Aarde on peitnud Soome geopeiturid projekti Lights On! raames. Palun logige oma leid ka rahvusvahelisel lehel.
Leides Lembitu auks loodud peidiku, leiad sealt ka vihje Lembitu aarde leiukohast.
Ühel kottpimedal, sajusel ööl koputati Neeruti mõisa uksele. Ukse taga seisis läbimärg teekäija, kes hädasti öömaja vajas. Mõisarahvas tundis teelisele kaasa ning tegi Lembituks end esitlenud mehele magamiskoha mõisa pööningutorni. Enne põhku heitmist sai Lembit veel nautida mõisarahva külalislahkust.ning õhtustada nendega. Toidulaua ääres ta mainis olevat põhja poole teel, et otsida kadunud aaret, mis olevat kuulunud ta esi-isadele. Mõisarahvas naeratas innukale aardeotsijale julgustavalt ja jutud varanduste otsimist ning elust üleüldse jätkusid hilise ööni. Lembit rääkis ka, et ta midagi suurt ei omista peale suguvõsale kuulunud kella, millest ta mingi hinna eest loobuda ei taha, ükskõik milline seiklus tal ees olevat. Öösel, olles lõpuks magama jäänud, ärkas Lembit sellepeale, et tundis kellegi tuiutavat pilku enda peal. Ja ennäe, teiselpool akent oli kuju, kes põrnitses magavat teekäijat. Lembit tõusis asemelt ja kuulis samas kuju kutsumas teda maheda häälega. Lembit ronis läbi akna torni ääristavale tasandile, et asjasse selgust tuua. Sirutades kätt kuju suunas Lembitu jalg vääratas vihmast märjal katuseäärel ja ta kukkus tornist alla. Järgmisel hommikul leidis mõisarahvas õnnetu teelise surnult koos temale nii kalli kellaga. Kell oli seisma jäänud ning kõige rohkem imestust ärataski kellaeg, millal see oli juhtunud. Eelmist õhtut meenutades mõisarahvas jõudis otsusele, et kell oli seisma jäänud täpselt sel ajal, kui teekäija oli palunud öömaja – otsekui teades, et omaniku aeg on lõpukorral. Järgmisel suvel hakkas mõisa hoovis käima metskits, kes suundus alati Lembitu surmakohta. Mõned inimesed väitsidki kaljukindlalt, et metskits olevat hoopis Lembit, kes käib meenutamas kohta, kuhu tema suur seiklus nii ootamatult lõppes.