1 

Müttasime läbi vihmamärja heina kohale ja leidsime eest paraja pähkli. Aga kui peale väikest pusimist geokontroll rohelise tule andis, siis tuli entusiasmi kõvasti juurde ja müttasime edasi. Vahepeal sai preemiaks metsmaasikaid ja mütata nii, et pea hakkas ringi käima. Männi juurde jõudes tuli muidugi tagasilöök avanenud vaatepildist, kuid õnneks suutsime siiski edasipääsuks vajaliku kokku veerida. Peitjale andsime ka kohe rüüstetööst teada ja jätkasime oma teekonda võiduka lõpuni. Täitsa lõpus korraks juba ehmusin, kuid õnneks oli tegu vaid stiilse kujundusega. Aaret oli siis ikka mitme eest ja tegevust jagus. Mulle meeldis. Tänan peitmast.

 1 

Selle aarde otsimist olin pikalt edasi lükanud, tundus kuidagi keerulisevõitu olevat. Täna sai see koos Ingega ette võetud ja saime alguses järgmise punkti koordinaadid üsna kiirelt kätte. Järgmised punktid tulid samuti kiirelt, mõnes kohas jalutasime mööda teid aga mõned lõigud läbisime otse. Ühes vahepunktis oli kogu karbi sisu puu all maas laiali, karp ise puu otsa ja karbi põhjas suur auk. Karbi kaane leidsime puust veidi eemalt. Andsime omanikule hooldusvajadusest teada ja jätsime karbi sisu puu alla maapinnale, et sisu enne hooldamist uuesti karbist välja ei pudeneks. Tundub, et leidsime kogu karbi sisu maast ülesse kuna saime jätkamiseks vajaliku info kokku. Lõpus ootas meid taas tore aardekast kuhu panime oma nimed kirja. Oli tore seiklus ja polnud sugugi nii keeruline kui oli arvanud.

 1 

Sõitsime neljakesti objektile ja hakkasime otsima. Karl toimetas omaette ja meie panime kogu oma mõistuse mängu. Esimeses punktis saime mõttele pihta ja kogusime vajalikud numbrid kokku. Edasi läks kuidas kunagi. Mõnest saime kiiresti edasi ja teises oli ikka peitja abistavat vihjet vaja, muidu oleksime sinna veel väga pikaks ajaks jäänud. Ma tõesti loodan, et Karl neid kõiki ise tühjaks ei suitsetanud :).

 1 

Tulemasin tundus olema vähemalt sama raske leida kui Ajamasin, niisiis kribisin peitjale kas ta oleks nõus meile ka rajal seltsiks igaks juhuks kaasa jalutama :). Karl muidugi oli ja nii me siis neljakesi seal pühapäeval päeva viimase aardena oma projekti alustasime... Esimese punkti saime jooksma, kui abika peale peitja märkust lauda märkasime vedada :D. Edasi saime isegi ise kolme peale hakkama... Kuni selle kuulsa männini :D. Sest nojah, keeruline on ju lülitada oma aju järsku teises süsteemis mõtlema, isegi kui süsteem ja lahendus sulle konkreetse juhisega näkku kisab :D.

Kui männipähkel lõpuks peale Karli läbi lillede vihjet ka katki sai hammustatud, polnudki lõppu enam teab mis maa. Mulle meeldis väga peidukoht, kõik oli siin nii mõnusalt prügitu ja sissepääs ka nagu nukumajal :). Aitäh pähkli eest ja aitäh kaasa jalutamast, oli tore.

 1 

Kunagi ammu käisime ka esimeses punktis ja ei saanud tookord mitte midagi aru. Peale seda tuli otsus, et siia tuleb ikka peitja abivahendiks kaasa võtta :D Aega ta läks aga lõpuks koos kohale jõudsime. Ja kui abi on lähedalt võtta, siis ega seda vaja polegi nii palju kui arvata võis. Kui kohaliku abivahendi appi võtsime, siis hakkas mõte tööle kiirelt ja saimegi numbrid kätte. Edasised punktid olid lihtsamad, kuni selle kurikuulsa männini. Sealt oleks mina küll ilma peitjata otsa ümber keeranud ja mitteleiuga leppinud. No ei tule selliste õeluste peale :P Aga õnneks Maire abil saime ikka ka vajaliku info kätte ja siis polnudki muud vaja kui logi kirja panna. Eks ta üks keerulisemat tüüpi mõistatus on aga samas on ka selliseid vaja ja kogu komplekt on hästi läbi mõeldud :) Tänud peitjale!

 1 

Selle aarde pärast oli küll meil suur hirm, seepärast me olimegi koguaeg siia tulekut edasi lükanud. Kuna aga põld hakkab tühjaks saama aaretest, siis tuleb ka need kunagi hirmsatena tundunud aarded ikka üles otsida. Või noh, ei tule, aga me ju tahame. Nii me end end pärastlõunal siia kohale vedasime.

Autoga (vähemalt madalapõhjalisega) enam territooriumile ei pääse. Neis kahes kohas, mida teadsime ja oleme kasutanud, olid betoonplokid ees. Ega's midagi, liikumine ongi kasulik ja nii saime päris korraliku kahetunnise jalutuskäigu. Kummikuid ei hakanud jalga panema, tundusid liigsed. Aga juba esimest punkti vallutades olime mitu korda vee taga kinni ja pidime suure ringiga sobivat teed otsima. Lõpuks ikka leidsime.

Siis saime oma esimese punkti ülesande kätte ning hakkasime sobivat mustrit kokku laduma. Ei läinudki ülearu palju aega kui saime täitsa pädeva tulemuse kätte. Seejärel oli taas vaja otsida veevaba teed järgmisesse punkti. Õnnestus, jalad jäid kuivaks. Lisaks saime ka vajaliku info kätte päris kiirelt. Seejärel sai veel veidi jalutatud ja otsitud ja jalutatud ja otsitud ning kuna väljas kiskus juba päris hämaraks, siis seda kiiremini pidime end liigutama. Lõpus logimine käis ikka juba telefonivalguse valgel, sest ega me ju teisi lampe kaasa ei võtt. Ei osanud arvata, et päris kaks tundi siin veedame.

Kokkuvõtteks sai ühendatud mõnus jalutamine ning nuputamine ja see päädis ka leiuga. Mis sa hing veel oskad tahta. Täname aarde eest!

 1 

Tore, väga tore... selliste mõistatuste juures pole tarvis ei valemeid, mis koos keskkoolitarkusega tolmu alla mattunud ega guuglimeistri vilumust, vaid lihtsalt järjekindlust, püsivust, tähelepanuvõimet ja õnne. Meeldiv matk tulemasinatega võttis geolaupäevast üksinda poole ja teise poole pidi ülejäänud kümne vahel ära jagama. Ütlen seda täiesti kahetsusevabalt. Sest kummikud olid jalas ;) !

 1 

Nullile olin ma kunagi ammusel ajal põgusa pilgu peale visanud, seega oli laias laastus teada mis ees ootama hakkab. Nii oligi, aega läks seal omajagu, koordinaate tuli ka igat masti, aga kontrollid ei tahtnud nendega mitte nõustuda. Võtsime siis õlekõrre veendumaks, et me päris tühja tuult seal taga ei aja ja selgus, et teooria oli täitsa õige, mõeldud sai ainult sutsu liiga palju. Edasi läks juba ladusamalt, korra küll kiilus kinni, aga nagu tagantjärele selgus, siis täitsa oma lohakusest. Tegelikult oli ju kõik ilusti kirjas, ole ainult mees ja loe. Igatahes oli väga mõnus saalimine seal küngaste vahel. Tänud aarde eest!

 1 

Kus kõikjal tuli läbi kõndida et lõpuni jõuda, Kunagi nullis polnud meil kannatust, mõistust pole minul piisavalt nagunii, et mingi mõte võiks loitma lüüa. Siis saime mingisugused koordinaadid, koht oli justkui lubav aga tulemust ei midagi. Lõpuks oli meil läbitud vahepunktid, mina olin üleni tahmaga koos, õnneks ei tehtud pilti muidu oleksi saanud süüdistuse rassilises diskrimineerimises, meil oli täis kilekott teepealt korjatud maitsvate õuntega mahajäetud õunapuult. Logisid aga polnud. Mina juba vingusin et inimene väsib ikka ära ka ja tahab puhata ja limonaadi. Piia pealekäimiselt läksime siiski ühte kohta kontrollima ja opaa, seal see aardekarp oligi..... Mina eelistan tikke... Välgumihkel on mulle liialt ohtlik,

 1 

Mingid kuud tagasi käisin seda lahendamas, jõudsin kuhugi välja kust sain ainult pooliku tulemuse. Siis ei saanud aru mis valesti läks. Saanud siis kerge vihje ja jäi järgmist korda ootama. Täna siis oli järgmine kord, kõik sujus nagu lükkaks nuga võisse. Maltsa oli muidugi päris palju ja kohati nii pikk, et kõditas kergelt ka lõua alt. Aga väga lahe mõistatus ja igati aasta aarde kandidaadi vääriline, tänud :)

 1 

Oli põnev nuputamine :) Tänan

 5 

Ühel kenal suveõhtul pakkus peitja, et võiksime koos Tulemasina juurde minna. Minu jaoks täiesti tundmatu piirkond. Logide järgi võis arvata, et tuleb pikk päev. Koogid kaasa, joogid kaasa, võib-olla telk ka. Sääsemürk ka. Tegelikult sääsemürki ei võtnud, aga oleks pidanud.
Esimeses punktis leidsin abivahendi - laua. Selle peal on kõik vajalik kirjas nagu piraadilugudes aardekaardil. Seejärel leidsime mõned tulemasinad. Päris mitu. Ladusime need siis tähtsuse järjekorras lauale ja saime teada järgmise vahepunkti.

Tegelikult on asja võlu selles, et algusest edasi liikudes, tuleb jälgida kahte paralleelselt edenevat vahepunktide rada, mis lõpus üheks kokku tagasi saavad. "Seina sees oleva vahepunkti" kõrval paikneb lahe rändrahn, mis muidu oleks nägemata jäänud, kui Karl poleks rääkinud lugu, kuidas ta leidis seal kivi otsas ukerdavad boulderdajad. See kivi peidab ennast valli taga. Kivid mulle meeldivad.
Männi juures jäime mõneks ajaks paikseks, seal tundsin sääsemürgist eriti puudust. Ma omast arust nägin seal tulemasinates mingit anomaaliat, aga ei osanud seda ära kasutada. Liiga palju tulemasinaid. Kristel siiski pani otsad kokku ja saime sellestki vahepunktist edasi. Vihjeid tuleb lugeda.
Lõpp oli Tulemasina aardele teemakohane, üleni tahmane. Ise jäime suht puhtaks, käed said karbiga kokkupuutel veidi mustaks.
Kindlasti kohale vääriline tulevärk on see Tulemasina multimõistatus. Tänud peitjale.

 9 

Kui Karl eile päeval jutunurgas pakkus ekslusiivset võimalust Tulemasina aaret koos peitjaga läbi jalutada, siis ma olin kohe kiiruga nõus, sest ma olen seal korra varem Keilakatega käinud ja hästi meil just ei läinud. :D

Leppimisime kokku, et kohtume Türisalu pangal ja kolime seal ühte autosse. Kõigepealt logisime teele jäävaid aardeid ja lõpuks jõudsime ka kurikuulsa eesmärgini. Kuna me teadsime, et siin läheb kaua, siis võtsime söögid ja joogid kaasa. Karl oli mulle mingi ilusa roosa joogi kuskilt muretsenud, mis töötas väga hästi, sest mingil hetkel hakkas koitma mis teha tuleb ja saimegi koordinaadi kätte. Oh, seda rõõmu. :D Tänud Karlile veel kord joogi eest!

Edasi läks juba lihtsamalt kuni me jõudsime teadatuntud Männini. Aarde juurde ronides mainis Karl, et Alex lendas siit mäest alla. Lisaks hoiatas ta ette, et siin võib jälle aega minna, nii et toidumoon sai jälle kaasa võetud. :D Pugisime küpsiseid ja keerutasime tulemasinaid ja lugesime vihjeid ja nii kohe mitu, mitu korda. Karl muud kui korrutas, et lugege veel ja lugege veel. :D Tal hakkas vist hirm, et meil läheb siin hommikuni. :D Ühel hetkel sain aru mis vihjetes kirjas on ja siis oli ka koordinaat käes. :D Hullult uhke olen enda üle, sest Karl ei öelnud meile tegelikult mitte midagi ette, ainult korrustaski, et lugege vihjeid. :D Kui hakkasime ära minema, siis küsis Timmu naljaga, et kas teeme Alexit ka. Nii kui ta oli selle ära öelnud käisid tal jalad alt ja ta sõitiski mäest alla. :D Naera veel teiste üle, saad kohe karistada. :P

Kui lõppu jõudsime, siis selgus, et karbis on vesi ja asi vajab natuke putitamist. Õnneks oli logiraamat kuiv ja saime nimed ilusti kirja.

Suured tänud Karlile super töö eest, samuti seltskonna ja maasikate eest! :) Väga lõbus õhtu oli.

Ahjaa... mul on ka hea meel, et me seda ei kirvetanud, vaid saime kõik punktid ilusti ise ära lahendada ja kõik vajalikud kohad läbi käia. :)

 1 

Üks säravamaid tähti minu geopeituse mälestustes. Sai parajalt kõndida, mõistatused lahenesid mõistlikul kiirusel, pakkudes samal ajal siiski ka pinget, ja logiraamat tuli ootamatult ruttu vastu, kuigi tegelikult kulus seal pea poolteist tundi vist. Kiiduavaldused ja tänusõnad peitja suunas!

 1 

Esimese punkti lahendasin enda arust kiiresti. Kui aga saadud koordinaatidelt midagi ei leidnud, siis tuli algandmetele uuesti otsa vaadata. Õnneks oli kogu info jäädvustatud, mistõttu sain suhteliselt kerge vaevaga õiged koordinaadid kätte. Olles järgmised paar etappi läbinud, sain lõpuks täielikult aru mida X ja Y esindavad. See juhatas männi juurde, kus jäin pikemalt toppama. Sain lõpuks info kätte ja leidsin, et osad abivahendid pigem segavad kui aitavad. Samas midagi valet ka ei väideta. Varsti olin lõpus, kus avastasin piiksuva seest natukene märja konteineri. Logiraamat oli ise kuiv ja sain kenasti logida. Tänud, väga huvitav aare.

 1 

See aare aitas omajagu kaasa, et tollel toredal pühapäeval telefoni GPS 10 km kõndi salvestaks :D
Ja põhilised tarkuseterad järgmistele põlvedele:
1) Vali ilus ilm!
2) Usu vihjeid :D
3) Naudi vaadet!
4) Kui esimeses punktis lauda ei leia, siis põrand sobib kah ;)
Aitäh, aitäh, lõppematud ovatsioonid ja kiidulaul!

 1 

Lähenesime üle songitud maastiku, huvitav kas siin tõesti leidus, mida otsiti ja oli põhjust kokkuostu viia. Esimese kasti sisu oli väga põnev ja eriti lahe oli leitud tulemus, mille meie rõõmuks geokontroll ka heaks kiitis. Vajaliku lauakese leidsime pärast lahendamist, võttis näo naerule küll. Päike paitas jätkuvalt põske ja järgmistes leitu oli ka igaüks toreda lahendusega ja erinevas keskkonnas. Purgilt T ja P, need mul hetkel ei meenugi, kus neid rakendama oleks pidanud. Männike, teadsime oli logides elevust tekitanud, ootasime meiegi huviga punkti jõudmist. Koht ise oli huvitav, mulle absoluutne lemmik üldse siinsel maastikul päikselisel päeval ja no see lahendus, lahe-lahe Nipitiri. Johaidii - see oli nii edasiviiv jõud ja nõue vihjeid lugeda, johaidii ikka jah. Tegime natuke mättail kepslemist ja saime minna lõppu vormistama. Tänud peitjale.

 4 

Oleks võinud ju juba teada, kui alustad, ei saa pidama.. Plaan oli meil teha pigem pikem rattasõit ja boonuseks mõned aarded noppida, no aga tulemasin keeras plaani tuksi:). Ka minul oli sellest aardest meeles vaid hirmulood, ilmselt üksi oleks seda veel edasi lükanud (kuni jätkub siinkandis lihtsamaid ja neid jätkub mul küllaga). Ahtoga koos tundus julgem minna uurima, mille Karl siin valmis meisterdanud on. Leppisime kokku, et korraks vaatame, kui liiga keeruline, siis jätame pooleli. Nulli lähedal oli keegi üsna värskelt robustseid väljakaevamisi teinud, eks igaühel omad aarded, mida väärtustada.

Esimeses punktis läks aga üllatavalt hästi, Ahtol tuli mäng "klotsid ritta" väga hästi välja ja varsti mõtlesimegi välja, mida selle riviga edasi teha. Ja kus sa siis pooleli nüüd jätad, muidugi sumpasime edasi, ega siis teed otsima ei lähe, ikka otse, õnneks jalad jäid siiski kuivaks. Järgmises punktis läks juba aega, telefon hüpitas täpikest siia-sinna, lõpuks saime aga jälle klotsimänguga alustada. Vahepeal oli tunne juba täitsa hea, kas saamegi hakkama, pole nii hull midagi ju..kuni männini..ohjah.. Lõbus oli vähemalt, igasugu lustakaid lauseid moodustasime seal, no aga "kopp on ees" ei aidanud kuidagi edasi, sest ühtki koppa ei näinud läheduses.. paar korda kop-kop omale vastu pead ja lõpuks ilmutasid järgmised juhised end. Läksime otsisime oma rattad kusagilt rohu seest üles ja lisasime oma nimed logiraamatusse. Õnneks ei mõõtnud kaua aega läks, ikka läks, päris suure hulga kilomeetreid oleks võinud ilmselt selle ajaga läbi sõita. Rahulolu, et see keeruline täpp nüüd värvitud, siiski natuke kopmenseeris ärajäänud rattamatka.

Aitäh, Karl. Vaeva on siin ikka nähtud, tuli töö. Seeria teine ehk välgumihkli aare meeldis mulle küll rohkem, aga pigem isikliku eelistuse pärast: raba vs militaarobjektid, valin kõhklemata esimese. Ahtole ka tänud seltskonna ja kannatlikkuse eest, üksi oleks ilmselt pidanud siia teist (või kolmandatki) korda veel tulema.

 7 

Püüdsin sellest asjast küll eemale hoida sest tundus kõva pähkel. Aga Merle ütles "lähme korra vaatame" ja nii see aare tänaseks põhitegevuseks saigi. Esimese punktist saime isegi edasi. Võibolla oli isegi minust mingit kasu. Siis algas lõputuna tunduv müttamine ja peavalu. Mingi aknaava osutus kah lõpuks hoopis ukseavaks. Minul oli vahepeal juhe nii koos, et ilma Merleta poleks kuhugi osanud minna, rääkimata millegist arusaamisest või leidmisest. Ilus lõpp muidugi leevendas kõik vaevad ja kirumised. Tänud ägeda teostuse/mõistatuse eest.

 3 

Töönädal sai ilusa punkti. Otsinguid alustasin juba paar nädalat tagasi. Esimeses punktis tuli õige mõte üsna ruttu ja see lisas kõvasti optimismi. Järgmiseks oli plaan kaugem punkt vallutada, aga ootamatult leidsin ennast hoopis kurikuulsast paigast - olin koordinaadid segi ajanud. Jaaaaa siis ma seal istusin. Siis kükitasin, põlvitasin, seisin ja jälle istusin. No ei saanud targemaks.Lõpuks hakkas aju juba suitsema, nii et tuleohutuse mõttes otsustasin vahepeal teist kohta uurida ja pärast tagasi tulla. Ilmataat arvas teisiti ja saatis mu hoopis koju vihmavarju. Õnneks läks suur sadu paari tunniga üle ja katse nr.2 algas. Õhtu lõpuks sain ühe asjaga ühelepoole ja putkasin juba pimenevalt objektilt kahtlast häält tegeva tundmatu tumeda kogu eest autosse ja koju. Vahepeal olid kiired ajad ja ei jõudnudki enne tagasi, kui alles eile. Kirvega. Kirves oli nüri. Vahepeal imiteerisin kodus, fotode põhjal mändi ja sain palju targemaks. Täna siis võtsin kätte ja külastasin seda peavalupuud uuesti. 2 minti ja lahendus käes. :) lõpp oli juba vormistamise küsimus. Igal juhul minu senise, lühikese geokarjääri vaieldamatult kõige ägedam mõistatus. Respekt ja sügav kummardus! Lisaks on aare ühe temaatilise tulemasina võrra rikkam.

Taevane tulemasin lõpetab

 3 

Olin Tarmo seiklusega kursis ja olin selle tõttu omale vaimusilmas ette mananud, et tegemist on mingi ulme pähkliga. Seega valmistasin ennast varakult ette, et ilmselt esimesel katsel tuleb mitteleid ja jätsin selle igaks juhuks raketibaasi viimaseks aardeks. Tarmo oli koos pesamunaga ka töövarjuks kohale ilmutanud. Kohe algus tõotas tulla põnev, nii et karp vajus lahti. Seda et kaas oli ära tulnud, avastasin ma alles hiljem karpi tagasi pannes. Hämming oli suur ja liigse müra tõttu ei kippunud algus edenema. Nagu ma kuulsin et peremees oli võrreldes varasema ajaga töölauda tuunimas käinud ja tänu sellele sain ka lõpuks järjele. Soovituslikult liikusin edasi tagumisse punkti ennem, seal käis kõik libedalt. Jälgi segas ainult meie poole urgu jooksnud väidetavalt mäger. Ise nägin kahjuks ainult sahinat, aga Tarmo kirjelduse peale sai liik siiski ära määratud. Kahju et ei näinud, polegi neid kunagi vabas looduses näinud. Ja siis saabus see kurikuulus männipuu vahepunkt mis ootas ka minu korda. Taas oli aeg hämminguks aga võrreldes algusega läks ikka tunduvalt libedamalt. 10-15 minuti pärast oli põhjust edasi liikuda. Ja kui lõpuks logiraamatuni jõudsin oli üllatus suur kui raamatus ilutses tänase päevaga logi – Muffinid!? Keelasin küll Tarmol miskit ette öelda aga eks mu kohati valjult mõtlemisel olid omad tagajärjed. Usun et paar tundi sai seetõttu säästetud ja jõudsin tänu sellele veel poiste uneajaks kojugi. Kõige enam meeldisid mulle need criket tsäksid. Need on juba läbi aegade mu lemmikud olnud ja nüüd poleks ilma nendeta seda teekonda üldse ette kujutanudki. Karl on ikka vaeva näinud siin, et selline meelelahutuskeskus kokku panna. Paras pusimine oli, aga ei miskit võimatut.

Tänud laheda aarde eest.

 3 

L6puks saabus ka see päev mil see kodule lähim lahendamata täpp oma 6nneliku l6pu leidis. Eks neid visiite ole siia omajagu tehtud ja kui mingil hetkel tundus et jess hakkas hargnema siis j2rgmisel sammul oli jällegi selline nokk kinni saba lahti tunne. Yhest punktist olin eelmine kord ikka täitsa valedest asjadest yritanud koordinaate välja v6luda, mis meenutas rohkem kivist vee välja pigistamist. Igastahes nyyd kui 6ige asja yles leidsin siis läx sellega ikka päris libedalt. Teises punktis istusin aga murelikult maha ja hakkasin klotsikesi ritta seadma. Aga arvatavasti ei oleks ka see visiit viimaseks jäänud kui ei oleks 6lek6rt t6mmanud ja geosemule helistanud. Raske on ju asju märgata kui seda valget myra nii palju on. Tagantjärgi v6in vaid 6elda et asja on t6elise pyhendumisega tehtud. K6ik need lahedad vahepunktid ja veelgi lahedam l6pp. Sobib täitsa aasta aarde kandidaadiks. Täitsa lahe värk. Kiitused peitjale. Eks nyyd tuleb millalgi seda vol 2 tulemasinat ka otsima minna ;)

 3 

Ei, peitja ei viinud mind otse lõppu logima :D Esimeses punktis pidi Karl ikka tükk aega aknaavas istuma kuniks ma kaosest mingit korda looma hakkasin. Peale mõningast pusimist ja valede ideede kõrvale lükkamist sai asjast asja ja saime edasi liikuda. Kogu edasise teekonna jooksul sättisin vaimu männi vahepunktiks valmis, sest see pidi mingi kurikuulus koht olema. Kohale jõudes seadis Karl end mugavalt sisse, hakkas karbile hooldust tegema ja oli valmis sinna mitmeks tunniks päikest võtma jääma. Tegelikult juhtus aga hoopis nii, et mina pidin tema järel ootama, kuniks ta hooldusega ühele poole saab :P Erinevalt Ülemiste tüdrukust, suutsin siin Karli loogika kuidagi ära tabada. Omapärase teostusega aare, kuigi see lõpu asukoht oli nagu ta oli. Peitja sai lõpus ise ka mustaks, nii et sain kahjurõõmsalt itsitada. Aitäh!

 1 

Korra olime alguses käinud, aga siis mõtteid ei tulnud. Seekord tulime ka mõteteta, aga kohapeal saime päris ruttu joonele. Ühes vahepunktis läks edukalt, aga teises tabas algselt üllatus tühja karbi ja „lume“saju üle. Korjasime asjad kokku, aga pilti edasiseks kokku ei saanud. Johhaidii tõesti. Lõpuks saime koordinaadi kätte ja teekond võis jätkuda. Siis polnud enam lõpp ka kaugel. Tore jalutus oli, tänud.

 1 

Seekordse külastusega saime nullist lõpuks minema.Peale ühe lihtsama vahepunkti külastamist jõudsime kurikuulsa männi juurde.Esmapilk männi otsa tuvastas tühja karbi olemasolu ja puu all olevad tegelased.Ühe kitsekese hirmutasime kah oma tulekuga püsti kes hirmuga minema jooksis.Nuputasime niikaua kuniks oligi saavutatud KOPP EES tulemus :) Väikest abi kasutades õnnestus teekonda edasi jätkata ja olimegi lõpuks logiraamatule ligi saanud.Vahva ülesehitusega aare-aitüma.

Männi vahepunkt vajaks uut karpi,ülejäänu heas korras.

 2 

Ei rohkem ega vähem kui täpselt kolm kuud tagasi sai siinkandis geosõpradega mängitud kuid selle aarde otsimiseks jäi ajast puudu. Jõudsime üle vaadata esimese punkti kui oligi vaja Tallinna poole kimada. Seega kolm kuud olen ma tahtnud seda aaret lahendama tulla. Ja ma teadsin ette, et on tulemas üle prahi multikas ja ma ei pidanud teps mitte pettuma. Esimese punkti lubasin poistel lahendada üksi, sest mul oli ju juba kõik teada. Aga et kõik oleks aus, tegime otsast peale. Edasi läks juba nii ja naa. Mõnes kohas sikutasime kauem ning teises kohas vähem. Seal, kus midagi leida polnud, leidsime väga kiirelt, ei veetnudki tundi. Teises kohas, kus leid ülilihtne aga vahtisime nigu otud ja ei näinud seda, mis silmad peast välja torkas. Lõpu leidsime ka kiirelt. Väga meeldis, ärge kirvetage, päriselt ka. See on läbimist väärt ja ei murra konti. Lihtsalt aega kulub sutsu rohkem kui 15 minutit. Meie tulime toime c 1,5 tunniga. Aitäh peitjale!

 1 

Olin oma gps-i sisestanud koordinaadid valesti. Peale korrigeerimist sai õige algus leitud ja mõistatamisega pihta hakata. Mihklid nagu me olime saime mõistatused lahendatud, mõni kergemalt, mõni vaevalisemalt, jäid ka mõned agad, mis lõpuni minekut ei saganud. Ühe vahepunkti leidmisega tuli rohkem ringi vaadata aga sai seegi lõpuks leitud olles eelnevalt seda peaaegu katsunud. Lõpp oli lihtne. Väga äge ja temaatiline mõistatus algusest lõpuni. Tore oli tutvuda piirkonnaga kuhu väga oma jalga niisama ei tõsta. Kiitus peitjale.

 1 

No vot sulle kooki moosiga. Alles nüüd meenus, et logi kirjutamata. Sai kunagi üheskoos seda otsitud ja lahendatud, aga on jäänud teine kahe silma vahele. Nüüd siis parandame vea ja paneme kirja. Tänud toreda mõistatuse eest.

Leitud.

 6 

Võtsime tänasel ilusal päeval ette Naage baasi aarded. Oo, mis äge aare! Seda tunnet ei saa kirjeldada, kui sa alguses lolli näoga vaatad, mis värk nüüd siis on! Siis hakkab mõte jooksma ja ennäe! hakkabki lahendus ka jooksma! Just nii meil esimeses punktis juhtus. Aitäh geokontrolli eest, see andis julgust jätkata. Vahepealsel teekonnal kohtusime kahe siklimehega, kes olid veidi eksinud, kellele me gepsukaarti näitasime ja kes meid alguses seenelisteks ja siis pokemonide otsijateks pidasid :D Nägime ka nugist.
Männi vahepunktis oli meil lihtsalt pimedat õnne, seal nuputasime päris kaua. Seda suurem oli meie rõõm lõpus leida niivõrd stiilne aare. Nagu ma logiraamatusse kirjutasin - päris kahju kohe neist, kes seda aaret kirvega leiavad. :) Aitäh, soovitused külge ja meile väga meeldis!

 5 

Kaupo läks mingisse puupunkti kuna temal oli algus juba tehtud. Meie Annega hakkasime siis nullist pihta. No see nägi algul küll välja umbes selline nagu oleks kaks ahelsuitsetajat kuhugi kuueks päevaks kinni pandud, kummalgi kümme pakki suitsu aga mitte ühtegi välgumihklit. Ja siis ühekorraga antakse kätte viiskümmend tükki aga ainult üks nendest töötab... Ei ole hullu, varsti oli rahu majas ja saime kokkuleppele, et sihuke sulle ja selline ilus mulle. Nojah aga nagu ühes telekaubamajas öeldakse - ja see ei ole veel kõik, peale selle saad sa veel... Ja nii oligi, saime päris palju ja ikka mitu korda... nuputamist ja tegutsemist. Uskumatu, mis asjadest saab aarde teha! Suured tänud Sulle Karl sellise vahva aarde eest! Ja nii tore oli meie nuputamise ajal sinu kehakeelt jälgida :)

Seal puu all sai mitmeid kordi istutud. Täna ei hakanud ka kuidagi lahendama ning viisin mõistatuse nulli. Seal läks natuke aega ning siis tuli mõistus koju. Sai huvitavaid kohti nähtud, lahe.

 1 

Seda, et Karl kaval on, sain juba oma Murumoori juures teada, kui ta vaeseke ei leidnud ja mind oma kohalolekust teavitas, teades, et ma kohale lendan. Tookord sai aare leitud. Otsustasin, et olen samuti kaval ja kui ta nüüd nö "aaret hooldama" kutsun (hooldada on ju pidevalt vaja!), ega ta mind siia ööseks üksi ikka pusima jäta.

Algus oli Kaupol tehtud, seega jäi tema "kuhugi" maha, "midagi" lahendama. 1-ses punktis läks Helduriga ilgeks jagamiseks, kes millised omale saab. Üksteise kallal targutamine päädis sellega, et laual olidki vajalikud asjad. Pusserdasime, mis me pusserdasime aga edasi sealt saime. Super-lahe idee, lugege vihjeid!

Vahepeal oli naasnud Kaupo järgmise suprisega ja jälle hakkas meil üks targutamine peale. Õnneks Karli pilk oli paljulubav ja väike kinnitus tõigi edu. Lugege vihjeid! Edasi läks nagu teistel, tsiki-briki ja tehtud!

Kohad olid huvitavad, ma polnud seal kunagi käinud. Aarde ükesehitus algusest lõpuni väga hästi läbimõeldud, teostatud hästi ja konteiner oli lahe! Tänud, tänase päeva lemmik, olid kavalam kui ma arvasin!

 1 

Avastasin, et see leid on siia logimata jäetud. Panen oma parima mälu järgi kuupäeva kirja. Kui kunagi uuesti sinna satun, siis vaatan täpse kuupäeva üle uuesti.

Aare ise oli üks paras ajuharjutus. Kuna käisime enamasti ka tööpäevadel (umbes 3-4 korda) seda otsimas, siis päevavalgust palju ei jätkunud ning seetõttu tuli ka otsimine pooleli jätta. Lõpuks sai aga siiski kogu see vaev tasutud.

Oli see vast teekond! Põhiliselt pusis mõistatuse kallal Margus. Tal ei pidanud eelmisest korrast eriti midagi meeles olema. Ise nautisin imelist ilma ja loodust, kostitasin end marjadega. Klõpsisin pilte teha, panin järgmiseid punkte gepsu. Enne lõppu kohtusime uudishimuliku metsloomakesega. Oli see nüüd kits või hirv jäigi meil küsimus õhku rippuma. Logiraamatu kaunistus on väsinud ja märkmiku kaanelt lahti tulnud.

Aitäh selle põneva teekonna eest!

metsistunud marjad

lebo

 4 

Militaarne nädalavahetus jätkus siit. Esimeses punktis nuputasime ja lugesime vihjeid mitu korda, lõpuks hakkas koitma ja GK kiitis tulemuse heaks. Teises punktis läks juba kergemalt. Edasi olime segaduses kumba punkti minna. Otsustasime mändi külastada, aga kuna seal jäime jänni saime aru, et oleks pidanud enne ikka teisepunkti minema, st siis kolmandasse. Seal jäime jälle nõutuks ja kuna järgmises me juba käisime, siis otsustasime kasutada viimast õlekõrt (geokõne). Saime abistava vihje ja külastasime jälle mändi. Seekord peale pikka pusimist saime numbrid kätte ja tormasime edasi. Kohale jõudes avastasime end lagedalt väljalt. WTF! No kus me vea tegime? Kontrollisime numbrid kaks korda üle, tulemus sama. Totaalne kopp oli ka juba selleks ajaks ees ja selline tunne tekkis, et vähemalt täna ei taha enam ühtegi aaret näha. Liikusime auto juurde, istusime sisse ja pugisime ära kaasas olnud koogikese. Natuke kosunud, hakkasid kuivanud ajurakud ennast uuesti liigutama ja kõige kiuste läksime uuesti mändi külastama. Täna siis juba kolmandat korda! :D Tuli välja, et olime selle pika päeva jooksul kõvasti juhmistunud ja nüüd saime edasi liikumiseks korrektsed koordinaadid kätte. Natuke päikese poolt pimestatuna saime siit ka puuduva kätte ning võisime logima minna. Lõpus läks kähku ja logi kirjas. No mis ma ütlen, kuus tundi ränka vaeva. Igatahes tänaseks sai isu täis. Aga mõistatus oli huvitavalt üles ehitatud. Tänud uue kogemuse eest!

00858

Esimesel korral kohal käies jäi pooleli, sest külm hakkas. Nüüd jätkates tekkis küll ühes punktid nõutus ja tuli kasutada geokõne abi, mille järel sai tõdetud, et kõik ju tõesti täpselt nii nagu vihjetes kirjas. Väga vahva ja stiilne multi-mõistatus! Tänud!

 9 

Ainult tulemasinajumal teab, mitmes kord see meil siia tulla oli. Tegelikult on see muidugi ka siin lehel ausalt kirjas. Kummalisel kombel pole see kodule lähim leidmata aare pärast viimast mitteleidmist 3. septembril kuidagi ihu ega hinge ärritanud. Sellegipoolest olime nõus Eskot saatma algusest loodetava lõpuni. Kui jõudsime enda kristunaelani või konnasilmani e. tulemasinateni, millest me lihtsalt edasi ei saa(nud). Avasime suurema entusiasmita ülituttava karbi. Selle sisu on meil juba peas. Suur oli aga meie üllatus, kui see vahepeal järjekordselt muutunud oli. Uued vihjed, mõned komponent lahkunud, mõni vist ka lisandunud. Igatahes oli tore avastus, iga kord on siin punktis midagi uut ja mitte enda tähelepanematusest. Kuna ma olin vahepeal, pärast viimast mitteleidu saanud tahtmatult kaudse vihje, teadsin, mida siin täna (teisiti) teha. Tükk aega pärast karbi avamist saimegi vidinale pihta ning edasi suunduda. Uskumatu lugu! Me ei pea enam kunagi siia tulema ;-)
Mina arvasin naiivselt, et saame siit lõppaardeks vajaliku koordinaadid, aga tutkit brat. Ka järgmises lähedalolevas punnis veetsime tubli aja. Lihtsalt ei näinud, kuigi arvasime, kuidas peidetud on. Oeh! Lõppeks halastas tulemasinajumal meile siingi ning võisimegi taas kord edasi liigelda.
Lõpus ei läinud enam üldse aega. Hea oli tõdeda, et olime juba kuid tagasi, kas esimesel või teisel korral õiget kohta eemalt piilunud, aga kui väheusutava ära põlanud. Omad laiskuse ja eelarvamuse vitsad, mis muud.
Logisime vahvalt temaatilise aarde ning rõõmustasime, et see üks kord ometigi üles leitud sai. Täname peitjat tema esimese vasika eest! Aare korras, evej. Isegi prügi ei hakanud lähistelt eemaldama. Ega ma ju kalluriga olnud.
P.S. Pärast selle aarde leidu kilkasin Marjele, et kas ta teab, mis mu lähim leidmata aare on. Nargö! November ka taas sobivalt käes :-D

 10 

Marje-Paavo olid varem juba enamiku punkte üles leidnud, aga õnneks jagus neil kannatust minuga koos kogu asi veelkord läbi käia. Kohe alguseses kostitati paraja pähkliga :o) Ideele sain pihta järk-järgult ja ikka ise, kuigi päris üksinda oleksid need järgud vast tibake aeglasemalt läinud. Mõnusalt mõistlik mõistatus.

Edasi tuli paar lihtsat vahepunkti, siis sattusime jälle suurema portsu otsa, kus ka Marjel ja Paavol viimati pooleli jäi. Mida rohkem sealse ülesande kallal pusisin, seda kirjumaks läks silme ees ning värvilisem paistis sokk :P Õiget lahendust proovisin vahepeal ka, paraku edutult. Õnneks kaaslastel jagus sihikindlust ja vajalikke võimeid rohkem, tänu sellele saime varsti järgmisesse, loodetavasti lihtsamasse punkti.

Oligi lihtsam, see muidugi ei takistanud sealgi oma veerandtunni jagu pimesikutada. Eriti mul, kes ma lõviosa ajast juhmilt aardekonteinerist poole meetri kaugusel passisin :D Kui Marje lõpuks nägi, siis avaldas imestust, kuidas üksi otsides üleüldse midagi leida suudan! Ega jah, Tulemasina aardega oleksin tõenäoliselt pool päeva hakkama pannud ja seejärel mitteleiuga lahkunud :o)

Lõpus pakkus silmarõõmu omanäoline konteiner, just tänu alg- ja lõpp-punktile ning muidugi muljetavaldavale üldkollektsioonile jäi asjast kokkuvõttes päris positiivne mulje, esimese aarde kohta igatahes tubli tulemus. Aitäh!

Tulemasin tulemas tulest tulemasinal

 1 

Päris omapärane mõistatus. Aga aare leitud sai. Tänud peitjale!

 1 

Kõik kulges suhteliselt kiirelt, kuni me jõudsime männi juurde. Seal ei tahtnud asi kohe üldse edeneda. Õige teooria pakuti millalgi välja, aga samal ajal oli palju lootustandvamate mõtete katsetamine pooleli. Nii me lõpuks tegimegi geokõne ja saime oma teooriale kinnitust. Varsti jõudsime lõppu ja leidsime kiirelt aarde. Karp oli ägedalt kaunistatud. Tänud peitjale!

 4 

Pisike georetk koos MihkelP-ga [8/11].

Tänase päeva tähtaare! Kokku läks meil 2,5 tundi ning saime ka raskeimas punktis abi, aga lahendatud ta sai ning positiivsed muljed saatsid meid algusest lõpuni. Parkisime võimalikult nulli lähedale ning tatsasime nulli. Esimese hooga leidsime laua ning siis kuhja vihjeid. Istusime murule maha ning hakkasime sorteerima. Ühtemoodi ja teistmoodi ja kolmandat moodi ning siis ringiga esimese võimaluse juurde tagasi. Poolikud laused kõigi suust tulemas "võib-olla peaks...", "mis siis, kui...", "see peaks olema kes...". Niikaua ma mängisin puzzle-tükkidega, kui mõistatuse jooksma sain ning õige vastuse välja võlusin. Ise ka ei uskunud, et hakkama sain, aga Mihkli poolt teostatud geokontroll tõestas teooria tõesust. Õnneks käisime lihtsama teekonna enne läbi, otse läbi võsa alati järgmise punkti poole. Mõni koht läks lihtsamalt, mõni raskemalt, aga kolmekesi said kõik oma andeid näidata. Üks tee läbi käidud, teine läks konarlikumalt. Istusime siis männi juurde maha ja... No hullumaja, mitte midagi aru ei saa. Tõstsime ja sorteerisime ja mõtlesime ja lugesime ja lugesime veel ja... Ei saanud jagu. Lõpuks võtsime geokõne, et vihjet küsida ning saime vägagi otsese juhtnööri (oleksime rahul olnud ka palju kaudsema vihjega). Tagantjärgi ei suutnud ära kahetseda, et nii passiivsed olime, sest tegelikkuses olime asja ära lahetanud, lihtsalt... veidi jäi puudu. Viimase punkti võtsime pärast paari minutit üpris kiiresti, arvestades, et vahepeal oli pimedus maad hakanud võtma ning ilma taskulampideta enam tegutseda ei andnud. Kõik vajalik käes, läbi võsa otse auto ja aardekarbi juurde. Kui eeldasime, et eelpunktidesse vaid hämmastavat jätkunud, siis eksisime. Lõpus ahhetasime veelgi ning logiraamat pani kõigele ilusa punkti. Vapustav aare, mida me võib-olla ei oleks ilma Mihkli soovita otsimagi läinud, sest kirjeldus tundus hirmutav, aga me oleks väga super aardest ilma jäänud.

Täname väga-väga peitjat!

Leitud. Aitäh!

 1 

Mõtlesime ka seda rasket aaret otsima minna. Alguses oli väike mõttepaus, aga edasi läks lihtsalt. Seda kuni teadagi mis hetkeni. Sealt edasi viskasime kirvest, ja edukalt. Aitäh, meeldis!

Taaskord kaunil päikeselisel pühapäeval tuttaval militaarmaastikul. Seekord siiski palju progressiivsemalt, kui varasemalt. Nimi raamatus kirjas ja tuju kohe palju parem. Tehtud!

Esimeses punktis sai üsna mõistlikult asi paika. Teises läks ka libedalt, kolmandaga oli aga paras ikaldus. õige mõte tuli üsna kiiresti pähe, aga selle teostuseni läks oi kui palju aega. Lõpuks sain siiski edasi. Lõpuks läks juba lihtsalt. Väga äge asi tegelikult. Aitäh peitjale.

 9 

Olin lugenud selle aarde esimesi logisid ja no need ei ennustanud kerget leidu. Aga samas ... tekitasid ikka uudishimu küll :D. Kui nulli jõudsime ja ma nägin seda, mis peitja meile vaatamiseks jätnud oli, vajus mu nägu pikaks ja A sai mõnusalt naeru pugistada kui neid aina rohkem konteinerist välja pudises. Vaatasin neid vidinaid ja hakkasin ise midagi aru saamata toimetama. Mingi hetk märkasin mingit seaduspära ja nüüd toimetasime juba koos ning saimegi täitsa loogilised koordinaadid, mis gpsi panin ja asusime järgmise punkti poole teele. Väikse tiiruga jõudsime lootustandvasse kohta ja siis sai mõistus otsa, mida siin siis loendada, okkaid..., käbisid, kivikesi. Alex võttis oma telefoni ja asus geokontrolli pommitama ja muidugi, meie saadud koordinaadid saatsid meid puu taha. Hakkasime just fotokas peidus olevaid pilte vaatama, et kus see viga sisse võis tulla , kui maltsast kerkis kellegi peanupp. Ja see peanupp oli nii tuttava olekuga... ohoo peitja isiklikult, kes hoolsa peitjana oma aardeid kontrollima tulles oli SPA-st meie logi leidnud ja selle aarde lõpus seda veel ei näinud. Nii tekkis tal uudishimu kuhu me "kadunud" oleme. No olime täpselt ühe puu taga peidus , vale puu taga nimelt :P. Vaatasin oma pildid üle ja taipasime õnneks oma eksitust ja nüüd sammusime juba sinna kus oli ka midagi avastada. Meie kõndisime ees ja peitja teatud vahemaaga meil järgi. Kui olime juba kohale jõudmas siis kuulsin kommentaari, et siitkaudu läheneb ta küll esmakordselt. Aga noh need oleme ju meie, topo...id.id, kes oskavad ikka teekonna "huvitavaks teha " :D, aga kohale me jõudsime , uurisime ümbrust ja mahutasime end minevikuga tutvumiseks sinnagi kuhu teps mitte vaja poleks olnud ;). Järgmises punktis oli kerge ja leidsime kiiresti edasiseks vajaliku. Kuna minu seljakott sisaldas kõike vajalikku siis saime peitjal aidata teha väikest hooldust ja suundusime järgmisesse punkti. Siin saime ikka ajusid ragistada ja mitte vähe. Tundub, et paljudele on see punkt arusaamatuks jäänud. Meiegi üritasime üht ja teistmoodi ja kui midagi hakkas meie arust juba looma siis otsustas peitja, kes meie arutelu vaikides pealt vaatas, et need paar mihklit võtab ta hoopis ära, neid vaja tal järgmise aarde jaoks :P . No mida...nüüd oli asi jälle segasem, aga kui veidi aju piinasin ja A ka neid masinaid uuris, tekkis mõte ,mis viis lõpuks koordinaatideni. Igatahes peitja eriti inimlik ei olnud :P, istudes meiega seal mättal, naerdes meie pihta vist üle tunni...see pani kõik ikka kokku käed täiega värisema ja aju muidugi tööle, et kui teised on saanud, kuidas meie ei saa?? Koju kaasa ei lubatud leitud vigureid võtta, kuigi A soovitas, et vahime siis tehtud pilte puugivabas looduses(viimaseid sai ikka muljutud ning nipsutatud rohkelt) .

Ajuragistamise punktist tagasiteel suutis emake maa oma tõmbejõudu A peal rakendada ja see tundub et toimis, igatahes maandus A lapiti kui kirjamark märjal kamaral ja end veeremast hoides pidurdas nii õnnetult, et jalg tegi väga ebaloomuliku liigutuse , tulemuseks väljaväänatud tagajäse, mis nüüd kange hobuserohuga sisse möksitud ja kinni seotud.Kas välismaale tuleb minna ratastooliga, on esialgu veel teadmata.

Olime nii kaua siin oma aju piinanud, et ilmselt otsustas vihmamees meie ajusid jahutada, nii saime kaela kõik selle, mis ühes pilves sisaldub, brr...aga see ajujahutamine ei takistanud meid kõiki punkte kuni lõpuni korralikult läbi käimast. Kui nimed lõpuks kirja said sai peitja ka aaret veidi tuunida .
Kokkuvõtteks võin mainida, et puuke ja põdrakärbseid on seal meeletult ja kui uskuda, et põdrakärbsed liiguvad põtrade lähedal, siis mnjaa... jääb oodata logi , mis räägib kohtumisest põdraga , peitja kitsega juba kohtus :D.
Kuram, ei olnud ju nii uus aare, et peitjale vahele jääda ning tola mängida mitu tundi talle? Igatahes sai vist kokku selle aardega seigeldud pea kolm tundi...mis mõttes saab tunniga?? Ah, ega me ulu...mark on nagunii täis tehtud...taas :D Tänud peitjale!

 2 

Kuna naaberaardega läks õnneks, siis otsustasin, et tulen ja vaatan ka seda varianti. Nullis läks ikka üksjagu aega enne kui ära matsasin, mida peitja silmas peab. Seejärel liikusin edasi järgmisse - ja seal hakkas üks rist ja viletsus peale... no ei matsanud kuidagi välja, mida ja kuidas. Otsustasin aga, et lähen edasi veel ühte punkti - seal sujus kõik suurepäraselt ning ka järgmises polnud muret. Seega siis sain ühe aarde koordinaadi kätte ning otsustasin, et vaatan selle info najal veidi ringi. Ega väga palju ei pidanudki ringi siblima, üsna pea komistasin aardele otsa. Tänud, päris ausalt ei tulnud, aga logi sain ju kirja. Tänud peitjale!

 3 

Algus oli täitsa tore. Paned ritta, koondad mõtteid. Avastad, et mõtted ja read jooksevad ilusasti kokku. Isegi järgmises punktis kõik klapib ja veel järgmiseski ning siis jõudsime sinna punkti, kuhu kõik peaksid ühel hetkel jõudma . . ja veidike pikemalt peatuma jääma. Tegelikult on ka pikemad peatused mõnusad. Saab kokku kaasmängijatega, saab koos jalga puhata. Kahjuks lasi Inga meie juurest jalga selleks ajaks, kui me kohvipausi pidama hakkasime. Koos oleks olnud tore ka kohvi juua. Tuleb tunnistada, et selles punktis on väga viisakad sipelgad. Ka nendega jõudsime pikemalt tutvuda. Nad sibavad ainult mööda maapinda, äärmisel juhul mõni natuke kasvatamatu eksemplar satub püksisäärele. Aga rohkem kurja nad küll ei tee. Nii et siin on väga kena pikemalt puhata. Aga vaatamata pikemale mõttepausile ei jõudnud õiged mõtted meile kohale ning ühel hetkel, peale selle juba mainitud kohvi joomist, siirdusime Raketibaasi lennuvälja aardesse (kus Inga meid juba toredasti ootas :) Tagantjärgi ei oskagi öelda, kas ise oleks hakanud piki laiuskraadi sammuma ja kirvest viibutama. Aga et Inga selle kirve meile soojade soovitustega kaasa sokutas, siis tegime ära. Ning lõpetuseks tutvusime ka vahelejäänud osaga, et ikka kogu komplekt terviku moodustaks. Täname, meile see aare meeldis!

Algus läks täitsa kiiresti, vahepeal leidsime igasugu huvitavaid asju, nagu primuse kotiga ära peidetud indikaatorpaberid. Siis aga jõudsime kõigi lemmikpunkti ja jäime sinna kauaks. Andsime meiegi alla, õieti küsidime vihjet, aga seda kohe ei saanud, niisiis läksime vahelduseks torni vallutama. Sealt leidsime Inga, kes ulatas meile oma kirve. Peitja lisavihje saabus siis kui aare oli leitud. Läksime ikkagi tagasi kõigi lemmikpunkti, et nägijaiks saada. Veel kord aitäh terava kirve eest Ingale ja muidugi peitjale tulemasinate eest!

 9 

Mõtlesin, et lähen vaatan veel seda punkti, kust Veikoga edasi ei saanud ja ehk õnnestub mingid koordinaadid seekord välja võluda. Jõudsin just kõik laiali puistata, kui nägin kolmeliikmelist seltskonda künka poole suundumas. Kuna on vähetõenäoline, et sinnapoole keegi teine tuleb, jäin ootama, kes siis end näole annavad. Tulemise aja jooksul jõudsin juba kõik asjad kenasti sorteeritud, oli vaja ainult kokku panna.
Paarikümne meetri kauguselt juba hõigati, kas olen Inga. Täiesti hämmastav, kuidas mind nii kaugelt on juba võimalik ära tunda, arvestades, et ma olen väga vähestel geosündmustel osalenud. Kuid igatahes tervitasin maxide tulekut rõõmuga, kuna lootsin, et saab ehk kiiremini edasi.
Veerand tunnikest ajude murdmist ja ma hakkasin järjest enam tundma, et see punkt jääb mul küll lahendamatute kilda. Lisaks oli kõht kole tühi. Ja kõle tuul andis ka juba nahavahel tunda. Nii pakkisin end siis kokku, soovisin maxi tiimile edu ja läksin teise punkti, kuhu eelmine kord Veikoga pimeduse tõttu minema ei hakanud.
Tagasi tulles nägin, et maxid istusid endiselt künka otsas, kuid mina vurasin edasi. Mõtlesin, et löön pool koordinaati gepsi ja vaatan, kuhu juhatab. Kuna nagunii otsustasin sealtkaudu tagasi minna, mõtlesin igaks juhuks läbi vaadata.
Paigas, kuhu jõudsin, läksid muljetavaldavad jäled igas suunas. Valisin ühe, kuid seal polnud peale hunniku sodi muud midagi. Valisin teise ja lõpuks ka kolmanda, endamisi mõeldes, et see jääb küll viimaseks. Ja ollalaa, seal komistasingi aarde otsa. Mina, kes ma just pool tundi tagasi olin maxidele kinnitanud, et ma kirvetööd ei oska, seisin nüüd aardekarp näpus ja mõtlesin, et see liigitub küll juba mitte geokogemuse, vaid geojultumuse valda. Igatahes logisin ja läksin järgmist aaret avastama.
Tänud aarde eest. Muidu väga meeldis, kuid see üks punkt... oeh, kas keegi ütleks nüüd, kuidas seda tegelikult lahendama pidi.

EDIT: Tänud, kes mulle teada andsid, kuidas seda üht punkti õigesti lahendada tuli. Nomaitea, ma poleks selleni vist kunagi jõudnud.

 1 

Oeh. Tegelikult on see aare hea näide sellest, mida ahelsuitsetamine inimesega teeb - no kust mujalt selline kogu mihkleid muidu kokku koguneb? Tiba üle kahe tunni kulus kokku selle ja naaberaarde peale - ja kogu komplekt läheb joonelt pesumasinasse peale logimist. Algus tundus jah hakatuseks suht lootusetu, aga siis saime ideel sabast kinni ja lahendus hakkas ennast lahti kerima ning ühel hetkel olidki koordinaadid kenasti ees. No mis nii viga. A võta näpust, ühe vahepunktiga saime ikka vastu nina. Muide, peitja, sedasama vahepunkti tasuks tiba korrastada, karbi kaas käib peale suht lõdvalt ja kinnitus ei ole ka igavene, ja kui üks neist järgi annab, on jama majas. Lõpp on jah sihuke - käsi määriv. Ja Levial oli õigus, Saaremaa militaarurkad on jupp maad meeldivamad - seal on oluliselt vähem prügi. Aitäh, sellest jurakast oleme jagu saanud ...

Paras peavalu, ei tahtnud kuidagi see leid tulla. Proovisin siis kirvetada ja läksin suunda, kuhu tagumik viib. Igatahes siis saime juba sirge, mida mööda lõppu kirvetada. Suht kirvega võetav aare - isegi, kui millestki aru ei saa.

 1 

Vajalike asjade otsimisega läks aega.

Tänud peitjale :)

 6 

Hommikul, kui selgus, et öösel on tulnud uus aare, sai Madis kerge peapesu - ei tohi ikka öösel wifit välja võtta... Et tal prioriteedid ka paigast ära on (enne töö ja siis lõbu), ei tulnud ka hommikul kell 7 aardeotsingust midagi välja. Nii ta siis jäigi - no mis vahet seal enam on... Hiljem ilmusid välja ka rohelised geokontrollid vahepunktides. Ega siis midagi. Päev möödus hoogsalt muude tegevuste seltsis. Õhtul, kui Madis koju jõudis, ei olnud meil endiselt plaani aaret otsima minna. Samas ei olnud lõppu ikka veel roheliseks saadud... Minu peas hakkas küpsema kerge idee asi siiski üle vaadata. Madis üritas esialgu väita, et see asi teda ei huvita, stiilis "No maitea, kui sa nõud ära pesed ja laua ära koristad, siis ma võibolla kaalun seda mõtet..." Niisiis saigi plaan teoks. Auto jäi kuskile maha ja edasi tuli teekonda jätkata jala. Juba esimeses punktis läks terve igavik. Kui sealt siiski miskit leidsime, tuli see mõistatuse pool ette võtta. Sellega läks ikka väga kaua. Just siis, kui väike ideepojuke tekkima hakkas, kuulsime autolukustusheli ja hääli. Hüüdsime siis "Muuuuguuuud, tulge siia!", aga vastust ei tulnud. Varsti ilmusid niinimetatud mugud siiski välja. Koos sujus asi veidi paremini ja pärast paari meeltesegadustes tehtud punast geokontrolli saimegi punktid roheliseks. Otsustasime kaugema kasuks. Selleks ajaks valitses juba üsna pilkane pimedus. Kuidagimoodi saime oma liiga vähese arvu taskulampidega selle teekonna siiski läbitud. Seal läks lahti uus trall. Õnneks oli peitja meile mõned välgumihklid jätnud. Nende abil oli lihtne oma emotsioone väljendada. Ikka kopp ees ja johhaidii. Kuidagimoodi saime ka seal hakkama. Edasi läks kogu asi õnneks palju lihtsamaks. Ainuke probleem - lõpu geokontroll ei osutunud vajalikuks ja seega tekkis küsimus "Kas FTF on veel saadaval?". Läks õnneks ja logiraamat sai sisse õnnistatud veidi enne südaööd. Lõpu konteiner oli äge! Aitäh!

 16 

Tahaks väga kirjutada siia logi stiilis "tegime väikese jalutuskäigu, leidsime ruttu" nagu eelmisel õhtul Loogilised värvid aarde juures. Seekord siiski nii lihtsalt ei läinud ning kiire kähkukas venis kolme tunni pikkuseks. Selleni me veel aga jõuame.

Öösel, kui aare avaldati, magasime õndsat und. Hommikul mediteerisin vannitoas ning mainisin Liisile, et uus aare Harjumaal. Sain vastuseks, et peaksin kodutööpäeva võtma ning saaksime siis aaret otsima minna. Ei, siiski on vaja tööle minna ja aare vajus unustusse.

Õhtul pärast tööd läksin koju. Tegelesime muude asjadega, sõime ning hakkasime plaani sättima. See nädal on meid määratud "lapsehoidu". Kuna see "laps" on aga 15-aastane, siis vajab ta meiepoolset "hoidu" minimaalselt. Hoia ainult silm peal, et noorsand õigel ajal kodus on ning poole ööni arvutis ei passi. Kuna Paavo oli asja pooleli jätnud ning geokontroll ei olnud veel rohelist tuld näidanud, siis seadsime sihi aarde radadele. Kerge FTF-i lootus ju veel isegi.

Auto jätsin Raketibaasi lennuvälja lähistele esimesse kohta, kus põhi hakkas maad kraapima ning sealt läksime tallataksoga edasi. Uurisin Liisi käest, et FTF-i ärevus on ka sees, aga ei pidanud olema, kuna me polnud pärast avaldamist tormanud ja kui see logiraamat ka tühi oleks nüüd, siis oleks natukene "meh" tunne.

Olles jõudnud kohta, kus tee otse lõppes ning tuli murda heina ja muu taimestiku seest läbi, kuulsin mingi hetk eemalt samme ning samasugust võsas ragistamist. Jäin seisma, kuulatasin ning informeerisin Liisi, et me pole üksi. Oletatavas suunas aga kedagi ei paistnud. Liis pakkus, et äkki Kevin [k6] teeb meile Pargiveere aarde otsimise stiilis "korralikku luurekat", aga tundub, et see oli mõni metsloom.

Esimeses punktis käisime tükk aega nagu kassid ümber palava pudru. Vaatasime juba maastiku raskusastet ning mõtlesin, et kas tõesti peab objekti katusele saama. Maastik 3.5 eeldab ronimist, aga see ei olnud just selline maja, mida pidi saaks ronida. Mingi hetk jõudsime siiski ka vajaliku kohani ning kui karbi sisu nägime, oli reaktsioon "whaaaaaaaat". Eeeeee. Mis nendega peale hakata? Vaata, siin on mingid sellised asjad? Oot, siin on ka midagi? Mäh? Möh? Vahtisime nimitegelasi ühe nurga alt, teise nurga alt, kuniks kuulsime, et keegi pani läheduses auto uksed "piip-piip" lukku. Hmm, see nüüd küll mingi metsloom olla ei saa, seega tuleb kaaskannatajaid. Kõigepealt jõudis Allan kohale ning õige pea saabus ka Leelo. Mitu pead on ikka mitu pead ning saime aru, mida teha tuleb ning võlusime koordinaadid välja.

Nüüd selgus tõehetk, et kui Leelo ja Allan poleks tulnud, siis oleks meil asi katki jäänud - telefonide akud tühjad, taskulampi pole, GPS-i pole. No mitte ei mõelnud, et seal nii kaua võiks minna, et pimedaks läheb (valgust vaja) ja telefonide akud vahepeal tühjaks saavad. Kui valguse ja GPS-i probleemid olid lahenenud, siis sisimas lootsin, et loodetavasti pole kummikuid vaja. Läksime kellegi jälgedes edasi ning jõudsime vahepunkti. Väljas oli juba pime ning karbi sisu nähes oli reaktsiooniks "minge pekki". Möllasime ja mässasime tükk aega kuniks Liis tegi temaatilise objektiga poseerimise. Mõtlesin, et siin võib päris kaua minna ja tea mis kell üldse magama saab. Õnneks aga vist peitja ise ka väsis ära peites ning edasised punktid tulid kergemalt.

Ühes vahepunktis saime kerge tünga osaliseks. Oli küll vihje, kuid leidsime ühe aarde nimeobjektidest lihtsalt vedelemas. Hmm, kus kohast see nüüd kukkunud on? Hiljem, kui olime vihjele vastavast kohast konteineri leidnud ning asusime seda tagasi panema, ei tahtnud sisu enam tagasi mahtuda. Naljatasime siis, et peitjal endal ka ei mahtunud, ning loopis kuskile suvalisse kohta ära selle üksiku. Ju siis lihtsalt kogemata kukkus, panime teiste juurde tagasi.

Kell oli lõpuks 23:43 (meie jaoks tubli 3 tundi otsimist ja möllamist, Leelo & Allani jaoks pool tunnikest vähen), kui aardeni jõudsime. Logiraamat oli meie suureks rõõmuks tühi. Selleks hetkeks olime juba nii kaua selle aardega vaeva näinud, öö oli saabunud ning tundsime FTF-ist rõõmu. Haarasime Liisiga kumbki ränduri kaasa ning peitsime aarde kenasti oma pessa tagasi. Kuna meie auto oli ei-tea-kus (kaardi peal õnneks siiski teadsin, kus ta on) ning olime nii öelda liikumisvõimetud valguse ja GPS-i puudumise tõttu, siis Allan viskas meid lahkesti sinna kohta tagasi, kuhu olime enda Škoda jätnud.

Küll oli jälle rõõm autosse istuda ning teada, et kodutee on alati lühem. Elu on täiega seiklus! Ja kuigi vahepeal peab endale korrutama, et me teeme seda täiesti vabatahtlikult, siis lõpuks on alati hea meel, kui eesmärk on saavutatud. Meenutusi jagub väga pikaks ajaks. Aitäh peitjale, aitäh Leelole ja Allanile ning soovin järgmistele otsijatele palju edu!

Liis temaatilise objektiga poseerimas

Kottpimedus