Elasid kord Vihm ja Päike. Nad ei saanud omavahel üldse läbi, sest mõlemad tahtsid ennast inimestele näidata. Nad otsustasid minna taevavalitseja Kuu juurde ja küsida nõu, kumb ennast saab inimestele rohkem näidata. Nii nad tegidki.

Kuu mõtles natuke ning küsis Päikese ja Vihma käest: „Kas te kunagi ilmateadet olete kuulanud?” Päike ja Vihm vastasid kui ühest suust: „Ei ole.” Kuu ütles: „Nüüdsest peale palun kuulake ilmateadet ja see, kelle nimi öeldakse, saabki ennast inimestele näidata.” Päike ja Vihm kuulasid järgmisel päeval huviga ilmateadet. Seal öeldi, et täna sajab vihma. Vihm oli väga rõõmus, kruttis oma juukseid ja silus seelikut ning oli valmis inimeste ette minema. Järgmine päev öeldi paistab Päike. Päike värvis silmad, pani kuldse krooni pähe ja astuski inimeste ette.

Siis aga juhtus midagi hoopis imelikku – ülejärgmine päev öeldi ilmateates, et kohati paistab päike ja hooti sajab vihma. Päike ja Vihm olid segaduses – kumb siis inimeste juurde läheb? Nad jõudsid lõpuks kokkuleppele, et lähevad koos. Inimeste ette jõudes kallistasid nad üksteist.

Nüüdsest on Päike ja Vihm parimad sõbrad. Nad kallistavad iga kord, kui koos inimeste ette lähevad. Sõprus teeb imesid!

Kui sa näed, et Vihm kallistab Päikest, siis leiad ka aarde!

Soovin Sulle elamusterohket otsingut ja ära unusta kallistamast!

Vahepunkt on natuke illustratiivne.