Eks ma olen siia Müraka poole varemgi piilunud, kuid koht on seni alati hõivatud olnud ning mugude nina alla tsirkust tegema minna ei soovinud. Täna, ligunemiseks lausa ideaalse ilmaga, oli sillake ja kallas läheduses üllataval kombel päris publikuvaba. Võtsin ühes spetsiaaselt sellisteks puhkudeks valmistatud ajutise pudelpoi, millega leiu korral punkt vees märkida, et mitte korrata minevikus tehtud vigu :o)

Esimese müraka otsa koperdasin jube mõne minuti pärast, teine vähe väiksem leidus peatselt, aga aaret ei kusagil. Jätkasin. Aeg-ajalt gepsuga asukohta täpsustades, peamiselt ujumisprillid peas mööda põhja roomates ning küüntega kividest kinni hoides, et pinnale ei tõuseks. Kokku kaks tundi! Kõige suurema müraka juures kaapisin eriti põhjalikult, kogu jõudu mängu pannes õnnestus teda isegi sentimeetri jagu nihutada, eks vesi aitas kaasa. Aga ikkagi, ei mingit aaret. Võimalik, et lihtsalt ei leidnud. Võimalik, et keskendusin mingil moel valele tsoonile. Kuid samuti võimalik, et aare on ikkagi plehku pannud. Ei tea, igaks juhuks saadan peitjale info ja pildi.

Kõigil on kuidagi kivi leidmine lihtne olnud. Mina kammisin pool jõge läbi aga õiget kivi ei leidnudki. Küll leidsin 3 arvestatavat kivi, mis oleksid võinud aardele sobida aga nende külge ei olnud midagi kinnitatud. Jõevesi oli kõigele lisaks külmavõitu ja käisin ennast vahepeal kaldal mitu korda soojendamas.

Päris mitteleid see polnud, sest otsing piirdus nullist 22 m kaugusel paikvaatluse ja ujumisriiete puudumise tõttu vette mitteminemisega. Üksi ei tahtnud teha, las jääb korduskülastust ootama.

Saime meiegi seda va mäda kapsasuppi nuusutada. Öäkk. Aga ei näinud me kivi ega soovinud vette sulpsatada ilma radiaatorita.

 1 

Esimesel päeval ei osanud veel sukelduda ja Kadri sai kaldal kõvasti naerda, kui tüdrukud mind uputada aitasid. Leidsim küll kahtlase uruga kivi aga miskit peale järvekarpide ja ühe pudeli kätte ei saanud. Teisel päeval oli vorm juba parem ja leidsin ka uue huvitava kivi. Sealt sai igasugu asju kaldale viidud kuni saabus aarde omanik, kes leitu omaks tunnistas ja sain ka teada, et aare ise on juba tükk aega kadunud. Aga vahva nädalavahetus oli rataste ja kuudiga meil seal. Teisel päeval ei olnud tuul vabriku poolt ka õnneks.

 13 

Möödunud korral veetsin siin juulikuus sulistades ja veega mürades meeldiva pooltunni. Tookord olid varustuseks vaid napid ujukad ja üks kipakas lamp. Täna, pärast sünnipäevakooki tulime taas siia. Varustut oli sutsu rohkem, sest ilmakraadid olid möödunud korraga võrreldes omajagu muutunud ning oli ka teada, mis ees ootab.
Kui kõik kaldal valmis pandud ja mugudele nalja tehtud, sumasin vette. Otsisin esiti jällegi jalgadega. Mõnes kohas sukeldusin. Lampi kasutasin vaid siis, kui tundus, et on mõtet, kui mõni mürakamoodi kivikene jala alla jäi. Üks lamp lõpetas kohe töö. Teine kestis pisut kauem, ent andis siiski alla.
Veerand tunniga enam sõrmi hästi ei tundnud, sest kindad ei ole veekindlad (üks on lausa auguga) ja keha kasutas enda soojendamiseks kogu pakutava energia, jäsemete jaoks enam eksravurtsu ei jagunud. Umbes sel hetkel loeti kaldalt, et otsida tuleb 2.5-meetrise ümbermõõduga mürakat, mina otsisin seni 2.5-meetrise läbimõõduga.. Minul oli meeles, et selle serva all aare ongi, aga tegelikult loeti taas kaldalt, et selle all aare ongi. No pekki küll! Mis sa siis sellise ettevalmistusega 4.5 raskusega aarde otsingust tahad.
Mõnus pooletunnine jahutus oli tõesti garanteeritud. Jaheduse tunne ei kestnud õnneks kaugeltki nii kaua kui möödunud kord. Aga sõrmede külmus oli küll hulga tugevam, kui viimati, need sulasid autos veel omajagu aega.
Loodan, et mugusid meie tegevus ei häirinud, kuigi uudistajaid möödus mitmeid. Viisakad olime ja prügi maha ei loopinud. Küll leidsin keset jõge midagi libedat, mis osutus välja sikutades vinuüülplaadiks..
Eks järgmine kord otsin siis õige suurusega mürakat ja piilun kivide alla. Kui see on vajalik, ei mina tea. Nüüd lahkun ja olen haige (tüüp) edasi :P

Enne vett

Munad märjad

Keset vett

Pärast mitteleidu

 2 

Teine katse. Võrreldes eelmise korraga oli vett palju rohkem. Esimese hooga ei leidnud sildagi üles, oli teine täitsa vee all. Proovisin koos GPSiga nullile läheneda, aga see plaan kohe üldse ei töötanud. Kümmekond meetrit eemal oli vesi mulle kaelani ja vool nii tugev, et ühe koha peal seista polnud võimalik. No nii ei saa ju rallit sõita... Tuleb madalama veega uuesti proovida.

 3 

Lootusrikkalt läksin kohale sukeldumismaski ja korraliku lambiga varustatult, aga paraku neist suuremat abi siiski polnud. Ei suutnud vist ikka õiget mürakat leida. Lõpuks hakkas kole külm ja ja loobusin enne kui päris siniseks lähen. Teinekord tuleb põhjalikuma varustusega uuesti proovida.

 18 

Pärast sünnipäeva Kehras oli lihtsalt suurepärane siia tulla. Ainsad abivahendid, mis kaasatud olid ujukad, taskulamp ja käsi-GPS. Ilm oli poolpäikseline, kuid mitte palav, tuult polnud, inimesi oli vähe. Ajasin jõe ääres pee paljaks, kiire pükste vahetus ning karmauhti vette. No tegelt pigem nagu plika, kergelt kiljudes. Sumpasin ja sukeldusin eeldatavas nullis ainsa abivahendiga kümmekond minutit. Kui midagi märkimisväärset varbasse ega pihku ei hakanud, tõin järgmise abivahendi - gepsu. Hmm, olin vist oma 6-7 meetrit liiga kaugel olnud. Pistsin gepsu vee alla, et garantii ajal ka veekindlust testida. Tundub, et töötas ja töötab veel nädal hiljemgi. Viisin gepsu kuivale maale ning tõin viimase abivahendi, taskulambi. Teadsin, et sellest suurt tolku pole, sest mulle ei meeldi vee all silmi lahti hoida. Tegin seda siiski, sest geopeitus paneb ju tegema asju, mida muidu ei teeks, kuid ega see nähtavus seal pisikese lambiga midagi erilist polnud, kuni 20 cm vast.
Vahepeal tuli perekond mind saiaga toitma, ujusin tükikeste vahel, ei isutanud veel. Kui olin seda kõike oma paarkümmend minutit teinud, kästi välja tulla. Sest leid ei tundunud sugugi lähemale tulevat, üksinda ongi raske ja eriti veel ilma ujumisprillide ning korralikuma allveelambita. Allusin raske südamega, sest allaandmine pole meelt mööda, kuid siiski.
Kuivatasin end kaldal, vahetasin riided tagasi. Tuul oli mõne minutiga tugevaks muutunud, taevaski kiskus pilve. Niipea, kui saime autosse tagasi, hakkas korralik vihmaladin pihta. Vedas, et välja sain - muidu oleks ju märjaks saanud ;-P
Järgmine kord püüan ujumisprillidega ja äkki pisut tugevama taskulambiga uuesti üritada. 4.5 ei peagi ju esimese korraga leidma. Selle suve üks vähestest ujumistest pikim oli igatahes meeldiv. Ühtegi mürakalaadset toodet ka silma ega jalga ei hakanud, vaid kuni mõnekümnekilosed lahtised kivid, millest mõne serva alla sai ikka tükk aega kobatud.
Pärast panin auto sisemuse 24 kraadi peale. Siis 26, siis 27 ja lõpuks 29 C peale. Ikka ei hakanud soe ;-) Väljas sadas niimoodi, et mitmel pool autod seisid tee ääres. Siis jõudsime Tallinnasse, kus lennujaama juures juba asfaltteid uputati. Õnneks elas madal masin selle läbimise üle.
Aitäh peitjatele vahva väljakutse eest! Vast millalgi sel suvel veel leian ikka.

Kogu varustus

 8 

Otsus kambakesi Kehrasse ujuma minna tuli kuidagi spontaanselt. Võtsin abikaks redeli kaasa - noh et lähme koordinaatidele, laseme redeli vette ja laskume seda mööda aardeni. Paraku, nagu koha peal selgus, see idee ei toiminud. A mis siis, vesi oli soe ja selle aasta esimene supelus võis vabalt terve tunni kesta - kella ju keegi ei vaadanud. Jõepõhjast tuli ka igasugu kraami välja - üks katkine pudel, neli või viis ujumisvõime säilitanud pudelit, kiva jms, aga mida ei leidunud, oli logimiskoht. Müraka mastaapide osas on meil oma ettekujutus, mis üsna ilmselt ei lange kokku peitja arusaamaga müraklusest. Ühesünaga, eks me näe, ehk võtame kunagi, kui aarde olemasolu on värskemat kinnitust leidnud, uuesti artelli kokku ja veedame veel mõne pärastlõuna seal looduse rüpes. Kogunenud pealtvaatajad igatahes seda soovi väljendasid.

 11 

Lootsin, et Hannes võtab kaasa oma multifunktsionaalse abivahendi ronin-sukeldun-hüppan ja minul ei tule üldse ujumisriideid selga panna. Lootused purunesid aga peagi tuhandeks killuks, sest kuidagi ei tahtnud asi viie minutiga laheneda :D :D :D ja siis sundis mingi sisemine tung mind ikkagi riideid vahetama ja sinna külma vette ronima. Vahet polegi, oli see siis kaastunne või häbitunne (ma ju ei ole nii saamatu ja mugav) või veel mingi kolmas asi, aga ma läksin. Esimene tiir oli täitsa talutav, aga ega ma suureks abiks ei olnud - vähemalt endal ei olnud sellist olulist tunnet. Peagi hakkas külm ja siis sai ennast natuke kaldal lõunatuules "soojendatud". Võttis hoogu, mis ta võttis, aga ühel hetkel tekkisid ka Kuldaril mingid tunded või tungid ja ta otsustas varba vette pista ... peale hetkelist ootepausi ka kõik muu :) Teise tiiruga hakkas mul üks hetk nii külm, et mind vallutasid tõsised deliirumilähedased vappevärinad ning otsustasin kangelanna mängimise lõpetada ja jätta selle rohkema rüüga õnnistatud meestele. Nad olid uskumatult järjepidevad, aga mingil hetkel vaibus ka nende raug.

Viie ja seitsme aastased keetsid rõõmsas rahus ning õndsuses heinasuppi ning jooksid kiljudes mööda hiljuti niidetud Mürakamäge nagu jalad võtsid. Ainult mitteleiust natukene morjendatud geopeituritest esivanemad tegid aeg-ajalt kurja häält, et põnne külmast veest välja kupatada.

Dialoog kahe ülirahul geopõnni vahel: R: "Kas teie käite ka aardeid otsimas?" M: "Jaa, ko-gu-aeg!" (natuke tülpinud häälega)

Mida Sa siin muud ikka öelda oskad kui et tuleb tagasi tulla.

 16 

Kui koju jõudsin oli soovituslikku päikesepaistet veel mõneks minutiks  jäänud. Tegin GP lahti ja plaanisin oma logivõlga kustutama hakata, aga ei, uus aare oli üleval. Punane täpp kaardil reetis, et aare on kuskil lähedal... Vaatasin kiirelt kirjeldust ja põnevus kasvas. Avasin kaardi ja jõllitasin nulli keset jõge, mis koduhoovist paari kiviviske kaugusel. Emotsioon oli laes, ees ootas korralik väljakutse. 
Helistasin Ragnele, et pakkigu ennast nüüd kokku, võtku pudinatelt ujumisprillid ja tulgu kohale, lahe aare nõuab leidmist. Ragne, sama segane kui mina, veenmist ei vajanud ja kahe koduküla vahemaa aja pärast õuele veereski.
Tööjaotuse panime paika, mina ujun, tema juhendab kaldalt. Kohapealt leidsime värskelt märja silla. Vaatasime kaarti ja kaldaid üht- ja teistpidi, mõtlesime veel läbi, milliselt kaldalt läheneda, aga valitud koht sillalt tundus sobivam. Rohkem vabandusi ma viivitamiseks ei leidnud.
Vesi oli mõnusalt paras, põhi oli mudane, edasi tulid kivid. Jõetaimed käisid vastu jalgu ja fantaasia aardevalvur-elukatest ei hoidnud end tagasi. Veevool oli rahulik. Kohast kus vesi täpselt üle pea oli, leidsin oletatava müraka. Ei tea kas ma selleks otsinguhetkeks tahtsin juba nii väga, et see oleks õige koht või oligi. Korduvad oskamatud sukeldumiskatsed soovitud tulemust ei andnud, lõpuks olin väsinud ja mõistlikum oli lõpetada. Järgmisel korral läheneme parema plaaniga, tugevama valgustuse ja täiskasvanute ujumisprillidega.  Aitäh peitjale igatahes, see esimene otsimiskatse oli igati väärt naerulihaste trenn.