19.Viinämägi - Eestimaa kaheksatuhandelised

16 jaanuar 2021 ei leidnud Mihkel [sookoll]

Plaani Jaanimäelt tegime sõpradega koos kaare mööda mitmeid top-50 tippe aga siia jõudsin mina üksinda. Tuli välja, et ma olin oma tempoga nad vist ära väsitanud ja jalad neid väga hästi enam ei kandnud. Seega ühel hetkel, kui olime kuulsat Haanja maantee matkarada ületamas, valisid nemad otsetee mööda maanteed laagripaika, mina aga jätkasin tippude vallutamist üle põldude ja läbi metsade.

Plaani Jaanimäelt poole kilomeetri kaugusele lõunasse jääb üks kahest Vaartsmäest (42.; 271.5m). Otse ei hakanud sinna end pressima vaid jalutasime vahelduseks mööda taluteid. Ainult viimane tõus mäele kulges mööda ekstra võsast lageraielanki. Seitsmeteistkümnes, 33 veel minna :)

Vaartsmäelt keerasime oma külmunud ninad ida suunda ja rassisime üle põllu järgmise Jaanimäe poole. Viimane osa põllust osutus eriti vastikuks sügavate künnivagudega alaks. Ikka kõik me kolm ja igaüks mitu korda libisesime sügavasse vakku ja kukkusime pikali. See Jaanimägi (46.; 207.1m) siin kohe Plaani külje all on metsane künkasaar keset põldu. Kaheksateistkümnes, 32 veel minna :) Tipus pidasime natuke plaani. Pidin andma aru, et mida ma söön, et sellise tempoga endiselt liikuda jaksan (lõvikonserv on ühe matkamehe hommikusöögimenüüs kindlasti esindatud). Kell oli 4. Tunni pärast on täitsa pime ja järgmine tipp Vorstimäel asuv kolmas või neljas Jaanimägi (50.; 269.6m) on siit kahe kilomeeetri kaugusel. See tähendaks edasi tagasi neli kilomeetrit ühe tipu pärast ja ajaliselt vähemalt poolteist tundi. Kuna me kõik olime juba üsna väsinud ja minna oli veel pikk maa ja võtta kümmekond tippu, siis oli ühine otsus, et selle tipu jätame ära ja suundume otse Plaani kalmistule.

Jaanimäelt lahkudes värvis loojuv päike taeva punaseks ja kuulutas peatse pimeduse saabumist. Rügasime end külateele välja ja sammusime vististi Eesti kõrgeima surnuaia väravatest sisse. Matussõmägi (36.; 272.9m) asub keset kalmistut. Üheksateistkümnes, 31 veel minna :) Siin tabasime jälle Nipernaadi grupi jalajäljed, mis tulid sealt, kuhu me tahtsime minna. Mul jooksid jälle klemmid krussi... Kust nad tulid, kuidas nad juba siia meist ette jõudsid ja kuhu nad siit läksid, sest vastu nad meile ju ei tulnud?

Edasi tõusime mööda nipide rada läbi sügava ja järsu oru Kunn'mäele (271.6m) ja sealt edasi mööda tihedat võpsikut Tammõmäele (30.; 274.6m). Kunn'mäel tuli juba lambid otsaette kinnitada, sest metsa all oli piisavalt pime, kaarti ei näinud juba mõnda aega lugeda. Mägi ise aga järjekordne tipp, mida küll võetakse tipuna aga geograafiliselt on ta pigem Tammõmäe lisatipp. Kahekümnes ja kahekümne esimene, 29 veel minna :)

Tammõmäel keerasime otsa ringi ja rammisime otsejoones läbi metsa ja üle kraavi Külajärve äärde maanteele välja. Mart muidugi suutis kraavi ületades läbi jää vajuda. 30 nipernaadit käis selle jää peal ja nüüd tema vajus läbi. Tugev tükk meest, mis teha. Maanteel sai jälle nõu peetud. Tulemuseks see, et Sven ja Mart loobusid edasistest tippudest ja suundusid mööda maanteed laagripaika. Mina jätkasin planeeritud tippude noppimist. Esimeseks üksinda võetud tipuks sai see teine Vaartsmägi (25.; 277.4m), kahekümne teine, 28 veel minna :). See on korralikult võsane ja üsna terava harjaga kitsas tipp. Ka laskumine teisele poole kujunes pigem liu laskmiseks puude vahel. Edasi järjekorras teab mitmes Jaanimägi (24.; 277.4m). Nimetame siis selle Villa Jaanimäeks. Eks need Jaanimäed suvise pööriaja tähistamisest oma nimed on saanud. Igal külal oma või kaks. Erinevalt varasematest Jaanimägedest, see siin evib endiselt oma nimele vastavat eesmärki. Tipus piknikulaud ja tulease. Kahekümne kolmas, 27 veel minna :) Tähed olid taevas, külm kleepis vuntse ja ripsmeid omavahel kokku ning hingeõhk auras nagu veduril. Tundus, et oli olulisemalt jahedamaks läinud, kui päeval. Nautisin natuke tipust avanevat öist vaadet Villa külale ja suundusin edasi järgmise Korgõmäe (45.; 270.6m) otsa. Haanja maanteele jõudsin tagasi Kopliperämäe (40.; 271.8m) tipus. Kahekümne neljas ja kahekümne viies, 25 veel minna :) Pooled tipud käes!

Kopliperämäe tipust Kukumäele (19.; 280.9m) ühtegi muud mõistlikku varianti läheneda ei ole, kui otse läbi metsa ja soo. Pool sellest metsast oli mööda nõlva kulgev värske raielank, jämedad järgutud palgid risti-põiki jalus ees. Kuidagi sain sellest labürindist end läbi, edasi tuli oru põhjas soo, maapind tundus küll jalge all pehme aga läbi õnneks ei vajunud. Ees ootas 30m vertikaalset tõusu üsna lühikese horisontaalse maa peale. Tipus tõmbasin natuke hinge. Kahekümne kuues, 24 veel minna :) Kukumägi on üks neis kahest mäest, mis on uute lidarimõõdistamisega "tõusnud" top-20, ehk Lumeilvese tippude hulka. Siit Viinamäele (17.; 282.1m) oli üsna lihtne astumine. Kahekümne seitsmes, 23 veel minna :) Üritasin küll aaret otsida kõik need planeeritud 5 minutit, aga selle ajaga karp lume alt välja ei tulnud. Eemalt paistis valgust ja oli kuulda mootorimürinat. Suusarajamasin sõitis rada sisse. Sain kõne autos soojas kögelevatelt matkakaaslastelt. Neil oli kurnatusest nii külm hakanud, et kössitasid autos, selle asemel, et laagriplats välja valida ja suur lõke üles teha :)

--

Tippude läbimise järjestus:

8 - 44 - 20 - 6 - 16 - 26 - 48 - 28 - 35 - 29 - 31 - 14 - 10 - 43 - (Siumägi) - 18 - 42 - 46 - 36 - (Kunn'mägi) - 30 - 25 - 24 - 45 - 40 - 19 - 17 - 12 - 4 - 3 - 38 - 32 - 41 - 47 - 49 - 34 - 32 - 2 - (Kunnimägi) - 33 - 22 - 27 - 7 - 9 - 15 - 13 - 21 - 39 - 37 - 11 - 5 - 1