Viikingite küla

2015. aasta advendiseeria jõululaupäeva tavaline aare kutsub Viikingite külla. Ligipääs territooriumile on tasuta, aare peaks olema kättesaadav ööpäevaringselt, kuigi ametlik külastusaeg on iga päev 11-22. Kes varem Viikingite külas käinud ei ole, sel jagub uudistamist kauemaks. Soovitakski tuleku ajastada nii, et vähemalt pärast aarde otsimist jääks võimalus näha ja proovida kõike huvitavat. Suveperioodil toimuvad mõnikord rahvaüritused, mis võivad geopeituse harrastamist takistada. Territooriumi haldaja on aardest teadlik, sellegipoolest palun otsides mitte mugude tähelepanu äratada. Käitugem viisakalt ning viigem end kurssi ka Viikingite küla korraga - näiteks oma söögi-joogiga ei passi siia tulla. Logide kaunistuseks sobiksid kõikvõimalikud temaatilised pildid, päikselise ilmaga tasub kindlasti fotokas kaasa võtta.

Järgneval tekstil pole otsest seost Viikingite külaga ega aardega, küll aga viikingite ja jõuludega. Jah, eesti keeles on selle püha ametlik nimi õnneks ikka veel jõulud, mitte Kristuse sünnipäev :o) Jõule on Põhja-Euroopa aladel tegelikult tähistatud juba tuhandeid aastaid "enne Kristust". Eks talvine pööripäev oli ka tähistamist väärt, sest päike hakkas sellest hetkest järjest pikemalt oma palet näitama, valgust ning sooja andma - asjaolu, mida iga kohalik geopeitur oskab tõeliselt hinnata. Skandianaaviamaades vältasid südatalve pidustused koguni 12 päeva (sellega seonduvalt tehti hiljem sujuvalt lauluke nimega Twelve Days of Christmas).

Enamik Kristuse sünnipäeva tähistamise traditsioonidest on üle võetud iidsetest jõulukommetest, millest paljud pärinevad viikingitelt. Ajaloolised tõendid viitavad, et Jeesuse sünniaeg oli tegelikult hoopis kevadel ja sugugi mitte aasta lõpus. Aga mispärast on siis poole maailma jaoks Christmas justnimelt 25. detsembril? Levinud teooria kohaselt kristlik kirik nimetas selle kuupäeva Kristuse sünnipäevaks puhtalt põhjusel, et oleks lihtsam paganaid ristiusku pöörata :D

Talvisel pööripäeval tõid viikingid ohvriande oma jumalatele, et päikest tagasi kutsuda, enda kodu kaitsta ja kevadel taas tärkavale rohelisele loodusele metsavaimude täielikku soosingut tagada. Nende rituaalidega seotud objektideks olid meile rohkem või vähem tuttavad jõulukuusk, jõulupärg, puuvõõrik, jõulusikk ja isegi jõuluvana. Täpsemalt saab lugeda sealt.

Saarlased küllap tunnetavad oma viikingi hinge väga ehedalt tänapäevalgi, rannikualadelt pärinevad eestlased samuti. Meie keel, kombed ja arheoloogilistel leidudel põhinev ajalugu viitab üsna selgelt sellele, et kogu Eesti kuulub pigem Skandinaavia kultuuriruumi, nii lõunas kui idas jookseb rasvane piir, mille taga algab juba slaavi maailm. Olgem ikka uhkelt ja jonnakalt eestlased edasi ja ärgem lahustugem mistahes multi-kulti hoovustes. Esivanemate pärand väärib enamat. Ja päike tuleb taas. Rõõmsaid jõule kõigile!