Keldrimäe

Maastikule vastavast kohast ei leidnud miskit ja Liiga märg ja libe tundus seal ronida. Siis kui üks mugu sinnasamma suitsetama asus siis loobusin.

Tuvastasin vist võimaliku peiduka, aga kahjuks kontrollima ei ulatunud.

 2 

Mõtlesime välja, kus ta ennast peidab, aga meist keegi oma pikkusega selleni ei küündinud. Proovisime küll ja võtsime isegi ühe abivahendi abiks, aga siis ütles üks märkamatult lähenenud tädi meile vene keeles, et sellise abivahendiga me küll ei saa ja kirjeldas veidi sobivamat. Ise veel muigas, et ega me esimesed siin pole turnimas ;-) Leidsime seejärel veidi sobivama abivahendi, aga pikkust jäi ikka väheseks. Otsustasime siis, millise pereliikmega kunagi peaks tagasi pöörduma, et asi enam pikkuse taha kinni ei jääks ja ootame ühe tema vaba hilisõhtu ära, et tagasi pöörduda.

Kolasime nullis veidi ringi. Vaatasime ka kõrgustesse, millele varasemad logid viitavad. Ei midagist.

Ei leidnud nulli lähedalt midagi

Tegime olematule publikule tsirkust, aga täiesti tulutult.

Seekord polnud võimalust, liiga palju mugusid. Kuid vähemalt tean nüüd kus aare asub.Tänud!

Muguuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuud, mugud ja veelkord mugud... Loobusime.

Sellega on nüüd nii, et aare nähtud, aga nimesid kirja ei saanud. Sõjaplaani sai juba peetud, kuidas nimed ka logiraamatusse kribatud saaks :)

Pühapäeva hommikul 7 paiku käisin kohal. Eelmiste logide järgi oletasin kus aare võiks olla aga viisaka riietusega ei tahtnud turnima hakata. Nüüd tuleb välja, et selleks hetkeks oli tops juba mujale liigutatud - hea, et siis mõttetult tsirkust ei hakanud tegema. Eks kunagi teinekord uutele koordinaatidele tagasi.

Pool tundi viitsisin seal passida ja vahetevahel oma abivahendiga kohmitseda. Mõnikord öösel jälle!

 5 

Millal Sina viimati 6 mitteleidu järjest tegid? :D. Pekki küll… Siin käisin kaks tiiru: kella kuue ajal tutvumas ja tuvastamas, et praegune kell on täitsa lootusetu juhtum ja siis veidi enne uue päeva algust. Öösel uuesti kohale sõites olin kindel, et õnnestub ära logida, aga no ma ju ei arvestanud, et reede on… Sihuke voormine käis, kes jalutati koju, kes võeti peole viimiseks peale, kes toodi parasjagu viimasele pissiringile… Ja kõik tegid oma käike täpselt nii parajate vahedega, et kui eelmised kadusid silmapiirilt, hakkasid järgmised paistma. Korra sain oma autos olnud abikaga vehkida, sihile see mind ei viinud ja muud lahendused ei läinud ka minu vähese pikkuse tõttu arvesse… Varsti tulen uue abivahendiga uuele katsele. Ja siis ilmselt varahommikusel kellaajal, see on veel proovimata :).

Vaadates oma käesoleva aasta leide, siis ei ajanud üldse imestama, et olen jõudnud järjekordse sama "seeria" aarde juurde. Otsimise jätsin pooleli, sest ei tahtnud kasutada samu võtteid, mida varemotsijad on kasutanud ja sellest ka ohtralt jälgi jätnud. Täiesti loomulik, et kohalikes mugudes selline otsimine "imetlust" äratab.

 11 

Seekord õnnestus mul jälle ilmselt FTNF saada, jess! Peidiku küll tuvastasin, aga õnneks maastiku raskusaste + mugurohkus ei võimaldanud seda päevavalges kohe mitte võtta. Mõtted liikusid juba oma väljamõeldud abivahendi peale, mille idee on mul valmis mõeldud, aga teostust veel pole. Seega jääb see aare kas pimedat või abivahendi valmimist ootama.

Aga minu teekond aardeni ei olnud mitte igavate killast. Nimelt möödus mu teekond Tiigiveski aarde nullist ja infotahvlist. Kogusin siis juba selle aarde jaoks ka infot ja uurisin ning pildistasin seda infotahvlit. Minust möödus üks seitsmekümnendates vanaproua, kes minu tegevust märgates küsis: “Kas õpite ajalugu?” Mul võttis korraks sõnatuks, aga vastasin: “Jah, natuke sai tundma õpitud jah.” Aga nii aus nagu ma olen lisasin kohe, et tegelen nimelt geopeitusega ja siia lähedale peaks olema üks aare peidetud. Selle peale vanaproa mõtles natuke ja lausus: “Jah, kes teab palju neid aardeid siinkandis on.” “Ega seda tea jah”, vastasin mina. Kuigi, miski 4 lähedal asuvat aaret oleks ma suutnud ette lugeda küll. Igatahes näidati mulle ilusti kätte kus jõgi olla vanasti jooksnud ja siis läksid me teed lahku.

Tore jalutuskäik oli, tänud!