Olime juba otsimas kui mõtlesime alles logisid lugeda. No nii kahju, et selline rüüstamine on tihedalt levinud.

Millegipärast oli neli noorsandi otsustanud, et just see teeots on parim koht jalka mängimiseks ning tegid seda mõnuga. Käisime vahepeal üht teist aaret otsimas, kuid naastes kestis kõksimine edasi. Eks tuleb kunagi teine kord tagasi tulla.

Jalutasin kesklinnast siia Paide teise otsa ning leidsin eest kaks noort inimest, kes ei suhelnudki teineteisega nutitelefoni abil. Kujutage pilti, et selliseid inimesi on ka tänapäeval olemas. Kuna nad katsusid teineteist ennastunustavalt enamvähem täpselt nullis, siis ei jäänudki muud üle kui sama targalt tagasi kõmpida.

Jalutuskäigu vahel mõtlesime, et täis kõhuga võiks ühe kindlapeale leiu kirja saada. Noh, et see ju tavaline aare ja mis seal siis ikka. Nullis selgus, et mnjah, mina üksi otsin, teistel tuli täis kõhuga uni peale. No otsisin siis, taamal mugud uudistavad, et mis asju mina seal ajan. Vaatasin siis siit ja sealt, paari kohta näppisin ka, aga eriti kangutada ei tahtnud.

Eks kunagi järgmisel korral...

Pärast korraliku matka tehika taga metsas ja mõnd kiiret NKT-d otsustaime siis veidi puhata. Aga no kus sa sellega -kohalikud noored leidsid, et nemad vajavad puhkust küll rohkem kui meie ja meid puhkepaiga ligi ei lasknud. No eks siis mõni teine kord.