Piirituseküla

Aastail 1919-1932 kehtis Soomes rohke joomise piiramiseks täielik keeluseadus, alkoholisisaldusega ainete kasutamist lubati vaid meditsiinis või teaduslikul eesmärgil. Kuid nagu ikka, kui ühiskonnas midagi ära keelatakse, leidub kiht inimesi, kes seda keeldu osavalt enda kasuks oskavad pöörata. Ja nii algaski Eesti ajaloos ühest küljest kuritegelik, ent samas ka põneva ajalooga periood, kus tervest hulgast eestlastest said piiritusevedajad, ettevõtmise keskusteks kujunesid siinsed rannakülad ning kiiresti tõusis salakaubavedu hiigelkasumeid toovaks hästi organiseeritud äriks, kus liikuvad summad moodustasid koguni ¼ Eesti Vabariigi tolleaegsest SKT-st. Miljonitesse markadesse küünivad kasumid investeeriti nende valdajate poolt omakorda oskuslikult laevadesse, kiirpaatidesse, kinnisvarasse, kaubandusse ja sõidukitesse, lisaks võimaldas ebaseaduslikust tegevusest saadud raha ära osta ka võimuesindajaid, tollaegse ajakirjanduse kohaselt koguni siseministrini välja. Ning selle kõigega käis lahutamatult kaasas pidev kassi-hiire mäng piirivalvuritega, põgenemised kaupa maha jättes, läbiotsimised kodudes, vara konfiskeerimine koos hiiglaslike trahvidega ja konkurentide poolt kaigaste kodaretesse loopimine...

Konkreetselt Viinistu meestele pani jalad alla Arnold Erik, piiritusekuningas, kelle all ühinesid paljud piirituseemalaevade peremehed trustiks ning mille kontor asus Viinistul. Sest kuigi piirituse ostis Erik riigilt ise, oli vaja, et keegi selle ka laiali veaks ning teada oli, et siinsed mehed juba küüru selga ei tõmba... Nii algaski Viinistu küla elanike majanduslik tõus, vanast kalurikülast sai moodne küla ning selle mitmed hakkajamad mehed – nt Kainid, Linkru(u)sed, Lepikud, Inkapöölid, Piibemannid - paigutasid oma rahad laevaosadesse (olles osanikuks trusti 11-st laevast 8-s). Ärksate meestena ei unustatud ka küla, kohalike rahadega osteti siia 1922 telefoni-keskjaam (üldse oli külas kokku 46 telefoni ning muuhulgas kasutati neid edukalt ka piirivalvurite külla saabumisest hoiatamiseks) ning Andi Juss (Johannes Piibemann Andi talust) andis suure summa raha siinse kooli ehitamiseks. Oli veel teisigi, keda tolleaegne ajakirjandus siinsete piiritusevedajatena esile tõstab – nt Anton Ong Altja talust, Joosep Manitski Otsa talust, Johannes Meistermann Heigi talust - ning lühikese aja jooksul kerkisid tagasihoidlikumate elamute kõrvale edevate verandade ja välja ehitatud teise korrusega 5-6-toalised taluhäärberid...

Advendiseeria 19-nes aare teid seda kirju ajalooga küla ja tema uhke puitarhitektuuriga hooneid vaatama kutsubki, nt mainitud koolimaja näete kohe külla sissesõidul (koordinaadid 59 38 28.34 ja 25 45 25.76) ja praktiliselt kohe selle vastu, merepoolsesse külge jääb Inkapöölidele kuulunud uhke elumaja (59 38 31.87, 25 45 28.19); telefonikeskjaam asus küla tsentris, poe kõrval rohelises majas (59 38 44.40, 25 45 6.00) ja Linkruside Mäe talu küla lõpus (59 39 3.87, 25 44 38.66). Uhkeid talusid on veelgi ja avastada on muudki, nt veidi enne kunstimuuseumi teeotsa on tee ääres näha mitut ühetüübilist nn Viinistu häärberit (neist kõige paremini on säilinud Karjamäe koordinaatidel 59 38 41.13, 25 45 14.59) ja kaunis rõdumajas, kus tänagi pood tegutseb (59 38 43.02, 25 45 8.2), müüs asine härra Kallholm oma kaupu ka kuiva seaduse ajal...

Oma külaskäigust piiritusekülla saate lahkesti meile teada anda külast veidi välja jääva, temaatilise nimega Joomakivi juures, sellest 47 m kaugusele (asimuudil 6 kraadi) jääb üksik noor kuusk. Ning selle küljes konteiner koos avajaga ripubki, edukaid leide :).