Totter tohter

Sirvides raamatut „Kilde Viljandi meditsiini ajaloost“ (koostaja H. Raudla, toimetaja K. Valdvee 2012), saime teada, et esimene nn raviasutus Viljandis oli ordulinnuse rajamisega sinna juurde ehitatud pidalitõbila. Usutakse, et pidalitõve tõid sakslased meile ise… Kuni 18. sajandi lõpuni ei olnud Viljandis ainsatki kõrgharidusega arsti. On teada, et sajandi keskpaiku oli Viljandis kaks haavaarsti, rahvas pöördus aga meelsasti kohalike saunameeste poole, kes peale juuste lõikamise panid ka kuppusid, lasid aadrit ja lõikasid lahti paiseid. Abi loodeti ka nn imearstidelt, keda tollal tihti kirurgideks nimetati. Läbi aegade oli aga väga levinud ebausk. Näiteks, kui huuled olid katkised ega tahtnud paraneda, tuli konn kinni püüda ja nühkida suud tema kõhuga. Liigesevalude puhul tuli haiget kohta hõõruda vihmaussiõliga. Haritud inimestel oli aga teistmoodi arusaam, kuidas oma tervise eest hoolitseda. Kuidas on lood tänapäeval? Mõni ei usalda siiani arste ning otsib abi ainult alternatiivmeditsiinist. Teine loodab ainult arstidele ja arvab, et need peaksid imesid korda saatma vms. Kolmandat sorti inimene on kui polkovniku lesk – loodab ainult tohtritele, kuid arvab, et tegelikult ei tea arstid midagi… Logidesse on oodatud igasugused tragikoomilised lood kokkupuudetest kõiksugu ravitsejatega. Muutsime aarde tavaliseks, sest esimest punkti ei saa taastada.