hea meel et praegusel aastaajal tulime. Ei pidanud heinas sumpama ega sääski toitma. Tuttavlik peidukas ei peitnud ennast kaua. Aitähhid

Järgmine raadiraja karp leitud, aga kus on rada? :)

Tänud peitjale!

Otsitud, nähtud 1 rebast, leitud, logitud. Aitäh.

Leitud, logitud, tänan

Leitud tänan

leitud,logitud,aitäh peitjale.

Jalutuskäik tehtud ja aare leitud. Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Tänan aarde eest!

Kummik jalga, kott selga ja raadiringile. Rajad ja minu suund ei läinud kokku. Aitäh!

Viimane! Lõpuks on nüüd nendega ühelpool :D Kõige normaalsemini ligipääsetav neist kuuest

Praegune aastaaeg on selliste aarete leidmiseks üsna mugav. Jalad jäid kuivaks ning kõrget heina polnud ka veel tekkida jõudnud. Tänud peitjale!

Selle ringreisi viimane. Oli kena matk. Aga...tagasiteel otse linna suunas põrkusin vastsele traataiale. Mingisugune eravaldushaigus on lahti läinud. Kõige pullim koht oli muidugi see, kus keegi on ehitanud kolmeastmelise trepi, millest üle ronida. Aga jah, otse linna ei saa. Ja linnast ka ei saa. Ja aardest lõuna poole on kirjeldamatud prügihunnikud.

Kuna Raadiraja selle otsa aaretel on üsna sarnane tunnusjoon, siis leidmine läks kergelt. Ketsides ei tasu siis heinamaale hetkel veel tulla.

Leitud, vaikselt hakkab ka tsiviil maailm paistma. Mingi maja on siit näha ja telemasti. Väga vahva ringkäik

Chelsea aarde juurest tulime nüüd mööda eelneva geopeituri jälgesid siia. Aarde peidukohas oli vaja nüüd vaid vaadata, kus rohkem jälgi on ja peagi oligi aardekarp käes. Täname!

Sumpasin läbi üsna paksu sulalume siia ja nüüd sumpan edasi Raadiraja 2 suunas. Näis. Maskeeringule aitas lumi siin kõvasti kaasa, kogu puu on üks hang. Tops korras, sisu kuiv, aitäh peitjale.

Leitud!

Hästi ei mäleta seda punkti. Arutasime parasjagu vist selle üle, mis varustus geopeituril igal otsimisel kaasas peaks olema ja kuidas pikast nimekirjast mitte midagi päriselt kaasa ei jõua. Keegi vist logis ära (arvan, et mina ei olnud). Jäime mõtlema ka, et huvitav, kuidas peitja need raadiraja aarded peitis, et kas kõik ühe päevaga või mõnel ööl pärast rasket pidu (edit: lugesin nüüd kirjeldust põnevast peitmisest :)). Meil on seal sikk-sakitades igatahes tore olnud :)

Leitud

Puu suur, aega läks aga ära tõime . Tänud

Kevadiste pokude vahel ukerdades jõudsime aardeni. Leid oli kiire. Tänud peitjale!

Korraks tabas geopimedus, aga õnneks siiski tuli leidmisõnn pilve tagant varsti välja. Ühtlasi kohtusime üsna mitme aardekirjelduses lubatud puugiga.

Leitud !

Järgmine aare siis meie raadiraja retkel. Hea lihtne leid.

Natuke vesiseks läks, Meeril said saapad märjaks.

Sai tuldud instruktsiooni järgi peitmishetkele sarnastes oludes. Vähemalt mis puutub vihma, hallusse ja kõledusse. Aardeteel kohati kohustuslikus korras kitsekesi ja lõpp-punktis sai mäkra mängitud. Kraavis hulpinud aardekarbil on nüüd mõnus urg.

 1 

Siin läks maastik juba huvitavamaks. Et minu plaanides vihma ei olnud, siis olin targu kummikud maha jätnud ja pidin nüüd tennistes katsuma kuidagi kuivaks jääda. Kohale me igatahes saime, topsi ka leidsime, ujus teine kraavis. Kus see algne peidukas tal nüüd oli, sellest pole kahjuks aimugi, aga kuna leiukohast mõne meetri kaugusel oli täitsa atraktiivne geopuu, siis paigaldasime karbi sinna. Tänud peitjale!

Ohhh!!! Ometi võsast väljas!!!Aitäh!

 1 

Chelsea juures põlved puhtaks kloppinud ja selja sirgu lükanud, sisestasin uued koordinaadid ja liikusin edasi. Kui olin võpsikust luhale jõudnud, avastasin et keegi hea inimene on ATV-ga siia rajad sisse sõitnud. Oi kui tore, ei peagi läbi vööni heina tundmatus kohas kahlama...
Peaaegu et nullini jõudnud, kuulsin võsa taga sarnast häält nagu oma teekonna alguses. Hetke pärast maa müdises ja põõsa tagant hüppasid välja kaks sokku - üks põgenes ja teine ajas teda taga. Ma päriselt ehmatasin, sest nii lähedalt (umbes neli-viis meetrit), pole ma metskitsesid vabas looduses varem näinud. Kuna nad mind tähele ei pannud, viskasin nende suunas oma Borjomi pudeli (ma ei tahtnud neile sellisel hool küll ette või alla jääda). Eespool olev tegelane sai sellega vist vastu tagumikku, sest nad muutis suunda ja kalpsasid eemale. "Mida Sa teed sellisel kellaajal sellises kohas, Olavi?" küsis hääl kuklas. See kõlas nagu diagnoos:P
Panin logi kirja ja tõmbasin leebet, lootes valges auto juurde tagasi jõuda ja rohkem kitsedega mitte kokku puutuda...
Tänud. Siia ma tõesti ilma aardeta vist jalutama ei juhtuks...

Oli huvitav jalgsimatk Raadirajal,aitüma!

Raadirajad 5-3-1-4-6-2 said jalutuskäiguga leitud. Polnudki nii hull kui kartsin, jalad jäid kuivaks ja puuke ei leidnud. Huvitav oli tutvuda selle piirkonnaga ja toomingad lõhnasid juba täiega. Tänud juhatamast!

Esimest korda pidin väljuma mugavustsoonist ja lahkuma radadelt ja lagendikelt ning sisenema pimedasse, tihedasse, märga võssi. Ei leidnud ühtegi teed seeria 4. juurest põllule. Õnneks möödus võssilõik intsidentideta. Heinamaal mõtlesin kui vägev oleks siin kõndida juulikuu kuumuses. Täitsa soe hakkas. Aardega läks ruttu. Nimi kirja ja enamvähem tuldud teedpidi tagasi seeria viimast otsima. Aitäh!

Kui Anu juhuslikult ükskord helistas ja jutu lõpus mainis, et võiks vahel koos otsida, eeldasin ma, et no jalutada linna vahel. Minu peas aga kääris kärmelt egoistlik plaan - Raadirajad! Need olid mul tegemata, kuna teadsin, mis siin ees ootab ja üksi ma siia ei lähe. Käisin välja plaani ja oh üllatust, Anu kohe nõus. No selline vedamine. Parkisin ja hakkasime jalutama. Mind üllatas maastik, et hea pask pidi olema aga kogu matk oli kuiva saapaga tehtav. Tänud kutsumast!

Teel siia nägime kahte vaatamisväärset asja. Üks aardevalvurist kitseke jooksis parajasti Raadiraja 2 juurest siiapoole. Ja meie sattusime gpsust veidi mööda vaadates kellegi maja juurde. Ei saanudki aru, kuidas selle maja elanikud liiguvad, kas pidevalt läbi võsa? Aare andis end kiirelt kätte ja oli korras.

Tänud aarde eest!

Aarde juures luuras korraliku koheva kasukaga rebane, kes küll meie lähenedes jalga laskis. Lisaks patrullid kaugemalt kaks toonekurge. Ääre jäi kiirelt silma, aitäh!

Täna oligi siis lõpuks see päev, kus me koos Taneli vingesse põgenemistuppa otsustasime minna. Soojenduseks tegime mõned Raadirajad ja Saepurulaste aarde. Jalutus oli tore, jutt oli eriti naljakas ning kogu päev kokku supertore lahedate kaaslastega! Nii need mälestused kogunevad! Aitäh!

Saime enne Safecrackeri põgenemistuppa minekut kambaga kokku ning ega meil palju ühiseid aardeid polnud, peale nende Raadiradade, mida kogu aeg hirmsateks võssiaareteks olime põlanud. Tegelikkus oli jalutuskäik heinamaal. Mõnus ilm, päike paistis, tore seltskond, ei saanud arugi, kui olime juba tagasiteel. Harleyquinn aega ei raisanud, vups karp välja, nimed sisse ja edasi :) Tänu Kaupole leidsime meie igati korraliku karbi.

Antud aare oli looma poolt rüüstatud. Kaas, logiraamat, karp, juhend vedelesid eraldi kohtades. Panin nad kokku ja lugesin logisid, et raamatut tuulutada. Gripkott oli puruks ning kasu sellest polnud, võtsin selle kaasa. Panin sobilikku kohta tagasi.

 1 

Tulin 2. aarde juurest otse üle heinamaa. Kui metsa varjust välja sain, oli lumi juba sulanud ja sai korraliku tempoga kõndida. Sürr koht ikka: paremal mahajäetud olemisega talumaja, ümber mets ja heinamaa, aga siis vaatad üle õla ja näed üle põõsaste paistmas Tartu Lasnamäed.

Aarde ümber oli vesisem koht, sain isegi jala veidi märjaks. Ringivaatamise järel leidsin aarde maast, panin pärast lähimasse sobivasse kõrgemasse kohta. Tagasi liikusin mööda heinamaaserva otse 4. aarde suunas ja sain ka lõpuks 10 meetrit võsaläbimist kätte :) Olin nimelt arvanud, et kogu retk tuleb selline. Aitäh kevadesse kutsumast!

Aasta viimasel päeval sai käidud otsimas. Aega võttis aga enne pimedat dai kätte :)

Saime selle aasta esimese lumes sumpamise ära teha. Hirmutasime veidi kohalikku jänest, aga muidu laabus kõik hästi.

Leitud.Tänud peitjale!

Mõnus kerge astumine.

Kiire leid loogilisest kohast, tänud.

 6 

Sihuke lõunapausiaegne tsutsakas jälle. Muidu istud päev läbi muuseumis, vaatad maailma läbi mummulise klaasi ja arvad, et elu ongi lill.

Miski on siin Raadil muutunud viimasest käimisest saadik. Maastiku üldilme on endiselt ebameeldiv, aga liiklusmärgid on kolinud ja harjumuspärastes kohtades enam keelumärke ei kohanud. MIstõttu õnnestus liikur parkida suisa 700 m peale ja, maanteeametimeest parafraseerides, olnuks ratas suurem, saanuks lähemale ka. Aga Škoda on siiski aus veoauto, mitte mingi maastur, ja nii ei hakanud betooni pealt maha ronima.

Maastik on endiselt ebameeldiv, kordame üle. Aga sääsed ja parmud on siin dresseeritud - laekusid kohe, kui okastraadi kohast välja läksin, ja tagasiteel jäid traadikoha taha maha. Karm kool, mis teha.

Kohapeal tsuskisin just ühte sobivat peidikut, kui miski karbi häält tegi. Paraku 2m eemal sellest kohast, kus ma susisin. Liigutasin kanda - uuesti karbihääl. Karp oligi vahelduseks konnadele külla läinud ja lesis seal tarnamätaste vahel, roostekarva kiht peal. Panin siis nime kirja ja karbi sinna, kust enne susisin - kas see õige koht on, kes teab, igatahes füüsikaseaduste põhjal tundus see võimalik.

Ühesõnaga, tänud. Ehk rohkem ei pea sinna enam ...

Alguses proovisin autoga lähemale saada, aga ei tihanud sealt võssa sukelduda. Lõpuks siis kasutasin algselt sama rada, mida mööda 4-ndasse olin läinud. Sain kuiva jalaga. Olen palju erinevaid maastikuid näinud, kuid miskipärast siinne mulle üldse ei meeldi. Kuidagi ebameeldiv, mitte niivõrd füüsiliselt raske vaid lihtsalt miskipärast vastumeelne. Imelik.

 1 

4-st sai otse 6-te kõnnitud, sest 5 oli juba varasemalt leitud. Nüüd mõeldes oli see üsna mõistlik, muidu oleks päris pikk ring sisse tulnud. Nägin ka selle tsivilisatsioonist eraldunud maaomaniku residentsi ära, üpris leidlik. Kui seest elumärke kostma hakkas, lisasin sammu ja kõndisin üle Pokumaa, metsast läbi ja uuesti üle Pokumaa. Kuna suunataju oli selleks ajaks juba täiesti 0, siis siin kuulsin üle pika aja taamal mööduvaid rekkasid, mõtlesin et jess, ei peagi minema residentsist öömaja paluma. Siin sai ka hea mitu ringi tehtud, meel oli ikka must sellest aarde peal seismisest, aga logimata ära minna polnud ka enam variant. Kuna ring läks koguaeg üha suuremaks, siis mingi hetk juhtusin õigel pool seisma ja jäi silma. Et 6-st teele tagasi saada, sai ka veel pisut samme tehtud, ühes kohas vajus ka papu hüppeliigeseni muda sisse, aga kui seda poleks juhtunud, siis olekski liiga igav olnud eks. Logipilt on ka tehtud jalutuskäigul tagasi, kahjuks keskmine valge laik on kõigest tagaseinas olev aken :) Kokkuvõttes võin öelda, et mõtlesin selle raja kõvasti hullemaks kui see tegelikult oli. Esimesel korral olid sellised tavalised hirmud a'la "kummal pool see tee nüüd oligi" ja "kas lõpetan nüüd selle või tolle kännu all", aga kui nendest mõtetest võitu saad, siis oli tegelikult väga vahva jalutuskäik. Ilm oli päikseline, lõpuosas sai ka pisut vihmapiisku võetud, sääsed said ka söönuks ning sain ainult ühe sinika... Mõnus!

Kui me sinna majani jõudsime, oli mul selline tunne, nagu seal elab keegi. Kui me aarde juurde jõudsime, avastasime, et aare oli maha kukkund. Ma loodan, et me peitsime aarde ära õigesse kohta. Äitäh aarde eest!

Peale seda, kui Mia oli oma jooksu ära teinud, otsustasime, et enne kui auto nina päris kagusse ära keerame, võtame ka ühe aarde. Väga mõnus jalutuskäik oli. Nuputasime, et ei ta kuna meie teele ette jäänud majas veel viimane elanik elas. Paistab, et mitte väga ammu. Aarde leidsime kraavist vee seest. Õnneks oli ainult natuke niiskust sisse läinud logiraamatusse. Logisime ära ja üritasime aarde peita sinna, kus me arvasime, et ta enne paiknes. Suured tänud aarde eest.

Väga vesine ümber selle aarde oli...

Auto jätsime aardest lõunasse ja sealt oli praegu lihtne üle kulu aardeni jõuda. Kiire leid

Vedas, et maa külmunud oli.

3463.

Aare leitud :)

Leitud. Tänud!

Järjekordne päikseline kevadpäev algas tõdemusega, et ei hakka me ka täna mingit remonti tegema ja vaja end värske õhu käes veidi tuulutada. Selleks sobis see kauaks mädanema jäänud aare vägagi hästi. Otsustasime seekord läheneda teisest suunast kui naaberaarde juurde minnes. Ilmselgelt oli see õige otsus, sest oodatud füüsilist pingutust pakkuva rühmamine asemel saime kenasti mööda külmunud põldu kohale jalutada. Karbi leidis kaaslane hetkega, nii et meie ei saanud otsima hakatagi. Nimed kirja ja nüüd juba tuule tagantlükkamisega mööda avarat põldu geomobiilini tagasi. Aitäh ütlengi põhjuse eest end ka külma tuulega loodusesse kolama motiveerida ja sellest lähenemissuunast avanenud avarate vaadete eest.

Kuna pärast tänast kolme mitteleidu ei tahtnud nii päeva lõpetada siis otsustasin, et kui pääsen autoga aardele ligi, siis võtan ära. Põllul oli eelmise aasta niidetud vili, seega sõidetav. Drive-in ja logi kirja.

:)

jänes teadis täpselt kuhu minna, niiet tema jälgi mööda jõudis alati õigesse kohta :) Täname mõnusa seeria eest!

Tänase talvega väga mõnus lumine matk ja saigi terve rada ilusti korraga tehtud. Võib täitsa soovitada sellisel moel ette võtta. Soojemal ajal ilmselt teistmoodi väljakutse. Jälgede järgi otsustades leidub piirkonnas peamiselt kaht liiki imetajaid - jänesed ja suusatajad. Vahel harvem siis ka geopeiturid. Aitäh!

Sõitsime nii lähedale kui sai ja seejärel läksime edasi jala. Kutsu hoovist haukus meile kaasa. Valmistusime pikaks jalutuseks, aga kogu asi sai tehtud täpselt 23 minutiga. Aitäh!

Leitud :) Ilusat uut geoaastat!

Tegelikult läksime me Mõõdistaja aaret otsima, kuid sõitsime teeotsast mööda. Enne ei saanud pidama, kui Tartus ning alustasime hoopis selle aardega. Mõnus jalutuskäik täiskuu ja kurgikasvatuse valgusreostuse valgel. Tänan peitjat.

Pidime tegelikult Mõõdistajat mõõtma minema, aga Tartu jäi kuidagi tee peale. Luunja kurgikasvatuse ja Tartu linna valgusreostuse valgel tegime väikese jalutuskäigu ja kraaviületuse ning logi saigi kirja. Aitäh peitjale!

Ka see kena koht üles leitud. Ümbrus märg, kohati väga väga märg. Aare ise kenasti korras ja kuiv. Nüüd koju jalgu kuivatama. Tänud selle aarde ja üleüldiselt lahedaks matkaks kujunenud seeria eest :)

Siin oli jälle suht suur veetakistus, aga mul oli juba suva. Sakslased ei julgenud, seega logisin üksi. Aitäh huvitava seeria eest! Hea jalutuskäik, uued inimesed.

Nr 4 juurest liikusin otse siia. Algul korra läbi võsa, siis oli juba muretult lageda maa astumine. Kohapeal oli aga paras ikaldus, no mida ei ole, on karp. Korra tüütasin ka geokolleegi, aga suuremat sorti targemaks ei saanud. Miski aeg õnneks tuli karp siiski maapinnalt välja. Oli sigudik alla kukkunud oma õigest peidukast. Aitähhid mõnusa seeria eest!

Eramaa sildi juurde sai buss jäetud ja siis mööda rada majani, veidike vaarikatevõssi ja siis heinamaa nii lai. Aardest tuli rändur kaasa!

Parkisin sellesse külge, kust varasemaid Raadiraja aarded jahtides ei tihanud läheneda. Jalgrada oli tõepoolest olemas, tareke selle ääres ka. Võis näha märke suhteliselt hiljutisest külastusest, mulle tundus, et keegi isegi liigutas teisel pool akent. Kas see oli legaalne kohalik, illegaalne kohalik, halli alasse jääv must või tulnukas kaugest galaktikast, vat ei tea. Igatahes tagasiteel läksin natuke suurema kaarega.

Lähenesin Rõõmu poolt. Lükkasin ratta võssa ja otsisin õiges suunas lookleva raja. Esimene osa teest oli puhta matkarada kellegi (ajutise) elamiseni, siis osa niidetud heinamaad ja lõpus paarkümmend meetrit puhast võsa.

 1 

Õnneks ei sadanud. Ilm oli seda nägu küll, et kohe saan terve taevatäie vett kaela. Kuna olemas oli Tartu rogainikaart, siis lähenemine probleeme ei valmistanud. Aitäh!

 1 

Päeva eelviimane otsing ja viimane leid pärast külma tegemist. Siia astusime just nagu naaberaarde Raadiraja 2 juurde eelmise aasta oktoobris - lõunast, pelutava Äramaa sildiga tõkkepuu juurest. 1.5 tunni pärast oli vaja A. Le Coqi õllemuuseumis juubileumil olla, aga kuna homme tõotab vihma, siis ega siin rinnuni heinas homme etem ole. Täna, särgivabalt põletava päikese käes kulges 1.5 km matk alla poole tunni isegi suhteliselt ladusalt. Vaid mõni kord tuli öelda, et geopeitus on vabatahtlik.
Siiani ei saa aru, kas teele jäävas tarekeses keegi ka elab või käib. Rohtu tallatud rada sinnani igatahes viis, aga kuna edasi ühtset rada ei läinud, siis vist ikka pole see paljudele geoteekonnaks. Igatahes saime majast mõlemal korral edukalt mööda hiilitud. Ega vist põhja poolt lihtsam läheneda poleks. Aare leidus ka tüüpilisest kohast ja logi sai paari parmu söömise vahel kirja pandud. Mis seal ikka, eks aitümps peitjail!

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/952937737

Heinamaa aardeni

Tsivilisatsioon looduse taga

Õides

 1 

Kummikud olid jalas, aga need ei päästnud märjakssaamisel. Ülevalt tuli kogu aeg lisa ja kõrge rohi tegi esmalt püksid märjaks ja sealt voolas kummikusse. Kuivaga oleks olnud jalutuskäik heinamaal. Aitäh.

Kohutava vea tagajärgedega pidin ma silmitsi seisma juba poolel teel aardeni. Nimelt olin ma selga pannud maani seeliku. Kes selle aarde juba leidnud on, kujutavad ette, missuguseid raskusi see valmistas. MUlle jäigi arussaamatuks, miks peitja sellise tihniku just valis. Mudaste ja higistena asfalti poole liikudes, möödusime me ühest logudik majast, kuhu me pesunööril kuivava pesu tõttu sisse ei läinud. Tundus olevat täpselt selline koht, kus sarjades mõrtsukad elavad :D Aitäh korraliku 5-6 km jalutuskäigu eest, isegi kui jalad mudaseks said!

 1 

Porised saapad, udune heinamaa, häälitsev sokk, loojuv päike. Aitäh!

 1 

Kuna õhtul jäi veidi aega üle ja uus aare oli suhteliselt lähedal, siis tundus hea võimalus georondi just remonditud pidureid katsetada. Lähenemistee valikuga suutsin korralikult mööda panna, tulemusena sain ilmselt vantsida poole rohkem kui vaja oleks olnud ja lisaks veel palju raskemat maastikku pidi. Võttis ikka vanduma küll. Kodutöö on selle aarde puhul ikka oluline. Aga kohale mul siiski õnnestus kuidagi saada. Aarde endaga läks üsna lihtsalt. Kolmas kirje sai logiraamatusse kella 22:30 paiku. Aitäh peitjale.

 1 

Kui aardest informeeriti, taheti seda lihtsalt ignoreerida, aga veensin neid siiski minema. Jalutasime paar kilomeetrit ning siis algas suurim seiklus. Ronisime läbi võsa, taludes kõiksugu putukaid ning üritasime vältida jalgade märjaks tegemist, kuid lõpuks ei õnnestunud see kellelgi. Märjalt ja poriselt aarde juurde jõudes oli meie suureks rõõmuks logiraamat isegi tühi. FTF 12:32. Õnneks (nagu alati) oli tagasitee kiirem, aga mitte eriti kuivem. Pärast sellist seiklust oli tore jälle asfaltteed näha. Täname!

 1 

Tööl sai uuele aardele silm peale pandud ja õhtul kodus õhtusöögi kõrvalt plaan paika seatud. Rattaga sai 200m peale. Seal jätsin sõiduriista ühe muheda vanamehe valvata ja ujusin läbi heina, ning kohati ka vee, nulli välja. Jalad olid pärast veel pikaks ajaks märjad, aga auhinnaks STF (20:45), mille kohta ütleks, et isegi hästi läks.