Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Tartu linn Raskusaste: peidukoht 4.0, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
2013. aastal rajati projekti “GreenMan” raames Anne kanali ja Emajõe vahelisele alale loodusrada, millele paigaldatud infotahvlid annavad ülevaate Emajõe vee- ja kaldaelustikust ning ümbritsevast maastikust. Lisaks infotahvlitele on loodusrajale paigaldatud ka pingid, et jalga puhata ning nautida Emajõe ilu. Sellele rajale aare sind juhatabki. Võta sõber ka kaasa, koos on mõnusam jalutada. Alguspunkt on raja alguses olev infotahvel. Et saaks koos sõbraga otsida, on pikkus ja laius peidetud erinevalt.
Kuna tahvel on alguspunktist ära varastatud, siis on koordinaadid nüüd pingil.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (13), lahe_teostus (11), tiimitöö (8), lumega_leitav (3), muguoht (2), pikem_matk(>1km) (1), matkarada (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC651VW
Logiteadete statistika:
82 (84,5%)
15
7
6
3
0
0
Kokku: 113
Tundub, et kõik objektid peale prügikasti on sealt ära viidud. Prügikasti pealt kooridnaate ei leidnud.
Olime küll kahekesi, aga ei leidnud me ei pikkust ega laiust. Geojumal on meid täna ikka täiega maha jätnud. Kuna külm hakkas, siis tuli loobuda.
Puudus infotahvel ja edasi ei saanud. Seal kus varem tõenäoliselt oli infotahvel olnud, oli nüüd vaid auk.
Kui asi algul välja tuli, sai nulliks mõnda aega passitud, aga kuna midagi tarka pähe ei tulnud, siis sinna ta jäi. Eelmine nädal sai lõpuks ka üks kasulik abivahend soetatud ning seejärel ka koordinaadid välja raalitud. Vaatamata mitmeid kaas-geoliste hoiatusi, et sõpra on vaja, otsustasin üksiku hundina täna asja ikka üksi uurima minna. Hea abivahendiga, mida kuskilt võtta pole, on ka üksi võetav. Eks siis tuleb sõpra otsima hakata, kui just siin mõnda minuga samas seisus hunti ei leidu (hundid, siin on teie võimalus).
Siia ei olnud tegelikult plaani täna tulla aga sõitsin mööda.... Võtsin sõbra ka kaasa aga igavene niru sõber oli leidis ainult innustavaid loosungeid aarde otsimiseks. Mina leidsin vähemalt midagi asjalikumat aga tänaseks jätsin pooleli. Tulen teinekord mõne tugevama sõbraga tagasi või siis nuputan ise ja teen näiteks kaarditööd.
Olles varustatud Esko võimsa imerelvaga, asusime innukalt selle aarde nulli kallale. Üsna kummaline mulje võis olla pealtvaatajatel, kui agendid objekti skännisid. Aga eks jalutajad ole seda tegevust vast ennegi telekast näinud. Nüüd siis ka päris elus oma silmaga.
Leidsime otsitava, isegi kaks erinevat - nagu kirjelduski lubab. Selle keerulisemaga ei osanud poole tunniga midagi pihta hakata. Läksime parem jalutama. Leidsime veel ühe ilmselt peitja lisatud tähise, kuid ei osanud ka seda mitte kuidagi koordinaadiks väänata. Tuiasime raja eeldatava lõpuni - aarde silti vaadates vist siiski mitte - ning tulime sama tühjade pihkudega tagasi. Paar kirvetatud kohta ei andnud ka midagi erilist - et mitte öelda mitte midagi - kätte ja nii me viimasel õhtusöögitunnil parem Pahadesse Poistesse sööma läksime.
Alles nüüd tuli Marje õlle kõrval selle peale, et isegi leitud pooliku lahendusega oleksime ilmselt ju vajalikku kohta suutnud jõuda. Aga siis, pimedas ja külmas ei suutnud nii kainelt mõelda ja ilmakaari enda kasuks keerata. Ja eks olegi hea, et maalinna üks aare seemneks jääb. Ilmselt saan tööasjus vast juba detsembris naasta. Las need rohelised seemned idanevad seni. Aitüma!
Külm tõesti, rohkemaks oleks vaja paremaid vahendeid ja vertikaalse mõõtme puudeta sõpru.
Külm oli, vihm oli, loodus oli vastu, varustus ütles üles jne. Jääb Tartusse seemneks.
Targemad kui nädal tagasi olime selle külma käes kindlasti, aga kasutatav tehnika ja ilm ei soosinud kuidagi matkale minekut.
Vaba aega Tartus - kaks tundi. Otsida 5 aaret. Ühe poole saatsime vaid igatsevaid pilke, selle siin vaatasime üle.
Täitsa lõbus oli, lahkusime siis, kui kõhud naerust kõverad ja vastik ilm enam nii jube ei tundunudki. Nimelt hakkasid noored lapsevankritega jalutavad isad teatud infotahvlist ohutul kaugusel seisma jääma. Infotahvli juures seisis nimelt meesterahvas ninaga vastu tahvlit, paistsid ka kellegi jalad ja katuse alt kostis kamandamist. Mine tea, mida sellised veel ette võivad võtta. Ikkagi roheliste mehikeste värk.
Muundusime ontlikeks jalutajateks ja tuleme peagi natuke targematena tagasi. Aitäh!
Nullist kaugemale kahjuks ei saanud. Külm hakkas. Jääb kevadet ootama.
Kiire luure nullis ei viinud kuhugi. Viskasin ka kirve õhku, kuid andke andeks, ma ei tahtnud et nii läheks... Paistab, et ta tegi oma lennuteel päris suuri purustusi... Aga noh, mõni jäi ikka püsti kah. Passisin seal veel peaaegu tunnike, kuid ilmselt jõudsin mina enne minna, kui Rudolf lõunale tulla.
Esiti arvasin asja ehk selles olevat, et ma üksi olin aga nüüd nähes, et Rudolf Indrekuga ka ei leidnud, siis ei hellita ma edasi enam erilisi lootusi...
Kusjuures rajal ringi liikudes valdas mind mingi sõnul seletamatu tunne. Nagu oleks tagasi lapsepõlve sattunud ja mängiksin sõpradega luurekat uues ja tundmatus, samas jällegi väga tuttavas kohas, sama tunne oli keset sõpruse ringi... Kift.