1 

Ei hammustanud läbi, mida nullpunktist otsima peaks. Kohas, mis tähistatud noole ja kirjaga “siin”, ei olnud midagi.

Mõnda aega on see punkt mulle kaardilt vastu vaadates närvidele käinud. Mõtlesin, et eemaldan selle sinise näo aga lähenedes nullile sai mulle eemalt vaadates selgeks, et peale geopeiturite on veel sõgedamad tegelased kalamehed, kes mererannas sellise tuulega passivad. Ehk siis lükkus jälle teadmata aega selle aarde leidmise lugu.

Algus oli hea, teises punktis juba vedeles süstal ja pikem hein ja mänguisu sai otsa.

Siin jah sai juba kuidagi võhm otsa, saime aru, et üks punkt vajab veelkordset külastamist, aga kuna me olime seal juba niikuinii ühe korra väikest eesti noorte seltskonda kollitanud ja maha oli ka juba piisavalt vantsitud, jätsime järgmiseks korraks.

Esimene ja teine punkt kippusid siin omavahel segi minema ja teises sai tänaseks jaks ja mõistus otsa, eks teinekord proovime jälle.

Nii nüüd siis teine kord seda aaret otsimas. Poleerisin mina siis nulli ja hakkasin just ühte kohta näppe pistma, kuid enne vaatsin sinna sisse ja mida ma näen. Ühte auku oli keegi ladustanud oma süstlad. Peale seda kadus igasugune aarde otsimise isu ära. Ei tea kas julgebki linnas enam ilma rauast kinnasteta midagi kuskilt otsida.

Süstalde peidukas.

Kogu jääväli krigises ja kragisrs.

Auto jätsin plaanitust natukene kaugemale ja jalutasin mööda mereäärt nulli suunas. Terve tee puhus mere pealt külm tuul ja ei olnud ühtegi hingelist peale minu. Natukene enne sihtmärki hakkasid paistma aga õnged. Täpselt nullis oleva objekti ümber oli paigutatud 8 õnge ja nende omanik hakkas mind pingsalt jälgima. Selle peale ei tulnud otsimise mõtetki pähe ja kannapöördega läksin tuldud teedpidi tagasi.

Kõigepealt saime tünga aga siis jäime leidmisega hätta. Varsti jäime ajahätta ja käisime korra ära. Tagasi naastes avastasime et keegi teeb nulli lähedal lõket rannas. Tuleme kindlasti tagasi vaadet nautima.

Paneme siis siia kirja esimese mitte leiu. Uurisin ja puurisin seda algust, tulemuseks külmusid näpud. Loopisin ka natuke kirvest, aga kuna ma selles eriti osav pole siis ei tulnud ka sealt midagi välja. Eks teinekord jälle.

Peale ennelõunast jalutuskäiku linnas oli plaan tuletada meelde, mis tegevus see rattasõit olla võiks. Mingil kummalisel kombel pole sel kuul veel ratta selga saanudki, kuigi eelmisel aastal sai augusti kuus üle tuhande kildi vändatud. Igatahes tänasel tähtsal päeval, meie armsa kodumaa jaoks, väntasime siia. Margus võttis kohe kange hoiaku, et oi-oi mugud. Ma ikka proovisin vaadata siia ja sinna ning näppisin nagu oskasin aga miskit tarka me ei leidnud. Mõtlesime siis ka pisut kirvetada. Sellel oli isegi mingi tulemus. Vahva tünga leidsime. Oli veel huvitavaid kohti, mis silma jäid aga kas olid jälle mugud või arvas Margus, et tema sealt ei otsiks ja nii ma siit taaskord selle aarde esimese mitteleiu välja võitlesingi. Ilmselt siis kunagi tagasi, kui ilm nii ilus pole, mugud enam ujuma ei kipu ja parem, kui nad üldse väga oma nina toast välja pista ei tihkaks.