Kummituslinna

Otsisime, otsisime, otsisime. Ei leidnud. Lõpuks tüdinesime ja lahkusime. Kunagi ehk uuesti. Võib olla.

Imetlesime torni, otsisime kõikjalt aga no ei leidnud, palju puid on ümbert maha võetud ja tundub nagu oleks aare metsatöö käigus kaduma läinud.

 1 

See nüüd küll päris selliselt ei olnud planeeritud... Pidi ju tulema softroad... Aga läks nagu tavaliselt: Kui on olnud mõnus kulgemine päev otsa ja siis õhtul pimeduse hakul teeb keegi ettepaneku, et vaatame enne koju minekut VEEL SELLE sihi ära, siis on juba ette teada, sinna sihile kõik ennast lootusetult kapotini kinni sõidavad ja poole ööni välja vintsivad. Ilmselt vedas mu mälu mind alt, sest kuidagi ei olnud MudESTilt meeles, et siin Kurtna taga vanal turbaväljal tuleb kraavi ületada või et sel Viivikonda viival raudteeäärsel rajal ka lausvett ning põhjatut muda oli.

Kõigepealt üritasime Kurtna spordikeskusest turbaväljale teed leida. Oktoobris oli lihtsam, siis ei olnud need teed suusarajad. Nüüd olid. Tegime lõunast väikese tiiru ja saime uuesti õigele teele. Turbarajal sai ikka paar korda Subarut ja Jeepi välja sikutada, kraaviületusel vajasid kõik vintsimist. Priit sai oma tagumisest stangest lahti. Proovisime ka otse Viivikonna karjäärialale sõita, aga ainus tee oli ikkagi karjääri poolt kinni pandud. Vaikselt hakkas hämarduma. Võtsime suuna mööda raudteeäärt Viivikonna poole. Vastu tuli trobikond ATV'dega. Neil oli lihtne, jää kandis neid. Ka minul oli enamasti lihtne, Subaru kui kõige kergem, sai üle jää, teised vajusid läbi.

Ja siis see tuli. 400m veetakistus, mis nüüd oli siis jäätakistus. Väljas oli juba kottpime. Sai proovitud erinevaid lähenemisi, suurt osa sellest 400m õnnestus vältida, sest läbi sõit oli sisuliselt võimatu. Kemo oma 35" rehvi, tõste, kahe vintsi ja raudstangedega Rangeriga paar korda ikka proovis ka aga kaugele ei jõudnud. Lõpuks jäi ainsaks valikuks ikkagi ühe kõrgete nõlvade vahele jääva 50m pika veetakistusest läbi murda. Kemo läks ees, et meid siis järgi vintsida. Jää oli nii tugev, et vintsides mitte ei murdunud, vaid kogu jääpank liikus Kemo ees. Lõpuks ikkagi õnnestus ratastega jää peale end rammida ja jää tükkideks teha. Subarul oli sellevõrra kergem. Sumbutaja tegi vee all plump-plump-plump, kui muudkui edasi-tagasi rammisin. Jäätükid hakkasid üle kapoti serva tulema. Läbi rüsijää kuhja ikkagi end ei murra, lõpuks läks vintsikonks külge ning vaikselt sai üle hunniku. Ära rebitud haagisekonksu pistiku juhtmestik läks vee all lühisesse ja mul jäi käiguvalits P-asendisse lukku. Natuke googeldamist ja sai bypass lüliti üles leitud ning P-asendist välja. Järgnes veel üks mudaväli, kus me Priiduga kordamööda kinni olime. Kui see katsumus ka seljataga, oli kellaaeg nii hiline, et Viivikonna kaevanduse ala tuli kahjuks ära jätta. Seal on tegelikult väga lahedad rajad. Võtsime suuna Narva, kus meid ootas saunaga hotellituba. Juba teist korda, kui olen Viivikonnas, aga ei ole aega seda aaret otsimagi tulla...

**

Eelmine * Järgmine

Ei jäänud see näppu mitte kuidagi, vaatasime kõik loogilised kohad läbi - ju siis pimedad. Hiljem jooksime viadukti juures uuesti teise seltskonnaga kokku ja saime ka täpsustava vihje peiduka osas. Kui see tõesti nii on, siis on maastiku raskusaste väga eksitav. Linn ise lausa kees elust. Bussipeatuses passisid noored, lapsed sõitsid jalgratastega ja paljude majade ees seisid täiesti tip-top korras autod. Hakkab vist vaikselt uuesti elu tagasi tulema :)

Kahjuks ei leidnud. Leidsin küll paar koht kus võiks olla aarde pesa. nendest üks oli nagu täitsa päris. GC lehelt leidsin ka logi päev varasema kohta, mitte leid.

Ei silmanud ühtki peidukat. Kohti peidukatele seal jagus.

Kummalisel kombel olin ma just eelmise, Vaivara aarde juures asjata peljanud, et see kadunud on. Tutkit, täitsa alles. Seega ei osanud siin kahtlustadagi, et lõpuks ikkagi pole. Läksime heas usu ja optimistlikult otsima. Otsisime omajagu kuni asi kahtlane tundus. Üks sobilik peidik tundus eriti kahtlane. Nii kahtlane, et Marje helistas isegi Piia&Peetrile, et neilt aru pärida, kas kahtlustel on alust. Ei Piia ega Peeter teadnud sellest aarest midagi. Ei saanudki teada, sest nad polnud siin ju käinudki! Aga kindlasti oli neil tore telefonivestlus :-D
Ma otsustasin siis teha midagi uut ja helistasin peitja Janikale. Seda enam, et polnud temaga enne suhelnudki, ainult nende aardeid leidnud. Saime jutud räägitud ja kahjuks pidin tooma kurva uudise, et aare läinud. Sain sellele ka kinnituse. Jääme siis järgmise korrani! Aitäh torni eest!
Tegin enne lahkumist veel meeleheitliku katse ja sukeldusin telefonivalguses uuesti torni. Otsisin maast, august, veest, platede alt ja üldse igalt poolt. Aarde jäänuseid ega mitte midagi meenutavat ei leidnud. Küll aga leidsin isehakanud ronimisvooliku alt 2 + 0.5 oirot, mis on viimase aja suurim rahaline leid. Aitäh peitjatele sellegi eest! :-D Marje saab nüüd omale hommikukohvi.
Nagu nimigi lubas, sai sellest meile tõeline kummitusaare :-)

Käisime ja kobasime, aga kohe ei leidnud. Kuna graafik oli juba niigi omadega täiesti metsas, siis ei hakanud aega raiskama. Ongi rohkem põhjust tagasi tulla ja korralikumalt ümbrust vaadata.

Paraku jäi see meil leidmata! Algajana ei osanud ka vihjeid mõista...