Kunksmoor

Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar. Ümber saare seisid igas kandis teravad kivid ja veealused salakarid. Nende vahel pahises ja vahutas vesi. Saarel kasvasid kõverad ja haralised männid. Männikualune oli täis mustikavarsi, lagedatel kohtadel kasvasid aga teravate okastega kibuvitsapõõsad. Saare randa kivide vahele tegid merelinnud oma pesad. Peale lindude elas saarel veel ainult Kunksmoor.

Kunksmoor oli pikk luine vanaeit, kelle juuksed olid alati sakris ja kasimata nagu harakapesa. Kunksmoor oli siin eluaeg elanud. Ta sõi kibuvitsamarju ja mustikaid. Kui tuju tuli, siis püüdis mõne kalakese ka. Vahel sügiseti maitses ta ka mõnd ilusamat seent, mis metsa all silma hakkas.

Keset saart kasvas sitke juure peal üks õige pikkade kõverate okstega mänd. Selle männi okste vahele oli kinnitatud Kunksmoori maja. Ja et tuuled seda elamist merele ei pühiks, olid kolme majanurga külge seotud suured kivimürakad. Neljanda nurga küljes oli veel tohutu vanaaegne imelikkude ilustustega ankur. Hirmsad sügistormid tõstsid kõigest hoolimata ikkagi vahel maja kõrgele õhku, aga kivid ja ankur hoidsid ta paigal, nii et ta pärast jälle kenasti oma koha peale tagasi vajus. Maja räästaalused olid alati täis maarohukimpusid, seeni, käsnasid ja samblatuuste, mis olid sinna kuivama pandud. Sedaviisi paistis maja seal männiokste kaisus suure sasise linnupesa moodi.

Teada on et Kunksmoor elab kuskil meie lähedal, pole küll täpselt teada kus aga leida tuleb üles Kunksmoori maja. Kuna Kunksmoor soovib privaatsust on ta oma maja nähtamatuks võlunud ja seda inimsilm ei näe kuid õnneks maastik on samaks jäänud ja kivi mille juures maja on nähtav. Aarde leiad Kunksmoori maja tagant metsast.