Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kui Muhammetnazar Mezhlauk hommikupäikeses sillerdava Karakumi kanali ääres oma vanemate jurtast välja astus, kuulis ta hüüet - "hei tõ". Sel moel algaski tema kahe aasta pikkune seiklus Nõukogude Armees. "Hei Tõ" jäigi ta nimeks nendeks kaheks aastaks, kuna selle aja jooksul ei ristunud ta teed ühegi seersandi või ohvitseriga, kes oleks osanud või viitsinud ta pärisnime välja veerida. Peale reisi läbi terve suure Nõukogude Liidu jõudis ta lõpuks kaugesse ja müstilisse kohta - nimega Tagaranna. Siin õppis ta palju imelisi asju. Üks imelisemaid nende seas oli pulpulaatorite valmistamine. Need tulid tal lausa nii hästi välja, et iga kord kui ta kuskilt salaja mõne ämbri virutas ja sellest tehtud pulpulaatorit siis ohvitseridele näitas, tõusis suur hõiskamine ja rõõmukisa (ega Hei Tõ vene keelt osanud aga eks nad ikka vist suurest rõõmust hõiskasid?) ning Hei Tõ sai preemiaks jälle nädalakese köögis kartuleid koorida. See oli ta lemmiktegevus - sest kõik kartulikoored sai ta ära süüa (ta lõikas ikka head paksud koored ka), see aga oli palju parem toit kui kodus lapsepõlvest saadik igapäevatoiduks olnud kuivanud sõnniku tulel küpsetatud lavash ja õrnalt hobusekuse järgi lõhnav kumõsh.
Kui Hei Tõ aeg selles paradiisis täis hakkas saama, laenas üks ohvitser talle salajase kaardi logistikaskeemiga läbi kogu Nõukogude Liidu, käskis pähe õppida kodutee - ning siis kaart tagasi anda ja astuma hakata. Kaart oli keeruline. Kuigi Nõukogude Liidu parimate salastatuse traditsioonide kohaselt võis iga taksojuht sind silma pilgutama ka kõige salajasemate objektideni viia, siis ikka meeldis kõigile teeselda, et kõik on salajane. Päheõppimise käigus Hei Tõ kopeeris kaardi läheduses olnud pooliku ehituse müüridele - kuna vaenlasel ei tuleks pähegi nii avalikust kohast midagi salajast otsida ja seega oleks saladus kaitstud.
Kaart koosneb salamärkidega tähistatud lõikudest. Iga lõik algab ühe sümboliga aga lõppeb teisega. Tee jätkamiseks tuleb leida samasugune sümbol millega eelmine lõik lõppes - sellega algab järgmine teelõik. Iga lõigu alguse juures on ka märgitud, et millist liikumisviisi edasiliikumiseks tõenäoliselt saab kasutada. Hei Tõ'l oli hea meel näha, et tema kodutee lõppeb Karakumi kanali kaldal, seal kus kaardile oli märgitud lõik, mis eeldas üle kanali ujumist - Hei Tõ nimelt ei osanud ujuda. Kaardil oma kodukoha juurest algava lõigu algusemärgi lähedusse peitis Hei Tõ vihje, mille järgi saab leida Hei Tõ kõige ilusama pulpulaatori. Selle jättis ta Tagaranda endast mälestuseks ja näidiseks teistele pulpulaatorimeistritele.
NB NB NB ! Naela jalga astumise oht, vaadake jalge ette!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (19), soovitan (18), militaarobjekt (2), 2015_aasta_aarde_kandidaat (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5Z0BQ
Logiteadete statistika:
76 (89,4%)
9
6
4
1
0
0
Kokku: 96
Märgistused suht kulunud, mingi hetk ei saanud enam midagi aru, mingid olid ühte värvi, mingid teist... ei tea... lõpuks läksin otse lõppu kust ka midagi ei leidnud, ei tea...
Leidsime kaardi ja "vahepunkti", kuid edasi ei osanud kuhugi minna
Selle tripi ainus mitteleid. Rada oli enamvähem alles, kuid edasi me ei pääsenud. Korstnad kukuvad sisse tasapisi, mõned müürid on ümber vajumas. Koha kus järelemõtlema pidi leidsime ka aga koordinaate edasi minekuks enam mitte. Ja tööjuures tuli veel juttu pulpulaatorist esmaspäeval. Ühe versioonina on see aukudega lauajupp mis vee alla surudes siis läbi aukude pulp-pulp-pulp teeb. Oleksime tuhandest tänulikud kui omanikud selle aarde alles ja elus hoiaksid. Igati kaasahaarav asi oli suurtele ja väikestele lastele. NII ÄGE! Täname ja tulge tagasi mängu!
Midagi peab järgmiseks korraks ka jääma :) Järgmine kord jälle!
Nüüd ei teagi kas tuuseldasime 2 või 3 tundi seal majas, aga aare jäi leidmata. Igasugused kahtlased variandid käisid peast läbi, aga lõpuni ei jõudnud. Kommid saime üsna ruttu kätte ja siis tuli pikka aega tulutut tuuseldamist. Mõtted said lõpuks lihtsalt otsa ja puugid näitasid end taas. Kunagi uuele ringile.
Oi hullu, kus siin läks aega. Algul siblisin kogu punase juti läbi. Siis veelkord tehes vastavaid abistavaid märkmeid. Seejärel olin muidugi seal, kus need, kes ka ennem on lootnud turkmeeni kaartile. Siis tekkisid mõned raketikad - edu need loomulikult ei toonud. Seejärel tekkis mõte, et kõik teised geopeiturid on vist selgeltnägijad. Peale paaritunnist asjade katsetamist tekkis siiski arusaam, et ma ise lollakas. Istusin autosse ja sõitsin minema.... 4-5 km eemal tekkis autoroolis üks mõte... sõitsin jälle tagasi.... tore oli nentida, et sihile see mind ei viinud. Nii, et 3 tunndi ja NH-jaadki. No kuram... eriti lolliks tehti... mitteleid muidugi s.. lugu, aga kui kunagi leian, siis rõõm sedavõrra suurem. Tegelt ei saa siiani aru, kas tõesti pean kõik tellised luubiga üle vahtima ja kõike seal kangutama.... loogika krt ei jõua kohale... a no see tõsine uudis ja haruldus minu puhul loomulikult. Muidu lööks ju käega, aga hea teostusega asi ju... need, kes räägivad, et kõiki aardeid ei pea leidma... ilmselt ei usu ka ise mida räägivad. Aga aitüma.. ilm oli ilus.. ainult Saarde satun harva ja eks natuke ajast kahju on. Mingi aeg jälle, võimalik, et juba homme või ülehomme, kui mingi mõte tekib... niisama huupi poleerima minna ei viitsi.
Kohale jõudisme vist kõige hullemast suunast ragistades ratastega läbi võsa. Nautisime ülesannet kogu tiimiga. Leidsine küll ämbri, kommid ja redeli aga üles ronida ei julgenud, tundus eluohtlik. Või olime valesti aru saanud. Lahkudes jäime vahele kurjale maaomanikule. Tänud toreda ajaviite eest. Väga tore kirjeldus ja algus oli.