Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Hiiumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare asub keset ürgset loodust maja varemetes. Suveajal valvab peidukohta suur hulk näljaseid parme. Aardeks on plastkarp rikkaliku aardenänniga. Maastiku raskusaste 4 on kehtiv suvel, talvel võib olla oluliselt lihtsam. Edu otsijatele!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (7), pikem_matk(>1km) (3), lumega_raske (3), väikesaar (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCMY
Logiteadete statistika:
107 (93,9%)
7
2
3
3
0
0
Kokku: 122
Käisime jääs veepiirini ära, aga kuna kohati olid juba veed vulisema hakanud, ei tundunud edasiminek mõistlik. Eks tuleb siis tagasi tulla, kui tige jää on tigedate parmude vastu vahetunud. Aga nähtud vaade oli kohaletulemist igati väärt!
Sõitsime autoga nii kaugele kui sai, aga tee kõrvalt voolas merejääle oja ja ei hakanud seekord riskima.
Hindasin olusid ja leidsin, et aeg surub takka ja ühe aarde peale täna nii palju aega ei saa kulutada. Eks järgmisel korral jalutab/sumpab ära.
See on nüüd selline mitteleiulogi, et aardeni ma päriselt ei jõudnudki. Algus nagu algus ikka - metsatee, sääsed, parmud (lendavad), mis Vahtrepa pool vähemalt väga tigedad ei olnud. Miskipärast oli arvamus, et tee Vohilaiule on pigem kivise põhjaga ja nii sai ainult mingid plätud ühes rabatud. Reaalsus oli muidugi selline, et esimeste sammudega vajus jalg ikka jupp maad allapoole silmaga nähtavat taset. Selline mudakiht siis jah? No ja loomulikult kleepusid plätud jube hästi sinna mutta ja siis kui ma suure vaevaga sain ühe jala põhjast kätte, lõi lahtise plätu tald sihukese jõuga takka üles, et olin juusteotsteni mudane. Järgmise sammuga kordus sama teema ja siis veel ja veel. Ega siis inimene ju esimese korraga targaks ei saa. Õige pea aga korjasin mõttetud jalanõud näppu ja liikusin paljajalu, rõve muda varvaste vahel lirtsumas. Haises ka parasjagu. Ja ma arvan, et laiu ääres lisandus sellele juba paras ports loomset väljaheidet. Igal juhul kui olin päästvale metsateele jälle jõudnud, siis oli päris hea meel. Aga... 180 meetrit enne aaret oli uus veetakistus ja see oli juba liig mis liig. Kaugemale ma enam ei läinud, skoorimissoov ei olnud nii suur. Küll ma ükskord parema varustusega selle aarde ka kätte saan. Kokkuvõttes ei jäänud asjast kehva mälestust. Tagasi Vahtrepa pool olid sääsed küll väga kurjad. Sekundise vahega tuli jalgu säästest puhtaks lükata. Tänud matka eest.
Oleme suvel korra proovinud, aga siis osutus mereäärne ala läbipääsmatuks. Nüüd otsustasime laiul ära käia. Pakkisime lapse ja kelgu ning teele. Ilus plaan toredast matkast jäi aga tegemata, sest mingid püssimehed ei lasknud meid laiule: neil seajaht käsil. Ei se mitään, läheme homme uuesti proovima.