Keila-Tuula terviserada

 1 

Täna oli tahtmine lõpus ära käia. Tee sinnapoole oli jõhker mudamülgas, aga see polnud veel midagi võrreldes sellega, mis ootas aardega risti jõudes. Proovisin mitme kandi pealt, aga alati peale mõne sammu tegemist otsustasin tagasi mudase tee peale pöörduda. Helistasin Carolysile lootuses, et see lõpp ikka pole seal, aga sain vastuseks, et see oli sama rõve ka suvisel ajal. Miks küll peab ilusa terviseraja pealt inimesed siia kutsuma, ma aru ei saanud, aga ehk mõistan seda kui külmemal ajal tagasi tulen.

Vahepunkti tõenäolise asukoha vaatasin kodus kaardi pealt välja. Seega ei hakanud terviseraja parklast lähenema vaid sain lihtsamini. Aga kuna lõpp siiski kohe üldse ei olnud sealt lihtsalt kättesaadav, jätsin täna öösel lõppu minemata. Kunagi hiljem.

Varasemalt käisin rajal ja noppisin lõpu kordinaadid. Täna võtsin kodust hulga energiat ja noorema tehniku kaasa. Sarnase särtsuga on varasemalt hakkama saadud. Viimased logid väga optimismi ei süstinud aga lootsime, et ehk läheb õnneks. Kohapeal pusisime päris pikalt, proovisime mitmed korrad läbi. Kas jäi oskustest puudu või midagi tegime valest, isegi luugule koputamine ei aidanud aga luuk jäigi suletuks. Ei saanud hakkama.

 3 

Aeg oleks olnud juba kodu poole suunduda, aga ikka oli vaja üks aare veel võtta. Esmalt oli vaja endale energiat juurde hankida ning kohalik tankla täitis selle rolli suurepäraselt. Nüüdaga edasi nii palju kui autoga saab. Kristjani maasturis ma ei kahelnud. Aga Tarmo pidi ikka taaskord kanget mängima ja masinat sõna otseses mõtte lõhkuma. Pori jagus ka üle kogu Volvo. Aga kohale saime ja kuidagi tagasi ka. Mingi hetk oli aeg jalastuda ja aarde jaoks energiat hankida. Seda laenas meile Tarmo ja kruvis vajaliku vidina lahti. Meie kohustus Kristjaniga oli see nüüd kohale vedada. Jaanika oli juba nii kutu et keeldus kaasa tulemast. Teekond oli suht lühike aga tundus niiiii pikk. Energia mida me kahe vahel vedasime oli nii raske, et isegi pidevalt kätt vahetades, soonis läbi kinda ja väsitas korralikult. Kohale jõudes võis nagu juubeldada kuna tundus, et raskem töö on nüüd tehtud. Pusisime kasti kallal küll pikalt, aga avanema me seda ei saanudki. Isegi varemleidja varju kohalolu ei aidanud meid kuidagi. Kahju oli igatahes pärast sellist teekonda tühjade pihkudega jääda. Sama raske oli veel tagasitee ka. Ja kui me lõpuks linna poole koju liikuma saime, oli mõlemal pool mind pead longu lastud ja oli kuulda vaikset nohisemist. Kui lõpuks enne viit minagi koju jõudsin, murdis uni mindki hetkega.

Aga sigalahe õhtu oli, tänud kaaslastele.

 1 

See l6pp ootas juba ikka aega seda 6iget hetke. Tundus nagu selline sobilik asi olevat millega oma geo66d l6petada. Ma arvasin et Maasturiga huvitava juures sai "huvitavat" maastikku trotsitud. Aga see elamus mis me siit saime. No ma ei teagi kuidas seda s6nadesse panna. Ytleme nii et kui siis l6puks viie ajal koju j6udsin, tuli lisaks auto kerelt maastikut6endite pesemist ka nina kokku tagasi lappida. K6ige iroonilisem oli aga see et aaret ennast me lahti ei saanudki. Abivahendi päädimises me ei kahelnud ja ei avanenud ta ka varemleidnule. Ei teagi mida arvata. Kahtlus jäi et kast ei toiminud nii nagu peaks. Teekonda l6puni ja tagajärgede likvideerimist arvestades niipea uuesti proovima kll ei soovi tulla. Vigur ise tundub lahe olevat, aga vajaks ehk toimimiskontrolli.

Särinat oli küll aga lahti ta ei tulnud.

Teadsin, et siia ma üksi ei tule, liiatigi kui mingit kaadervärki, mida ma ei tunne, tuleb kaasa tarida. Nii tekkis hea juhus kampas asja kaema minna. Koordinaadid leidsime ilusasti üles ja lõpppunkti ka, aga sellega seekord asi piirdus. A kus need nõgesed olid, ma nägin ilusaid kollased lilli..

 3 

No selle aarde juures oli üllatusi kuhjaga. Algul üllatas see, et Anne oli Porshe Škoda vastu vahetanud, mille ma Škoda omanikuna igati heaks kiidan :). Järgnevalt oli Annel kaasas miski vidinas mis tavaolukorras kõvasti särtsu peaks välja andma. Nii me siis algul kõike kaasa vedades esimesse punkti kõmpisime ning siis järgnevalt ka teise ennast ligi pressisime. Miski 400 meetrit jätsime lõpus ikka jalutamise ruumi ka. Lühikestes pükstes said jalad kohati nõgeseravi, aga no tüdrukute ees polnud paslik pillima pista :). Kohapeal selgus aga, et ei tulnud selle kasti seest mitte piiksugi... ei lennanud sädemeid, ei kostnud klõpsatust.. Samas aga seltskond oli tugevasti üle keskmise ning lõpukoordinaadid ka olemas... aga no järgmisel korral vean ikka karmi kasti kohale. Aitähhid, ilus kast ja tore teostus paistab.

 2 

Kodutöö oli tehtud korralikult ja abivahend, mis mujal töötab kui matsupill, ei teinud siin mitte piuksugi. Matkata rajal oli tore, lõpp oli kuidagi ettearvamatu. Mõne aardega on kohe nii, et ei sobi mulle. Ma nuputaks kohapeal peitja pakutava kraami kallal. Asjade hankimine ja kaasa tarimine suure kotiga mulle lihtsalt ei sobi, meeldib endiselt käia 2 kätt taskus, no mis sa teed...

Kuigi mul abivahendit niisama vedelemas polnud, siis soovisin siiski alguse ära teha. Esimesest punktist jõudsin ilusti teise punkti aga seal sattusin peata oleku ette. Umbes 10 minutit otsisin lõpu koordinaate. Kui olin juba loobumas ja arvamas, et info on kaduma läinud, siis ühte viimasesse kohta tekkis veel plaan vaadata ja seal see muidugi oligi. Lõpp paistis küll nii lähedal aga samas nii kaugel kuid otsustasin siiski ilma abivahendita ära vaadata missugune see instrument välja näeb. Viimane teelõik oli küll nagu mõni tee aktiivselt purskava vulkaani kõrval. Ja siis muidugi kõige viimane ots jalgsi. Panin jalga küll kummikud aga püksid said siiski kõrge floora tõttu läbimärjaks. Kohale jõudes veel proovisin äkki mul on supervõimeid ja proovisin kineetilise energia abil karpi avada. Loomulikult ebaõnnestusin ja pidin sama targalt tagasi minema.

 1 

Särinat oli, aga kingikott ei avanenud.

 4 

Avaldamise õhtuks olime taas planeerinud kella üheksase kogunemise. Kell seitse tegin mina parasjagu hommikusööki, väljas ladistas vihma ja üleüldse... Natuke sai mõttega mängitud, aga kui oli veel mingit erilist vahendit vaja, siis loobusime kiirustamisest.

Natuke sai siiski eeltööd tehtud ja nüüd olimegi üsna tubli varustusega lõpus. Katse-eksituse meetodil tuvastasime õnnenumbrid ja asusime masseerima. Esimene variant oli tore küll, aga ainult särtsu sai. Tõstsime panuseid ja siis sai natuke rohkem särtsu :) Alguses ühest otsast, siis natuke teisest otsast ja lõpuks, nagu öeldud, oli tossupahvakas üleval ja Allani kindad oluliselt parema jahutusega :) Leidsime, et üheks õhtuks on lusti küllalt.

 13 

Kui aaret nägin 10 min pärast avaldamist, siis ei tahtnud kiir-reageerida. Kartsin, et kohale jõudes on teised juba ees ning pingeliste aarete lahendamist pealt vaadata oleks patt. Hommikul panin tina ja tegin rusikasse mahtuva 12,2V valmis. Arvasin, et mis voolu siin ikka tahetakse, küll lahti hüppab. Igaks juhuks võtsime soovitusliku vidina ka kaasa. Proovisin väikse vidinaga: särinat sai, aga midagi ei juhtunud. Siis võtsime soovitusliku vidina ning 1,5 ruudused juhtmed. Särises paremini, mingit haisu tuli aardest, aga kokkuvõttes saime juhtme isolatsiooni suitsema ning Allani kindad auklikuks. Mõistsime, et siia tuleb järsema relvaga tulla.

Esimene katse

 5 

Nimetagem seda siis advendisärinaks ja —suitsuks.