Paneme näki nurka

Käinud kord talumees linnas turul viimaseid sügisesi õunu ja kõrvitsaid müütamas. Nagu ikka kombeks, sai tõsise turupäeva tähistamiseks koduteel ka kõrtsust läbi astutud ning mõned kangemad sahmakad tulivett nahavahele visatud. Kõrtsmik oli lahke mees ja ei hoidnud turulist ka kuidagimoodi tagasi vaid vastupidi, ikka rohkem ja suuemaid topsitäisi valas. Eks mingil hetkel aga sai talumehel mõõt täis ja ta vaarus lasipuu äärde vankrisse. Enne, kui tukk lõplikult peale tuli, jõudis ta hobusele veel vaikselt lausuda: "Koju palun, kallis sohver." Hobune oli tubli loom, teadis ta koduteed täpselt, ilma igasugu tehnikavidinateta, mis su asukohta kaardil näitavad ja seadiski sammud kodu suunas.
Minna oli oma tosin versta või pisut rohkemgi. Poleks tee nii käänuline olnud, oleks ehk kiiremini saanud, kuid kesse vastu mäge ja rabade vahel ikka otsemat rada ajada mõistab. Ja ega kiiret polnud ka kuskile. Esimesed koidukiired hakkasid öösel sadanud lumekirmet valgustama, kui hobune järsku seisma jäi ja kõvasti puristama hakkas. Ees oli Pirita kloostriranda viiv jõgi ning üle selle sai mööda Paritõkke tammi*, mis jõe ülespaisutamiseks ja linnarahva veevajaduste rahuldamiseks omal ajal ehitatud oli. Siit oli küll pea iga päev üle käidud, kuid vaatamata sellele ei julenud hobune ilma juhita paisule astuda.
Unesegane talumees ringutas vankris, üritas oma viinast paistes pead õlgedelt kergitada ja julgustas suksut: "Astu-astu väike eesel". Kuid hobune ei võtnud vedu järgi. Lõpuks peale pikka kohmitsemist ja mõningaid vandesõnugi ajas ta end vankrist välja ja võttis ohjad oma kätte.
Vesi kohises mõnusasti jalge all, kui vanker vaikselt üle tammi veeres. Kuid korraga kostis kohina vahele õrnarmast helisevat lauluhäält. Talumes kikitas kõrvu. "On see nüüd siis see eilane kõrtsuskäik või mis?" mõtles ta omaette. Kuid helisevad viisid läksid aina valjemaks. Eneselegi aru andmata lasi mees ohjadest lahti ning küünitas üle tammi serva, sinna poole, kust suunast arvas helinat kuulvat. Äkitselt haarasid kaks peenikest, valget ja õrna naisekätt tal kaela ümbert kinni ning lokkis juuksepahmaka alt välja ilmunud tulipunased huuled surusid talumehe põsele sooja ja kirgliku musi.
"Kesse segane talveaal vette ronib," ehmatas mees ja hetkega olid ka tema käed ümber neiu piha ning rabas hooga teise veest välja. Kuid nüüd oli mehe üllatus suur: neiul oli jalgade asemel hoopis päikseses sillerdav soomuseline kalasaba. "Oooh saa!" hüüatas mees, kuid neiu vaid naeratas ja laulis oma heliseval häälel sama viisijuppi edasi. Talumees mõtles hetke, tõstis neiu vankrile. "Viin õige koju naisele ja lastele ka vaadata-mängida selle toreda asjakese. Olgu ta meile silmailuks kõigile." Kuid mõned minutid sõitnud hakkasid juba uued mõtted tulema. "Aga äkki naine ei rõõmustagi, kui ma sellise sillerdava neidise kodu toon? Viimati veel pahandab hoopis."
Nii sündiski plaan, et näkineiu jääb metsanurka maha. Koju jõudes aga hakkas talumehel hing kripeldama, mälestus neiu sädelevast lummusest ei tahtnud kustuda. Mees otsis pööningult välja vana pikksilma, millega tema kauged esivanemad merd sõites olid silmapiiri uurinud ning käis vahel tolle metsanurga poole vaatamas, kas näkineiut veel näha on. Räägitakse, et vahel isegi olevat seal liikumist näha olnud, kuid seda vaid selge ja päikeselise ilmaga.

Rahva Luule pajatatud legendi pani kirja Naabri Valve.

_______________
* Tänapäeval on selle asemel tehiskärestik koordinaatidel 59°22′42.1″, 24°56′31.4″

See on 2016 a advendiseeria 4. detsembri aare.