Käisime õhtul vaatamas, aga ei hakanud midagi silma, võib-olla oli liiga pime. Nüüd sain geokontrolli roheliseks ning tean paremini kust otsida.

Viieteist meetri peal parkinud politseiauto ja katkematud mugude hordid ei andnud väga otsingu võimalusi. Tühi kõht ja ahvatlev Nikolay kohviku silt mängisid ka oma osa selles, et jäi seekord mõistatus läbi hammustamata. Eks kunagi.

 6 

Ega ma ei tahtnud seda otsida täna, aga kui kõik kiidavad, siis ma mõtlesin varajast hommikutundi kasutada ja ikkagi ka kiibitsemas käia.

Nullist panin oma arust õigesse suunda jugama, aga siis hakkasid ühtäkki hordid liikuma. Foorid hakkasid tööle, autod punaste tulede taga peatuma, bussid tõid inimesi juurde ja taksistidel sai ka töö otsa ning pidid parkima siin ja seal. Kõige tipuks ilmus ka prügiauto välja.

Igatahes ma olin ammu juba ühe kahtlase objekti välja raalinud, väljanägemine, keskkonda sobitumine ja kõik muu tundus olevat justkui teiste logidest. 15 minuti pärast tekkis lõpuks aken ja lõin käed külge. Hoogsalt. Tulemuseks oli tolm, rooste ja muu loetamatu sodi minu suus ja silmades. Olin leidnud tavalise linnakeskkonda sobituva prügise metallplaadi, millel oli kunagi mingi otstarve, aga mina olin nüüd sellega hädas nagu l*ts lapsega. Igal pool hakkas jälle liikumine peale. Mis siis ikka, poetasin selle maha, kraapisin natuke lund peale ja seisin edasi. Järgmine aken tuli vähe rutem, taastasin endise olukorra ja läksin pahaselt minema. Vähemalt kontor on sealsamas ja saan nüüd vihaselt suitsupausi ajal patrullimas käia.

Aga muidu oli lõbus