Jätsin ratta ERM-i parklasse ning kõndisin üle välja, hiljem avastasin, et oleks ilusti ka lähemale saanud. Väljas juba hämardus, kiirendasin sammu, kuid nulli jõudes oli juba üpris pime. Ehk siis juhtus see kõige hullem asi üldse - seisin aarde peal, aga aare ei andnud end välja, telefoni taskulamp ei kõlba kassi saba alla ka mitte. 15min jonnisin ja loobusin. Ei mäletagi, millal viimati aarde juurest nii kurb ära oli tulla, no üldse ei tahtnud, jalad nagunii märjad ja nothing to lose.

Harjusin vist lihtsate aaretega liialt ära.

proovisime ühest küljest ja teisest küljest ja lõpuks taipasime, et autoga nigu päris ikka ei saa. Kuna pimedus tuli peale, hein oli pikk ja ühte teeotsa proovides kohtasime vahvat kärntõvega eriti kondist vulpes vulpest, siis ei tihanud täna asjaga kaugemale minna. Teine kord päevasel ajal :)