Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tõrvajõe joale on parim ligipääs Tallinn-Narva maanteelt mööda jõeorgu 150 m põhja suunas.Tõrvajõe juga asub Vaivara vallas oleval Tõrvajõel, kaldal asub samanimeline küla. Tõrvajõgi on Narva läänepoolne lisajõgi (pikkus 16 km, valgala pindala 44,4 km²). Tumeda soo- ja rabavee tõttu on tal selline nimi. Tallinn – Narva maanteest pärivoolu org sügavneb, vool kiireneb. Enne juga langeb vesi 6 m ulatuses 1,6 meetrit, moodustades paekaldal kaskaadi. Joa astangu kõrgus on 1,8 – 2,5 meetrit, sõltuvalt veepinna seisust. Joa laius on 6 meetrit. Joast allavoolu jääb 20 – 30 meetri laiune ja kuni 10 meetri sügavune kanjon.
Kanjonis paljanduvad alam-ordoviitsiumi lubjakivid. Joa astangu moodustavad Volhovi ja Latropi lademe lubjakivid, glaukoniitliivakivid ja glaukoniitaleuriit, viimaste kohale on joaseinas kuni 1 m sügavune kulbas ja selle all diktüoneemakildas umbes sama sügav hiiukirn. Siin avanevad alamordoviitsiumi lademete kihistud ja kihistikud, mis levivad ainult Ida-Eestis.
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Raja algus | 59° 23.9799' 28° 4.5720' |
Aarde sildid:
vaatamisväärsus (2), ilus_vaade (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5VM5D
Logiteadete statistika:
71 (85,5%)
12
7
1
2
1
0
Kokku: 94
Minu kannatus katkes, koerte hääled mitte. Ei saanudki aru, et kummal pool siis see “põlvekõrgune” õige koht on.
Huh. Hea et eluga minema pääsesin. Lähenesin aardele mööda põldu. Sellega vist ärritasin kohalikud koerad üles. Kohapeal pidid sääsed mu elusast peast ära sööma. Ühel hetkel oli see haukuv koer jõe ääres. Õnneks olin mina all ja tema üleval. Tõmbasin varju ja ootasin, kuni ta haukumisest tüdineb. Otsisin veel hämaras, aga leidmata ta jäi. Kui tagasi tahtsin minna õiget teed pidi, siis peale pitsu külaskäiku sundusin mööda heinapõldu tagasi. Igatahes sain mõnusad märjad jalanõud, püksid ja palju sääse kuplaid. Aga äge oli. Teinekord jälle tagasi.
Tuuri teine mitteleid. Sündmusel saime infot, et see aare ei tohiks nii kergelt ära kaduda. Kui auto parkisime hakkasid koerad haukuma ja ega nad enne vait ei jäänud kui me autoga ära läksime. Otsisime mis me otsisime, aga aaret ei leidnud. Koht aga on väga ilus ning ilma geopeituseta ei sattuks sinna.
Käisime kaks korda erinevatel päevadel otsimas, ei leidnud.
Kohe mitte kuidagi ei leidnud, vajaks omaniku poolset kontrolli.
Mingil moel õnnestus ennast joani kohale nihverdada. Arvata on, et madal veeseis oli seekord abiks. Kõige turvalisem, kuivem ning kiirem tundus kohati olevat õkva mööda kivist jõepõhja astuda. Aga kohapeal paistsid aardeleiu võimalused kohe suhteliselt nadid olevat, neid võimalikke peidukohti oli lihtsalt sedavõrd palju. Tuulasin paar korda edasi tagasi kõike, mis ette sattus, aga näppu ei jäänud midagi. Ausalt öeldes need kohalikud koerad tegid ka oma tööd kvaliteetselt ning käisid päris korralikult närvidele. Nii et väga pikalt ei tekkinud tahtmist seal jokutada. Aga juga iseenesest oli ju päris kena kuigi vett oli vähevõitu.
Jõgi ja juga muidugi vaatamist väärt. Kohale jõudsin probleemideta. Edasi olin varsti ühe ketikoera poolt avastatud. No selle lõugamine oli vahelduv, kui asukohta muutsin ja veidi kolistasin läks jälle lahti. Mõned kohad said kontrollitud, kuid ega mul mingit veendumust küll ei tekkinud, kus aare paikneda võiks. Kui kaart pädeb siis kalda mõtleks veel välja, aga kas all või üleval? No ja siis tuli teine peni. Väiksem, kuid see eest aktiivne ja hullem kisakõri. Päris jõkke ta ei roninud, kuid häiris mind piisavalt. Mingi hetk sai villand ja murdsin ta piiraisrõngast välja. Koht nähtud, kas ka tagsi, ei ole kindel. Võibolla, kui midagi enam otsida ei ole, kuid see aeg on kaugel. Sellises kohas oleks minu arust vihje abiks, läheks kiiremini ja kõigile tüli vähem.
See koht läheb statistikasse, kui lähim peidukas, mille kõrval olen ööbinud :) Paraku leidmiseni me ei jõudnudki, kuigi kogu seltskonnaga sai nii õhtul kui hommikul käidud jõe ümber kolamas. Kuna aga nüüd on teada, et seal tuttavad ees ja põhjust teinekordki tagasi minna, siis piisavalt ilmselt ei pingutanud.
Kirjutan selle logi info jagamise mõttes.
Peitja poolt pakutud lähenemissuund on täiesti adekvaatne. Maaomanik hoiab kallasraja niidetud ja kui just suurvett ei ole, siis on võimalik seal joani jõuda küll. Käisin ise ka selle tee läbi kontrolli mõttes. Eravalduse silt on informeeriva tähendusega, keelumärki ega keelavat sõna sellel kirjas ei ole. Arutlesime seltskonnaga ka pikalt, kuidas veel oleks võimalik raja algust tähistada, kuna peale georahva käib seal teisigi huvilisi. Võimalik, et kunagi tekib vastav viit sinna. Maaomanike jaoks on tegemist sama keerulise situatsiooniga, sest küla on seal olnud ammu aegu enne, kui looduskaitse tsoon välja mõeldi. Näiteks Narva poolsel kaldal joa kõrval olev maja on ehitatud 19. sajandi lõpukümnetel, siis kui talude vabaksostmine algas.
Kui sinna otsima lähete, siis võite julgelt Narva poolse kalda peremehega ka suhelda, ta on nüüd toimuvast informeeritud ja oleks isegi hea meelega näha tahtnud, milline see geo-aare välja näeb :D
Võibolla on ilus koht, võibolla on ka äge vaade, kuid lähenemisteed mis legaalne oleks olnud me ei leidnudki. Eramaallased on kõik ära vallutanud ja kurjad koerad valvama pannud. Veetase oli ka liiga kõrge, et sedamoodi üritada.
Olin õhtul juba mõned Narva- Jõesuu kandi aarded oma leitud aarete nimekirja kandnud. Oli juba üsna hämar, aga siiski otsustasin viimasena ka siin ära käia. Aaret ma kahjuks ei leidnudki. Pimeduse süüks ma seda ka ei tahaks ajada, ikka enda ... Aga ma nägin võimast veemöllu ja on mul väga hea meel, et ma siia tulin. Vett oli ikka väga palju ja vool kiire, seetõttu ei saanud ma ka teisele kaldale vaatama minna ja kuna oli juba pime ka siis ei hakanud pikka ringi tegama, et teisele kaldale saada. Tulen teine kord ja kõnnin siis mööda jõepõhja nagu siin varasematest logidest võib lugeda:-)