Looniit, loopealne, aru ja alvar on erinevad nimetused niidule, mis asub paesel aluspinnal ja õhukesel lubjarikkal, sageli ka kivisel mullal. Looniite on traditsiooniliselt kasutatud lammaste, vahel ka hobuste ja lehmade karjatamiseks. Rohttaimestik on siin üsna kidur, kuid seda liigirikkam. Siin kasvab muuhulgas palju käpalisi ning muid haruldasi õistaimi, samuti samblaid ja samblikke. Kuna loopealse mullakiht on õhuke, kuivab sellel rohurinne suviti üsna sageli ning välja hakkab paistma rohekaspruun paekihti kattev samblakiht - lood-jõhvsammal Ditrichum flexicaule, looehmik, paenutakas. Looniit on rikas ka haruldaste putukate poolest. Loopealsetel sagedamini esinev põõsas on kadakas, kuid seal leidub ka muid puittaimi (sarapuu Corylus avellana, pihlakas, türnpuu, kibuvits jt). Karjatamise lõppedes on looniidu kinnikasvamine suhteliselt aeglane, kuid ajapikku tihenevad kadastikud või võtab võimust noor männik. Kohati võivad loopealsed võsastuda ka pihlaka, saare, sarapuu jt läheduses kasvanud puu- ja põõsaliikidega. Rohttaimestikus hakkavad domineerima kõrrelised ning aasta-aastalt lisanduv kulu lämmatab madalamad õistaimed. Korralikult hooldatud ja piisava koormusega karjatatud loopealsed on muutunud Eestis väga haruldaseks.

Just selline niit jääb teist vasakule, kui hakkate nullist liikuma enamvähem lääne suunda, mööda väikest rajakest. Kasulik on seda teha ilma autota. Aare on peidetud ühe tamme juurde. Leidmiseks on kaks varianti. Kas uurida järjest kõik tammed üle või jalutada vilistades ja loota, et aare annab endast ise märku. Kui olete jõudnud nii kaugele, et mets vasakul vastas, siis võib ümber pöörata ja tagasi minna, kuna jalutasite aardest mööda. Õrnast vilest ei pruugi kasu olla :) Parem ikka nii, et külakoerad järgi jookseks :) Abivahendist asub aare natuke eemal ja ikka tamme juures "vanakooli" peidukas.