Selle aarde otsimine on muudkui lükkunud. Küll on jää õigeks ajaks ära sulanud või pole veel peale jõudnud tulla. Või on vesi liiga külm pikemaks ujumistiiruks.

Tundus hea aeg see aare üles otsida - telefonile paat olemas, kott paati, ujumisriided selga ja minek. Veidi tuuline oli ja minnes oli tuul vastu, kippus pisikest kerget paati kimbutama. Ühe käega pidin paati kinni hoidma ja teisega sain ujuda. Aga vesi oli soe, tee edenes hästi, paarkümmend meetrit oli minna ja tundus, et ettevõtmine läheb täitsa libedalt. Kuni kuulsin mootorpaadi häält ja minu kõrvale sättis ennast vetepääste paat, kust kuulsin korraldust kohe tagasi keerata. Püüdsin selgitada, et mul on saareni ju jäänud vaid nii 30m jagu, kohe olen kohal. Mul on lühem maa saareni kui tagasi. Aga ei õnnestunud tüüpi veenda. Ütles, et kui mul oleks korralik varustus, st kallipso seljas, siis võiks edasi minna. Tagasi ujumine oli palju raskem. Tuul kippis hoolitseva vetelpäästja paati mulle peale lükata ja oli üsna keeruline. Aga eks ma muidugi tagasi ujusin.

Vetelpäästja soovitas paadiga minna, kui mul sinna saarele väga vaja on. Aga ma üksi ei tahtnud hakata paadiga mässama, ma pole eriti osav paadijuht. Eks vaatab mõni teine kord, kas õnnestub mõnu muu lähenemistee leida, paat laenata või jää ära oodata.