Jaan Tatika Polügoon

19-mal aastasaja lõpul oliwad Jaan Tatikas ja Salomon Wesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad waimukangelased Tallinnas — kui mitte terwe maailma, siis ometigi kumbgi ühe inimese silmas, ja need inimesed oliwad nemad ise.
Kord lamas Jaan Tatikas harjunud wiisil mere ääres kõhuli maas ning wahtis mõtterikka näoga wagusalt wulisewate woogude pääle. „Mikspärast ei ole paadid nii tehtud, et nendega wee ja kuiwa maa pääl ühtlasi wõiks sõita?“ ümises Tatikas, oma nina otsast kinni hakkates. „Mikspärast ei ole merelaewad mitte ühes tükis ka õhulaewad? Ma tean nüüd, mis mind ühe pauguga kuulsaks teeb. Ma olen suur wäljamõtleja. Kahju et mu esimene leidus nii hirmus lihtlabane on!“ Tatikas kargas püsti ja tormas koju, nii et tolm taga oli. Töö edenes kiiresti. Kolme aasta pärast oli uus sõidu-, ujumise- ja lendamise-masin walmis. Tatikas kutsus sõbrad ja tuttawad kokku ja tegi nende nähes esiti kuiwa maa pääl sõidu katset. Katse oleks ilma kahtlemata wäga hästi korda läinnd, ’poleks mitte masinal üks tühine, kõrwaline wiga olnud, nimelt see, et ta koguni liikuda ei tahtnud. Siis tegi Tatikas weesõidu proowi. Kergesti oleks ta otsekohe Australiasse wõinud sõita, kui jällegi pisukest äpardust ei oleks juhtunud. Juhtus aga nii et Tatikas oma uue laewaga, mere põhja waos, enne kui ta weel õieti sai pääle istuda. Suure waewaga saiwad suremata leidja ja leidus uppumise surmast päästetud. Tatikas lubas nüüd otsekohe õhu sisse purjetada ja aegamööda kõige majakraamiga kuu pääle elama kolida. Ta wiis masina koju ja seadis ta oma maja katuse pääle üles. Lennumasin kõikus, kerkis ja —kukkus suure praginaga katuselt maha.
Selle pääle ta jättis selle masina mõneks ajaks seisma ja hakkas järgmist leidust ehitama. Tuttawatele oli ta segaselt märku andnud, et ta pea imestawa maailma ette ühe uue leidusega tahta astuda, mille abil toores liha ilma tuleta kõige pehmemaks, magusamaks praeks pidi muutuma. Ühel hommikul sündis Tatika majas hirmus plahwatus. Katus ja tema alune kamber lendasiwad kildudeks. Maja tükkide vahelt leitud lihaollus ei olnud siiski Tatika oma ihu, waid seesama looma liha, mida ta mõnede rohtude abil, millede hulgas ka püssirohu olused oliwad, praeks tahtnud muuta; need rohud olewat wist iseenesest põlema läinud ja plahwatust sünnitanud.
Tatikale sai politsei poolest kõwasti keelatud, edespidi kardetawate rohtudega mängida. Tatikas saanud selle peale hirmus vihaseks ja vastaliste tagakiusamist kurtes võttis nõuks oma katsetuste jaoks uus elupaik leida kus teda mitte eksitada ei võivat.

XOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXO

Tatikas istub oma töökojas nagu Minotaurus labürindi keskel – ja sama raske on ka geopeituril sinna ja tagasi saada kui Theseusel Minotaurust külastades. Tegu on järjekordse „võsakaga“ – kellele Salomon Vesipruuli ja Valduri aarded ei meeldinud, neil pole mõtet Tatika juurde kippuda. Matk ei ole küll pikk aga „veeteed“ on kariderohked ja õige tee leidmine võib algul arvatust kauem aega võtta. Füüsiliselt ei ole tegu nii raske ettevõtmisega kui Salomoni aare, aga väikese eripärana on abivahend ehk lihtsam kasutatav kahekesi (võimalik siiski ka üksi). Abivahendi kasutamisel arvestage, et tegu on Tatika loominguga – see mil moel ta esmapilgul arvates võiks toimida, ei pruugi see kõige õigem viis olla...