notification_importantGeojaanipäeval anname üle rändkarika. Hääleta Aasta Aaret 2024!
Kasutajanimi:

Parool:


Pole kontot? Registreeri!

Unustasin parooli


Toeta uue veebilehe valmimist!


Kiri administraatoritele


Viigri 1.

Peitis 04.06.05 Liia, Külli, Aive, Tea, Aarne ja Sven [maakas]

Tüüp: Tavaline aare
Maakond / linn: Lääne-Virumaa
Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5
Suurus: normaalne
Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse!

Kirjeldus:

  • 10 Viigri helkurit
  • Raadio
  • Võtmehoidja
  • 2 kleepsu õpetusega
  • 2 õhupalli

Aarde peidupaiga lähedal olev objekt:
Ehalkivi. See Kundast itta jääval Letipea neemel lösutav kivimürakas pole mitte ainult Eesti vaid ka kogu Põhja-Euroopa jäätumisala suurim rändrahn. Tema maapealse osa maht on 930 m3, ja kaalub ta üle 2400 tonni. Ülejäänud näitajad: Pikkus-16,5m, laius – 14,3m, kõrgus – 7,6m ja ümbermõõt- 49,6m.

Aarde peidupaigaga seonduv lugu (Autor Helmut Elstrok, Maaleht, 2.08.2001):
8. augustil veerandsada aastat tagasi tärises Letipea neemel automaat Letipea neem asub Eesti põhjarannikul. Kunagi olid siin uhked kalurikülad, siinsel laevaehitusplatsil valmis 1926. aastal põhjaranna suurim purjelaev Tulevik. Letipea neemega seob rahvasuu mitmeid kauneid legende. Unustusse kipub aga jääma üks kurb ja traagiline sündmus aastast 1976, mis paraku pole legend. Tookord levis teave veretööst mõistagi vaid suust suhu. Purjus piirivalve Sel augustikuu päeval seisid Letipea neemel, kus tavaliselt Nõukogude piirivalve üksipäini peremehetses, vabariikliku gaasitöötajate kokkutuleku telgid. Käidi ujumas, korraldati spordivõistlusi, lahutati meelt isetegevuskavadega. Õhtul mängis orkester, rahvas tantsis lõkketule valgel. Paraku oli üks Letipeal patrullinud piirivalvuritest kolme päeva eest kodunt rahakaardi saanud. Rublad kulusid viina peale, seda osteti nii kioskist kui autokauplusest, lisa otsiti vähestelt kohalikelt elanikelt. Kaks piirivalvurit täitsid oma patrulliülesannet vaheldumisi tülinorimisega piduliste kallal. Vahepeal magasid sõjamehed kartulivagudes, automaadid kõrval. Teadmata põhjusel polnud poistele ka vahetust tulnud. Purjus piirikaitsjatega oli pidevalt tegemist, neid püüti rahustada, Anatoli Varkki, kes oli üks ürituse korraldajaist, talutas relvastatud mehi korduvalt eemale, kuni sai selle eest automaadikabaga. Öösel kostsid rannateelt lasud. Purjutajatelt püüti automaate ära võtta, kuid see ei õnnestunud. Anatoli Paas jõudis veel öelda: “Mis te teete, oleme ju kõik ühesugused noored!”, kui sai tabamuse ja suri kohapeal. Kell oli pool kaks öösel vastu 8. augustit. Suurem osa rahvast magas ega teadnud teel juhtunust midagi. Mõned paarid tantsisid veel. Äkki hakkas tärisema automaat, platsi teepoolselt servalt sadasid tantsijate ja telkide pihta valanguseeriad, kuulid joonistasid ööpimeduses punaseid trajektoore. Teine piirivalvur püüdis metsistunud kaaslast takistada, kuid sai laengu rindu ja suri teel haiglasse. Seejärel suunas laskja automaaditoru enesele näkku ning lõpetas ka oma elu. Kõige rohkem olid pihta saanud rakverlased, kuulidest puutumata ei jäänud aga ükski telk. Kohapeal hukkus või suri peatselt haavadesse kaheksa inimest – kaks piirivalvurit ja kuus Rakverest, Paidest, Pärnust, Tartust või Saaremaalt pärit kokkutulekulist. Elama jäi 18 haavatut. Kõige esimesena saabus Kunda kiirabi, seejärel ka Rakvere oma. Haavatuid Tapa haiglasse viinud kiirabiauto juht ütles, et nii verine pole ta auto kunagi varem olnud. Ka Nõukogude piirivalvest sõideti kohale. Sõjamehed korjasid üles oma sureva haavatu ning surnu ja lahkusid. Meeleheitel kokkutulekulistele nad tähelepanu ei pööranud. Eluks ajaks invaliid Mõnedki haavatud jäid eluks ajaks invaliidiks. Enn Eeriksoo meenutab, et Tapa haiglas käis teda koguni Käbin ise vaatamas. Raskemini kannatada saanutele maksis valitsus sadakond rubla ühekordset toetust. Langenute matustele saadeti relvastatud julgeolekumehed. Matused pidid toimuma eri aegadel ja võimalikult vaikselt. Võim kartis vihase rahvahulga kogunemist. Tribunalis tehtud kuulu järgi patuoinaks üks seersant, kellele mõistetud kolm ja pool aastat vanglat. Viisteist aastat hiljem, 1991, püstitasid Viru-Nigula Muinsuskaitseselts ja AS Rakvere Gaas mõrvaohvritele mälestusmärgi, mis seisab Letipeal Ehalkivi ja Tagaküla Suurkivi läheduses tänaseni. 1996. aastal raiuti tapetute nimed kivisse.

Vihje: pole

Lingid: pole

Aarde sildid: omanikuta (1), lumega_raske (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)

Geocaching.com kood: GCQWQ8

Logiteadete statistika:   189 (100,0%)  0   6   3   1   0   0  Kokku: 199


12 mai 2017 soovis hooldamist eneuska [geocaching]

Logiraamat on täis!