kolmas kord otsimas ja igakord kõik muutub siin, seekord siis kõik põlema pandud...

nu ei tea, koht oli maha pölenud ja suht öövastav, ei hakanud pimedas prügiotsas müttama :)

 3 

Südaöösel nullile lähenemine tundus päris kõhedust tekitav. Täpselt eesmärgi suunalt kostus koera haukumine. Hääl oli kähe nagu oleks külmetanud, terve elu haukunud non-stop või siis nädal otsa viina joonud. Vaikselt lähenesin, taskulampi ei tahtnud põlema süüdata. Nulli jõudes kuulatasin kas keegi on kodus. Kostus vaid sääsepinin. Üks mutant suuruses tegelane tegi kamikaze otse silma. Nutsin tükk aega tema jäänuseid oma silmakoopast välja.

Olles pisarad ära valanud, hakkasin nulli taga ajama. Kola oli ohtralt. Turnisin ringi ja proovin mitte kuhugi auku koperdada. On alles elamine siia ehitatud. Polegi varem näinud sedasorti taaskasutust. Otsisin pikalt. Poole tunni peale leidsin täpselt ühe ainsa kohe kuhu võiks geopeitur aarde peita. See oli aga tühi. Kas see aare seal ka oli, ei tea. Nüüd on igatahes ideed otsas ja kolmanda korra jaoks peaks mõne abistava infokillu hankima.

Elutuba

Terass

Naiivne Karl lootis, et ilusal päikeselisel õhtul, mil 28 soojakraadi, võiks istumisnurk tühi olla. Muidugi olid seal mugud :P Huvitav koht siiski. Võibolla hiilin öövalguses uuesti katsetama ja hiirvaikselt panen nime kirja.

Uus katse. Lootusetu, ei hakanud seekord isegi üritama, sest kohapeal avanes hoopis uus ja päris naljakas vaatepilt, "Hispaania poisid" olid agaralt ametis. Täpsem kommentaar peitjale.

Raamatukogust hankimine osutus võimatuks, lõpuks läks lihtsamalt raamat omale paari euro eest koju soetada. Tänud raamatusoovituse eest, mõnus lugemine. Kohapeal nii mõnus polnud, kui vahepeal jõudsin naiivselt ette kujutada, et isegi hpalang-aardeid suudame juba leida, siis nüüd tulin "maa peale" tagasi.. ;) Eks siis millagi uuesti.. Või üritan omakasupüüdlikult raamatut pakkuda kellelegi, kes minuga koos pärast otsima tuleb.. :);)

 1 

Ei leidnud ja jääbki leidmata. Logide põhjal ja kirjeldusele tuginedes arvasin, et tegu on mingi laguneva majaga. Oi kuidas eksisin. Kohale minek ei olnud jube, tee kõrval oli vaid kellegi uus elutuba kokku pandud. Ega eriti otsida saanudki kui üks plikadest hõikas, et leidis midagi. Läksin uurima. See mida nägin tegi mulle selgeks, et nüüd on aeg lahkuda ja enam tagasi mitte tulla. SÜSTLAD. Ja täitsa uue väljanägemisega. See oli hetk,kus ma sain aru, et emana mul vist mõistust pole. Ma olin oma lapsed mingisse narkourkasse vedanud. Mul pole midagi ronimise ja turnimise või isegi mahajäätud hoonetes käimise vastu aga minu jaoks narkarite kogunemise koht on piiriks. Selline peidukas ajab õõvastuse peale ja paneb edaspidi ikka korralikult kaarti uurima. Ma jään vist edaspidi postiaarete ja metsade peale. Praegu öösel kell pool kolm seda logi kirjutades mõtlen hirmuga mida ma oleks teinud kui mõni neist kohalikest oleks meile vastu tulnud, seal pole isegi võimalust kuidagi teist teed pidi minna. Samuti ei näe suurt sarnasust raamatus olnud poiste elukohaga, vaid üks pisike killuke ehk meenutab. Raamat pakkus elamuse, koht selle kaotas. Vabandan küll oma väga negatiivse logi pärast aga see oli hetkel just õige koht selle emotsiooni välja elamiseks. Aga tänan peitjat mõnusa lugemise eest.

 1 

Saku raamatukogus polnud ma juba umbes 7 aastat käinud. Aga arvestades kirjanduslikke aardeid siis ma teadsin, et ega see aeg kaugele enam jääda saa kui ma sinna asutusse oma sammud seadma pean. Raamat edenes kiiresti ja ka vastused ei jäänud minu eest kauaks peitu. Kohapeal mul nii hästi ei läinud. Saavutasin vaid marraskil jala. Enamasti kipub nende aarete leidmisega mul halvasti minema mille juurest ma süstlaid leian. Mõte ei liigu ja ka väga julgelt enam erinevaid variante kontrolli. Aga siin ma sain tubli 20 minutit enne otsida kui need süstlad leidsin. Pimedus ja geopimedus käsikäes. Kui ise hakkama ei saa, siis järgmisel katsel tuleb mul sõbrad kaasa võtta.

 1 

Minu arust oli täitsa normaalne peldik, aga ühel hetkel hakkas Meeli "jube koht, kes küll siia aaret peidab" juttu ajama ja tulime ära.