Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde asukohaks on Kesselaid e. Kessulaid.
Juurdepääs kas paadiga üle vee või suuskadega üle jää.
Kui sa just mägironija ei ole, siis ei soovita otse altpoolt läheneda - jõuad küll aarde lähedale, aga kätte sa teda ei saa. Ülevalt lähenedes arvesta, et tuleb päris mitusada meetrit ragistada kadaka-kuuse-oksarägastikus - pikad püksid on abiks. Mütsid pähe - rähnid ründavad :) Lähenedes ülevalt mööda pangaserva vaata jalge ette, et ikka täpselt tead, kuhu astud - kukkumine lõpeb väga rängalt. Seetõttu ei ole soovitav ka väikeseid lapsi selle aarde otsingutesse kaasata.
NB! Alates 30.05.09 on Kessu aarde tüüp taas "tavaline". Kohapeal pead nagu ikka leidma aardekarbi. Karp on peidetud ÜLES täiesti panga serval kasvava puukese juurde väikesesse orva sisse või eendi peale - võta kuidas tahad :) Turnida tuleb päris servas, karbi kättesaamiseks tuleb madalaid kuuseoksi võibolla veidi eemale lükata.
Ettevaatust - kukkumisoht, eriti talvel!
Veelkord: ETTEVAATUST - KUKKUMINE LÕPEB VÄGA RÄNGALT!
Vihje: Hoia kellelgi käest kinni.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://et.wikipedia.org/wiki/Kesselaid
Aarde sildid:
ilus_vaade (1), ettevaatus_vajalik (1), väikesaar (1), ronimine (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCM5
Logiteadete statistika:
91 (98,9%)
1
3
1
0
0
0
Kokku: 96
Jalutasime mööda pehmet samblalist matkateed ja logisime aarde.
Päev Kesselaiul.Enamusel oli see leitud aga nad käidid vapralt meiega kõik aarded läbi.Aitäh!
Virukad Kessulaiul. Enamusel oli varem leitud, Aivega kahekesi logisime. Aitäh!
Nagu eelmine leidja juba kommenteeris, läheb aarde juurest rada mööda. Kaardil seda ei ole, aga kulgeb pangast lõunas olevast teeristist mööda panka kuni paadisilla ja telkimiskohani. Tundub, et aaret on liigutatud, mis on ka mõistlik. Tõenäoliselt algseks peidupaigaks olnud puu ja oksad on koos alusega ülejäänud pangast vaikselt eraldumas. Aarde leidsime meetri-paari kauguselt oluliselt turvalisemalt kohast.
Oleks siis õrna aimu ka olnud, et siia rada tuleb. Retk siia oli nii rets, et peale natukest aega ütles Liisi, et tema enam edasi ei tule, et mingu ma üksi, see pole seda väärt. Jalad kõik ära kriibitud. Eks ma rühkisin edasi läbi metsa ja kui kohale jõudsin, sain aru, et oligi tõesti rada. Ja et see läheb kenasti sadamani välja. Oejah, mul jalad jumala verised :D Lõpus õnneks oli aare kenasti leitav. Eks UV teeb ajaga tööd, miski hetk see konteiner enam vett ei pea, sest kõrvad karbid kukuvad ära. Praegu aga veel töötab. Väga kenad vaated ja mõnus olemine oli siin siiski. Aitäh.
Sai esmalt alt poolt pilk peale visatud ja teisel ringil panga pealt karp leitud. Kadaka kriimud paranevad veel tükk aega, aga vaade oli seda väärt. Aitäh!
Kohtusime peale Levia tööd sadamas ja merereis võis alata. Aega anti umbes paar tundi ja me asusime jalutama. Täielik müstika, milline tihe samblane mets. Arvasime, et äkki on kogu saar selline aga õnneks mitte. Esimene selle saare aare sai leitud. Tänud
Mõned päevad tagasi tuli mõte, et äkki oleks hea aeg Kesselaiule minna. Kuna endal meresõidu vahendit sellisteks sõitudeks pole, siis tuli leida muidugi paat ja kapten. Leviale meie plaan sobis ja nii saigi merele mineku aeg kokku lepitud. Täna olime õigel ajal Kuivastu jahisadamas ja meie seiklus võiski alata. Tuul oli mõõdukas, kerge laine võttis paadi mõnes kohas hüppama, kuid Levia oma kindla käega juhtis ilusti saarele. Meie läksime matkaringile ja Kessu aare oli esimene otsitav. Kirjeldus enam eriti paika ei pea, midagi eluohtlikku aarde otsimiseks tegema ei pea ja kohale viib ilus matkarada. Topeltkarbis aare on ilusti leitav ja korras. Tänu väga toredatele infotahvlitele saime teada, et siingi saarel Kalevipoja lugu ja läheduses tema tool. Eks proovisime meiegi seal natuke istuda. Aitäh peitjale!
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid
Jalutuskäik Kesselaiul oli hoopis teistsugune kui meie kahe eelmise päeva retked laidudel. Kõigepealt ootas meid siin ees uhke sadam, ei pidanudki läbi muda ja vetikate kaldale sumpama nagu nii mõneski eelnevalt külastatud paigas. Mõnus tore astumine mööda matkarada. Selle aarde kant meeldis mulle üliväga, lahe pankrannik, kaunid vaated, ilus mets. Aarde leidsime ruttu, toredalt suur karp. Kuum suvepäev ja kena koht ahvatlesid siin ka ujuma. Tore oli siin laiul veel asjaolu, et vaid korra eemalt tervitasime paari inimest, enne ja pärast tundsime end nagu privaatsaarel. Merevees mõnulemise järel jätkasime toredat jalutuskäiku.
Kesselaid meeldis mulle väga. See paik oli väga ilus punkt meie kolmepäevasele üliägedale paadiretkele mõnusa seltskonnaga. Aitäh peitjale aarde eest ja kaaslastele suured tänud vahvalt veedetud päevade eest.
13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Kolmanda päeva viies aardeleid (29/30). Teekonda alustasime Virtsus sadamast. Oli natuke tuult ja lainet, aga ei midagi hullu.
Kesselaiu sadam on muljetavaldav. Lugesime, et kohe tuleks sadamakaptenile teada anda, et oleme sadamasse jõudnud. Siis seda ma ka kohe tegime. Väga lahkesti lubati meil seal paar tundi paati hoida.
Väga äge ja teistmoodi, kui eelmistel päevadel, oli Kesselaiu matkarada ja loodus. Väga nauditav ja mõnus. Vahepeal peitis isegi kuum päike ennast pilve taha, et meil oleks mõnusam kõndida. Raja pikkuseks tuli kusagil 6 km. Ja loomulikult lõppes see mõnusa ujumisega muuli taga. Seal eemal ujus ka majesteetlik luigepaar oma viie halli tibuga.
Selle laiuga siis meie 3-päevane paaditripp ka lõppes. Olime väsinud, kuid õnnelikud! Oli olnud väga mõnus puhkus väga mõnusate inimestega!
Aitäh aarde peitjale!
Õnneks aare siiski päris serval ei olnud ja saime ohutult logida. Aitäh!
Ümber Kesselaiu aerutamise teiseks randumiskohaks sai Kesse panga põhjapoolne ots. Sealt algas kena rajakene, mis viis mõnusasti järsakust üles ja otse aardeni välja. Aarde leidsime otse serval olemise asemel pisut turvalisemast paigast suurte kivide vahelt.
Tänan peitmast.
Oli see alles põdemine enne retke. Alles siis kui kohal olime ja esimesed sammud seal tohutul jääga kattunud veteväljal teha sai, sain aru et täna kannab küll ja hirm oligi kadunud. Minna sai otse, tagasi mööda jääteed. Saarel sai mööda veiste rada astutud. Viisid kogu aeg õiges suunas. Tänud peitjale
Järgmine aare juba leitud. Maastik aarde ümbruses väga uhke.
Porisesin ja torisesin teistele järgi(Kuidas küll ma oskan enese teadmata, gpsi seaded nii peesse keerata, et tagasi enam algseisu ei saa!(Kodus sain aparaadile õige pildi järgmisel päeval ette.)) ,alguses mööda saani rajatud matkateed, aga see oli väga pehme. Ühe suitseva korstnaga maja juurest keerasime rannale, veiste rajatud trassile. Kulges siia, sinna, üles, alla täpselt meile sobivas suunas. Ja siis kui saabus kätest kinni hoidmise koht, polnud seda teps mitte vaja teha. Sest aare oli parajasti varemleidnute poolt logimiseks peidukast välja otsitud. Leidjate nimed panin mina raamatusse ja tuleb tunnistsada ,et siiamaani ei oska kirjutada marihen. Selle eest Mari tuleb juba päris lihtsalt. Aaret tagasi oli raske panna, sest Lotte oli otsustanud just peidiku ette end sisse seada. Noh saime kergema vaevaga seekord. Tänud peitjale aarde eest.
Kessu2 juurest võtsime suuna siia. Esialgu sai mööda saanirada käidud, pärast võtsime veiseraja ette, mis tõi meid jällegi otse aardesse. Kohale jõudes oli tore kohtumine Viipekeelsetega, kes parasjagu logisid, niiet meil jäi karbi otsimise vaev ära. Tänan.
Jalutaja aarde juurest jalutasime siia. Mõtlesime, et kuna siin maismaal on nii palju lund, et siis võiks minna hoopis mööda merd, aga lõpuks jäime ikka maismaale. Tegelikult oli siin ka sobiv loomarada ees, seega kulgesime mingi aeg mööda seda. Kuna enne aaret oli näha (ja olime ka kirjeldusest lugenud), et siin väike pankrannik, siis tulime meil leida tee üles pangale. Läbi lume pressides me mingi tee omale rajasime ja olimegi ülal panga peal taas loomarajal kulgemas. Kuigi kirjeldusest sai loetud, et see aare asub küll väga-väga panga serval ja umbes nii, et seal peab väga ettevaatlik olema, siis tegelikult jäi aarde peidupaik sealt päris serva pealt ikka paari meetri jagu eemale ja see oli piisav, et seal end hästi tunda. Peidukoht oli hea, lumi ei seganud, seega hea ja kerge leid siin. Meie täname.
Natuke oli tegemist õige lähenemistee leidmisega, kuid sõbralik noorik viipas õige suuna kätte. Rajake on vahepeal kõrgusekartjale pisut ekstreemne, aga muidu mõjub tänu pehmele samblakattele muinasjutumetsana. Aare korras, aitäh!
Leidsime õige koha pangapeale minemiseks. Kui kadakad välja arvata, tekkis tunne, nagu oleksid Ontika pankrannikul. ja missugused võrratud vaated merele. Aitäh!
Leidsid Eestimaa Looduse Fondi talgulised
Väike matk ümber saare ja siis peab ka geopeitused läbi käima :) Alla ei kukkunud - seega kõik hästi ;)
Hoiatust ja talviseid logisid lugedes tundus, et oi kui ohtlik koht ja kas ikka julgeme minna. Aga koos ikka julgem ja turvalisem. Ei olnud siin hirmu midagi, ja aare täitsa lihtsalt leitav. Lähenesime muidugi ülevalt poolt:) Pank "Kesse vaim-Koidula profiil" on ikka uhke küll!
Vahetasime logiraamatu ümber olnud katkise kilekoti terve vastu. Sellel olevad numbrid ei tähenda geopeiturile midagi, sordiaretajale on see ühe varem kotis olnud aretise number:)
Aitäh, head peitjad, mõnus koht! Meil oli tööalaselt seemnete ning tööväliselt emotsioonide ja aarete kogumisel ülimalt tore ja produktiivne päev.
Oli siia juhus sattuda, vaja oli ka geostatistikasse see ära talletada. Tänud peitjale!
Kesselaiul jätkasin oma saare ringi mõisa juurest. Muidugi ei suutnud ma vastu panna ühele tulepaagile / aktiivsele majakale. Nautisin vaateid Suurele väinale ja Muhu saarele. Tuul tahtis küll tornist vabalangemisse saata aga hoidsin tugevalt kõigest kinni.
Panga peale oskasin minna kogemata isegi täpselt õigest kohast. Herefordi veised olid küll suure osa teest üles kündnud, kuid suure hooga sai rattaga läbi kõikidest takistusest. Kui oli tunde järgi õige aeg võsa vahele pöörata, läks nagu tellitult mingi sissekäidud võsavahe. Üksikutes kohtades nägi isegi inimese jälgi, mis andis lootust, et võiks isegi nulli välja viia. Pangaäärele jõudes ristus minuga kergliiklustee mõõtu rada. Piilusin paar korda üle ääre ja visalt sammusin sihtpunkti poole. Lõpus olev aarde peidukoht oli kuidagi kohe ekstra omamoodi. Väga kihvt paik. Pärast aardeleidu jalutasin lauteri juurest veel natukene mööda jääd panga alla. Aitäh!
Kesselaiu külastusplaani on peetud ka varem, aga alati on midagi puudu jäänud, kas siis pole aeg sobinud või ilm alt vedanud. Seekord olid tingimused matkamiseks imehead - tuuletus, päikesepaiste, tugev merejää ja üsna väike lumekiht. Imekiirelt olime jõudnud esimese aardeni laiul - Jalutaja - ja nüüd jätkasime matka Kessu aarde poole. Ka siin oli matkamine meile imelihtsaks tehtud. Pidime vaid sammuma päev varem saarel käinud geopeiturite jälgedes. Huvitavamaks läks siis, kui rada keerles pangaserval kadakate vahel ning arvestades sulailma märtsikuus, siis merepoolne jalg kippus libisema kuristiku kohale. Vahepeal käis ikka peast mõte läbi, et kui see jalg lumel pidama ei jää ning libisebki kuristikku . . . Aga ekstreemsused jäid ära ja õnn oli täna meiega nagu ka see imeilus päike, mis kogu saare säraga üle külvas. Mulle jäigi matkast meelde imeilus lapike maad keset merd, kadakatihnikud ja suured kuused ning muidugi matka lõpupoole nähtud lõputud kiviaiad ja vanade hoonete varemed. Kessu aardega läks üsna lihtsalt, hea, et peidukas nüüd lihtsamas kohas asub ja ma üle pangaääre ei pidanud kõõluma.
Liikusime siia mööda eilsete otsijate jälgesid. Kohapeal leid kiire, preemiaks sõime sefiiri. Aitäh aarde eest!
Seda laidu tahaks nimetada selle talve suurimaks üllatajaks. Alates sellest miks laid? ja veel selliste kõrgete pankkallastega. Väga põnev saar, kunagi suvel peaks veel tagasi tulema. Mõnus matkamine mõnusas seltskonnas. Tänud peitjale!
Siia tulime jah mööda saart. Küll mind jahmatas saare loodus. Nii palju suuri puid ja et saarel olid majad, haagised ja putkad ja seal elati! Ja siis veel majadel päikesepaneelid ja tuulik ühes õues. Ega mul kodutööd ka tegelikult tehtud polnud. Pildistasin ja vahtisin kõike.
Mööda serva jõudsime aardeni. Nägime kohe, nii pirakas karp. Sees oli täring. Logisime ettevaatlikult ja liikusime mööda kallast edasi. Aitäh kutsumast!
Siia tulime laheda põhjaranna kaudu, kus oli põnevaid hooneid ja päikesepatareiga haagissuvilagi. Pangale ronisime mööda rada, edasi määrisime riideid märjas kadastikus. Aarde juures oli õnneks tore rajake ja leid kulges viperusteta. Aitäh!
Tripp Kessu aarde juurde oli kindlasti kõige maalilisem kogu tänasel geotuuril, suur tänu peitjale, kes siia tulema ahvatles! Olgugi Eesti vanim laid, mis Läänemerest juba 5000 aastat välja paistab, nii kõrget panka ei osanuks meie madalal maal ühe pisikese laiu küljes küll oodata.
Kuna metsaalune oli üsna paksult lund täis ning Regio kaardile polnud nulli viivat rada märgitud, siis suuskadel uisutajate eestvedamisel lähenesime alt mööda siledat merd. Nii jättis kallas veel eriti võimsa mulje. Nooremad loobusid suuskadest ligi 100 m enne aaret ning ronisid sealt. Ma leidsin endale sobiva servakese nullist umbes 20 m kaugusel. Kuigi päris üles välja see ei ulatunud ning lõpus pidin hoolega lund pühkima, et viimased pingutused turvaliselt sooritada. Alla sama koha pealt enam poleks tahtnud laskuda. Jalamehena puudus selleks ka tarvidus. Kui teised tagasi suuskade juurde siirdusid, sain mina ülalt kõndides edumaa, mis kulus parasjagu ära teise Kessuni liikumisel, et ka seal jälle korraga logida.
Jõudsime aarde lähedale ning hakkasime vaatama, kust õigele tasandile pääseks. Natuke kaljuronimist, läbi kadakavõssi mööda geokiirteed nulli ja logi kirja. Aitäh!
Olin täna liitunud Hobulaiul käinud Piia ja Peetriga õndsas teadmises, et matkame Kõbajale. Nõnda ka juhtus ja enamgi veel. Kõbaja aare sai logitud ja Peeter võttis stoilise rahuga suuna Kesselaiule. Ilm oli tänagi sünnipäeva nädala ilmadele sarnaselt imeliselt talvine ja päikseline, lisaks ka tuuletu. Tasa ja targu astusime pikivahesid hoides üksteise järel 2,5 kilomeetrit, kui ühtäkki nägime Kesse-Jaani sadamast meie poole suunatud tulesid. Meie suunas lähenesid mootorkelk ja ATV, kas tõesti! Edasine astumine toimus väga reipalt sammudes. Natuke enne laidu näpistas ei kuskilt tekkinud tuuleke mu kinnastesse peidetud käsi. Üheaegselt jõudsime Kesselaiule eemalt lähenevate kolme suuskadel poisiga. Kaks põrisevat sõidukit olid vajalikud rajad meile laiul kenasti sisse sõitnud, muudkui astu ja imetle talvist ümbrust. Peale Jalutaja logimist ja jätkuvalt laiuga tutvumist, jõudsime pangale mööda põnevat okkalist kadakais rajakest. Ootamatult tavatust kohast sai leitud karp, vedas, et peal trampides terveks jäi. Sai natuke varju paigaldatud. Päike soojendas ja tuul oli olematu, matkasime edasi suunal Kessu 2. Tänud peitjale ja julgetele kaaslastele.
Juba nädala aega olin piilunud jääkaarti ja vaikselt Piiale vihjanud soovi minna Kesselaiule üle jää. Piia ajas kogu aeg kõik jäsemed vastu. Logisid ju polnud. Noh tegelikult Kõbaja külastuse kohta oli. Kuna töö tõttu EV100 sündmusel tulla ei saanud siis alustasin laupäeval taas juttu et äkki pühapäeval. Piia ohkas ja kutsus Krista ka appi mulle aru pähe panema. Pühapäeva hommikuks oli minu emotsioonid öisest valvest kus vaid paar tundi sai pikali olla niivõrd ülesse köetud, et ma mõttes vandusin, et põrgu nagunii põrutan Kesselaiule välja. Virtsus tegime jääluuret, sadamas öeldi ei , meie ei soovita minna. Meri tuulest rüsijääd täis ja olevat ohtlik. Samas jälle kaldaäärel lustiv seltskond näitas just väljasaetud 27 cm pakust jääkamakat ja lohutas et küllap merepealgi kannab. Alguses oli muretu, kalda ja Kõbaja vahel kihutasid autodki. Kõbajast Edasi oli aga tühi valge lumine väli. Ma ei hakanud teiste arvamust küsimagi, lihtsalt hakkasin sealt edasi astuma. Kui meetritest said kilomeetrid ja tõusis ka lumesajuga tuul siis hakkas ka hirm kasvama, lumealla ei näe, lumi krudiseb ja häälitseb taldade all samamoodi nagu praksuks jää, korduvalt pühkisin jäält lund ja patsutasin siis käe ja tagusin kannaga juskui see oleks miskit infot andnud, no selles kohas siis ei ragisenud. Eespaistvad kohatised rüsijääkohad suurendasid hirmu veelgi. See adrenaliin ja hirm toitis küll melli ja andis ajutist jõudugi, kuid 3 km enne kallast hakkas see juba korralikult väsitama. Ja siis justkui ilmutusena kihutasid täpselt meie poole mootorkelk ja ATV. See kui kiireks hiljem nendejälgedes liikumine muutus oli nagu võrdleks sapakat lambroga. Enne kallast nägime veel kolme suusatajat täpselt Kessepoole kulgemas, ei olnud geopeiturid olidki noormehed, kes oma liikumise ajendiks ütlesid olevat igavuse. See millisena meid võttis päeiksepaistes vastu Kesselaid , see oli ime. Lumised kivimüürid, mootorsaaniga sissesõidetud rajad, päike sillerdamas lumistel puutumata kuuskedel ja kadakatel. Selle aarde juures ka see fantastiline pankrannik. Üldse ei tekitanud tuska see, et kadaka ja muuvõsa sees rada koguaeg kuhugi haihtus ja pidime lund kraevahele tõmmates ja mina oma seljakoti küljes olevat sinimustvalget lippu kaotades ragistama. (lipu leidis Krista minutaga liikudes ülesse) Ma tõesti tundsin, et see on selle aasta esimene päev kus ma tunnen end õnnelikuna - kõik eelnevatele päevadel ja nädalatel olnud jamad ja eesootav taak, seda lihtsalt enam polnud. Aardele ma tõesti lihtsalt astusin peale, logiraamatust leidsime eelmise päeva logi. Panime karbi siis ikka niie, et lausa peale ei tammuks eriti, kui karp veel on vaid lumega varjatud ka. Saarelt tagasiteel jäime, aga pimeda kätte. Tegelikult oli kuuvalgus ja kuna mina olin oma jonnakusega päeva alguse eesolnud ja oma keha hirmuga ärakurnanud, siis nüüd kõndisin kõige taga enamuse ajast. Kuna ma kõige taga tulin, siis sain aga nautida eeskõndivate kaaslannade kuuvalguse varjusid mandri poole tagasi kõndimas. Seljataga oli Kesselaid, silme ees Virtsu ja paremas käes „Saaremaa“ Tagasitee Tallinna kulges juba väljalülitatud ajuga. Suur tänu mu kahele kaaslasele Kui Teie poleks mulle järgnenud siis üksi poleks ma tegelikult läinud. On ikka äärmiselt oluline tunda end järgmise saja aasta esimesel päeval õnnelikuna ja nautida mind ümbritsevat kodumaa ja kaaslannade ilu. ja seda kokku ligi 7 tundi ja üle 21 km
Kui ikka öeldakse, et paat Kessu väljub Kuivastust sel ajal, siis ei olegi midagi öelda, lööd käe kõrva äärde ja laekud kohale. Õnneks otsustas õppiv noorsugu kaasa tulla oma spartakiaadi pidama ja sellest sai üks äraütlemata lõbus retk ümber laiu. Levia oli lubanud ühte aaret hooldama minna, aga matkas vaprasti kogu ringi kaasa, jagas kohalikele leiba ja pildistas poistega võidu.
Selle aardega saime lihtsamini kui eeldatud. Kuu aega tagasi on üks seltskond GCsse kirjutanud "Nihutasime pisut, tundus et see oleks natukese aja pärast juba mere manu olnud.", aga see lause oli meil kahe silma vahele jäänud, nii et alustasime ikka vana peiduka juurest. Ühesõnaga - vihjepildid jms enam ei päde, koormaköit pole vaja, aare nihkunud mingi 3 m ehk ja elu on täitsa lill. Pärast vaatasime alt seda vana peidukat ka - ikka väga kahe vahel kõõluv tundub see kivi olevat, täitsa hea, et aare üle kolis. Ehk siis - kõik korras, peitjale aitüma kutsumast!
Ma olen Kessu jah Kessu ja mina olen Tripp. Mõne mehe lapsepõlv. Ikka olen veel eufoorias, et sattusin siia saarele. Täh täh täh kõigile reisikaaslastele ja ka omanikule.
Telefon pani ikka veidi võserikku, seega otsisin alguses puhta valest kohast. Jansi liikus õige koha poole palju kiiremini kui mina, mul jäi üle vaid kohale kõmpida ja kadedalt logimist pealt vaadata. Tänud, pank on aus, annab Tupenurme pangale iga kell silmad ette.
Geouisu 4 aare. Kuna aare üleval kalju peal siis tuli jalutada mõõda laidu kuni jalutaja aardeni. Lisaks aardeleiule olid ülevalt ilusad vaated. Aardesse jätsime ajaloolise paberi hoidja, EV.
Meelil polnud saapaid kaasas ja seetõttu käis kõigi Kesselaiu aarete juures uiskudega. Logide järgi kartsin järsku, libedat ja väga äärepeal peidukat. Vedasin 20m köie kaasa, viskasin ta nulli lähedal maha ning läksin ääre peale vaatama, kaugel aare on. Jõudsin peaaegu aardeni ilma köieta. Igaks juhuks võtsin köie kasutusele, muidu oleks teda tühja vedanud. Karp käes aga avades tulid kõik karbi kõrvad küljest, päike plastiku rabedaks teinud. Olin ühe 1,5L karbi kaasa vedanud ja panin vana karbi uue sisse. Ainult markerit ei osanud kaasa võtta ning hetkel karp tähistuseta. Tegelikult vanal karbil pole mõtet, kaas ei püsi peal, selle võiks eemaldada. Tagasi panin karbi köieta, polnud hullu midagi.
M: kõik oli kõva peale selle tobeda köie. Nagu oleks kuu peale aaret otsima läinud, no või maakera tuuma. Pff. Aga nalja sai tolle karbiga küll. Võtab Kaupo karbi ja mõlemalt poolt kõrvadest sikutama ja! mõlemad pihud plasti täis. Mühiseb seal omaette ning võtab vähe ettevaatlikumalt ühest otsa omast kinni ja! kõrv peos! Ma hakkasin tänitama, et mida sa lõhud. Kaupo ulatas siis viimase karbiotsa mu poole ja ütles "Tee siis ise lahti." Vaatasin, mis ma vaatasin, aga seal ka enam kõrva polnud, et siis ammusest juba :D Naera ribadeks! Et uus karp oli Kaupol seljakotis ree peal soovitasin tal oma ägeda köiega, kui juba kaasa tassitud, eksole, otse pangalt alla laskuda, aga ta ei võtnud vedu :P Logiraamatus oli enne meid üks logi väga heledaks/loetamatuks pleekinud, viimistlesin selle kohaliku harilikuga vähe tumedamaks ning soovisin me poolt kena sõbrapäeva kõigile :)
Kessu 2 juurest võtsime suuna siis selle aarde poole. Algul sai Bruno ikka mõlada ja kapten puhkas, kuid siis pandi ikka mootor tööle ja vaikse loksumisega sõitsime teadmata suunas uusi maid avastama. Mingi aeg hakkas tunduma, et viimane aeg on randuda, sest laiu sein hakkas täitsa silmnähtavalt mere seest kerkima. Natuke laveerimist kivide vahel ja tirisime paadi taas randa. Vaatasime seda kitserada, mis aarde suunas viis ja hakkasime aga minema. Mõnes kohas oli täitsa tegemist, et egoga kokkuleppele jõuda, sest see serv tundus nii lähedal sellele sügavikule meist vasakul olevat. Siis olin võimeline ka läbi kadakate pugema, sest polnud mingit soovi sealt alla kukkuda. Sipelgate peakorteris valitses õnneks tühjus ja nii saime kardetud kohast ehk kergemini mööda. Nullis otsisime kuuske ja no õnneks oli Kajal terav silm, nägi õiget ja leidis ka kärmelt aarde. Minul oleks ikka jupp eneseületust olnud sealt see kätte saada. Aare logitud jätkasime teekonda järgmise aarde poole.
Tänud peitjale!
Selline huvitav turnimine. Lisaks väike kadaka-kuuse massaaž.
Ma Kessul, ma Kessul, see on kajakiTripp! Päev 2, aare 8. Uhti äge saar, mitmekesine loodus! Aardega läks lihtsalt, parkisin kollase iluduse panga algusesse ja väike jalutuskäik, ekstreemsust polnud. Me täname-ee...
Perioodil 6-9 juulini leidsime 26 aaret Muhumaalt, Virtsust, Kesselaiult, Viirelaiult, Kõinastult ja Tallinn-Virtsu maanteelt. Suured tänud kõikide aarete peitjatele!
Püssina aarde juurest tuli siia aerutades umbes tunni.Aarde kirjeldusse ma eriti ei süvenenud. Kohapeal selgus, et tuleb ikka korralikult turnida Õnneks juhtus meil paadis pukserots olema. Vahetasime kaupa.
Retk Kesselaiule sai teoks suures osas tänu Korneliale, kes juba mõni aeg tagasi pani ette teha üks merematk uiskudel. Ja ei ole tarvis kahelda, ettepanek sattus viljakale pinnasele :). Nädalavahetusele lisandunud puhkepäev ja ilmajaama poolt lubatud ilus ilm määrasid ära matka aja. Eelinfona oli veel teada, et merejää on täies laiuses uiskudel läbitav, välja arvatud üks umbes kuuekümne sentimeetrine pragu, millest siiski ka ümber andis laveerida. Tõsi, aardeotsing oli seekord teisejärguline ja põhieesmärk oli hoopis teine, aga abivahend aarde turvaliseks tabamiseks oli siiski kaasas. Ega väga palju punnima ei pidanudki, aare andis end päris kergelt kätte. Logiraamatut avades oli veel väike üllatus, et viimane aardeleid nii ammu oli. Aardega kõik kenasti korras, välja arvatud ainult see, et karp kolme kõrvaga on.
Aitäh peitjatele, aardesse jätsime täringu.
Aarde leidis esimesena Kalle ja vist ka Aare, kuigi temal tegelikult polnudki vaja otsida, sest virtuaalsena oli see aare tal juba varem külastatud. Minul läks tiba aega, enne kui päris serva lähedale vaatasin. Ja kuna olin viimane, siis loomulikult jäeti väljavõtmine minu mureks. :-) Aga kõrgust ma ei karda, seega polnud ka midagi muretseda - käe asemel hoidsin kinni vihjepuust.
Peale logimist läksime tagasi sadamasse, et alustada oma tagasiteed, mis kujunes meie kahepäevase paadiretke raskeimaks - merel oli tõusnud tugev tuul ja kõrge laine ning kohati tundus, et läheme kohe-kohe ümber. Seda see Lalli kalamehe peavangutus meie lahkumisel tähendas.
Igatahes otsustasime ära jätta planeeritud 10+10 km otsa Viirelaiule ja olime rõõmsad kui elusate ja tervetena ning isegi suhteliselt kuivadena tagasi Muhumaale jõudsime.
Kesselaiul oli vahva, aitäh sinna aardeid peitnud Svenile!