On olemas väljend, et millegi peale keerab surnugi hauas ringi. Kahjuks on selliseid juhtumeid tõepoolest kindlaks tehtud. Hirm varjusurma ees ja verdtarretavad õudusjutud sellest oli 18.-19. sajandil vägagi levinud. Ka Eesti rahvausundi järgi tuli surnut enne matmist kolm päeva kodus valvata.

Kummalisim tasuta teenus Tallinnas läbi aegade oli varjusurnute varjupaik. Üks veidra kinnisideega jõukas tohtrihärra Heinrichsen pärandas kogu oma vara linnale. Tingimuseks oli, et rajataks Kopli surnuaeda viiva tee äärde varjusurmas inimestele koht, kus neid päästa saaks. Räägiti, et enda kohta tegi arst võimalike ebameeldivuste vältimiseks korralduse peale surma veenid läbi lõigata. 1865 avatigi Balti jaama taga ,tänase turu kohal, varjusurnute hooldemaja. Sugulased võisid oma lahkunud sinna mõneks ajaks hoiule viia - ehk ärkab mõni veel üles. Majas olid voodites puhtad linad, külmal ajal ahjud köetud ja kolmes soojenduspudelis pidevalt kuum vesi. Samuti pidi olema mõne voodiga ja lauluraamatuga eraldi tuba ülestõusnutele. Patsiente just palju polnud ja ühtegi elluärkamise juhtumit teada pole. Perenaine ei lasknud aga voodeid tühjana seista ja koht muutus peagi võõrastemajaks, kus oma teenuseid pakkusid ka lõbutüdrukud.

Tänapäeval tegutsevad varjupaiga asukohas Okasroosikeste ja Lumivalgekeste asemel hoopis koloriitsed koli- ja tränimüüjad. Arstide poolt surnuks peetute ärkamisi juhtub aga uudiste põhjal vahest ikka.

Kuna aare on leitav vaid tööajal (8:00-17:00) on öised teravamad elamused endise varjusurnute kodu otsimisel kahjuks välistatud.