Madi kalme on üks suuremaid muinasaja lõpusajandite kivikalmeid Eestis. Kalmesse on maetud peamiselt 11.–12. sajandil, noorimaks leiuks on ripatsmünt 13. saj keskpaigast. Kõige vanemad leiud aga pärinevad hoopis kolm ja pool tuhat aastat varasemast ajast – kiviaja lõpuperioodist, mil siin oli eluase. Sakalamaale iseloomulikult on Madis surnud põletatud ning nende luud on koos hauapanustega asetatud madalasse raudkivivaresse. Läti Henriku Liivimaa kroonikast leiame kirjelduse, kuidas sakalased pärast latgalite rüüsteretke 1208. aastal põletasid tules omade surnukehi ja pidasid oma kombe järgi peieid rohkete itkude ja jootudega. 1223. aastal aga ajasid nad ristisõdijad välja Viljandi linnusest ning “võtsid tagasi oma ristiusu ajal lahutatud naised ja kaevasid oma kalmistuile maetud surnute kehad haudadest välja ja põletasid need endise paganate kombe kohaselt...

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Kaua aega on Madi kivikalmet peetud Madisepäeva lahingus otsa saanud sõjameeste matusepaigaks, kuhu tõenäoliselt on maetud selles lahingus langenud Pärsti kandi mehi.

Palun ärge lammutage midagi, aare on loogilises kohas.