18.Olgluiõmägi - Eestimaa kaheksatuhandelised

Selle mäe poole viiv tee läks vahepeal päris poriseks ja rööpad sügavaks. Õnneks jalutamiseks väga normaalne maastik. Otse läbi metsa aardeni ja tagasi autoni juba mööda metsarada. Aitäh mägedesse kutsumast!

Tehtud

 1 

Tänane kuues. Valgõliivamäe poolt tulles oli jälle ilus metsatee täpselt sobivas suunas. Sain üht ojaniret ka ületada mis üle tee voolas kuid ei midagi hullu. Üllatavalt lihtsalt leidus ka see aare. Tänan! Nüüd marssisin mööda metsateed tagasi kuni kruusateeni.

Neid selle seeria aardeid oleme varem paaril korral juba otsimas käinud, kuid päris kõikideni veel jõudnud ei olnud. Nüüd võtsime plaani, et otsime need kõik üles. Nii saigi. Tänud aarde eest!

Aitäh aarde eest!

 1 

Selle mäe nime ma välja hääldada ei suutnudki..

Tänan peitmast.

 1 

Kuna kõrgõmäe juurest läks täitsa sõidetav tee edasi, siis sai seda kasutatud. Suts enne soovitud sihtkohta jõudmist kiskus asi veidi mudaseks ja nii tuli kõigepealt sõiduvahend tahekele maale tagasi aidata ja siis sai aarde kallale asuda. Tänud peitjale!

Vahetasin konteineri ja logiraamatu.

 1 

Sirvisin siia läbi võpsikute, aga aitäh siia mind toomast

 1 

Leitud, logitud, tänan!

Vänni Korgõmäest jalutasin otse siia. Valisin trajektoori ,,linnulennu" järgi, aga miskipärast vedas see tee mind läbi rapikutest ja ookeanitest ja igasugusest maltsast. Kuhugi putku pista ka polnud ja raiusin end lihtsalt läbi. Aarde leidsin ruttu ja tagasi jalutasin juba mööda teed.

Tänud peitjale!

Päeva lõpuks olime veel plaaninud mõne mäetipu külastuse. See sai eelviimaseks. Vihje väga aitas. Tänud

Vänni Korgõmäelt sai otsesiht seatud ja liialt palju metsas ragistatud. Tagasi tulime juba rahulikult mõõda metasteed. Logiraamat märg ! !

Kiire leid! Juba hakkas vihma tibutama ja äikesemürin kolises pea kohal! Üks mägi veel võtta siit pundist! Tuhka see padukas ja, et Jõulurada ära kadus! Ikka edasi! See aare oli korras! Aitäh!

Hakkasime siis Hannesega lastelaagri juurest liikuma ja plaan oli otse läbi metsa aarde juurest aardeni liikuda. Kokku siis 6tk ringina. No hea, et veel puud ja põõsad lehes polnud. Kaardil olev jõulurada kadus ka pidevalt ära ja nii me ekslesime kuue aarde nimel 3h. Ikka läbi ühe soo ja mäest üles ja alla ja veel ja veel. Nägime kahte paksu jänest, sookurgesid, põtrade pesitsuspaika ja palju punaseid seeni, millele nime ei osanud anda. Igatahes, soovitus- otse aarde juurest aarde juurde liikumine kõige nutikam idee polnud- powertraili siin teha ei saa. Aarded olid kõik lihtsasti leitavad, läbitud maa tuli kokku 7km. Aitähh teistsugust liiki ehtsa matkatundega matka ja aarete eest!

Kui talvel mööda maratonirada suuskadega kohale rühkides pani vihje õlgu kehitama, siis seekord läks kiirelt. Aitäh

 6 

Lukumäelt Olgluiõmäeni (no johhaidii, mida nime) jäi meil vahepeale lausa kuus top-50 tippu kuue kilomeetri sisse.

Lukumäelt läbi kibuvitsa alla sadades leidsime end ühtäkki maanteelt. Seal oli mõnus astumine ja sai natuke kiiremat sammu tehtud. Üritasime küll leida seda põhikaardil olevat rada, mis Tuhkrimäele (26; 277m) tõuseb, aga reaalsuses seda ei eksisteeri. Võtsime otsesuuna läbi metsa mäest üles. Korralik tõus. Tuhkrimäe tipus tipupilt (Kuues, 44 veel minna :) ja siis juba suunaga läbi metsa järgmise tipu, Sikamäe poole.

Kotis olevast kompassist on muidugi vähe tolku, kui on vaja tihedas metsas kilomeetri jagu suunda hoida. Kaldusin liialt paremale ja ühtäkki leidsime end hooldatud suusarajalt. See lihtsustas kulgemist omajagu ning viis meid veel täiesti õigesse kohta ka välja. Jõudsime Sikamäe (48.; 270.1m) jalamile kiiremini kui suunda hoides oleks jõudnud. Jätsime kotid mäe alla ja käisime tipus ära. Seitsmes, 43 veel minna :)

Sikamäelt keerasime külmunud ninad lõunasse. Mõnda aega sai endiselt suusarada kasutada, siis juba tuli lumist lagendikku rünnata, et pääseda tagasi maanteele. Killomäele (28.; 276.7m) tõusime mööda lageraielangi serva. Kaheksas, 42 veel minna :) Tõmbasime korra hinge ning kahlasime läbi paksu lume mäest alla.

Metsas õnnestus tabada rada, mis oli saanidega sisse sõidetud ja viis kenasti Tõõgussuumäe (35.; 273.5m) alt läbi. Üheksas, 41 veel minna :) Sven oli teepealt leidnud roika, mida matkakepina kasutas tõusude ja laskumiste turvamiseks. Korra ta juba käna pani, ju rohkem ei tahtnud. Hiihiihiii...

Tõõgussuult edasi sattusin vanas lumes olevale jalajäljele, mis tundus justkui tulevat meie järgmise tipu, Valgõliivamäe poolt. Jäljeküti tööd tehes sattusime aga sellisesse tuulemurdu, et oleks lausa ronimisvarustust tarvis läinud. Lõpuks ikka pugesime sellest läbi ning tõus Valgõliivamäele (29.; 275.6m) sai alata. Tipus sattusime taas nipide jäljele, mis läksid väga imelikus suunas. Kummaline. Kümnes, 40 veel minna :)

Laskusime Valgõliivamäelt mööda nipide jälge, aga kui see ikka 90 kraadi meie järgmisest mäest kulges (suunda, kus ei ole ühtegi tippu...) siis tegime ise omale jälje metsa alla. Siht viis meid suusarajani. Üks paarike suusatas, sai neile "heia-heia-heia" ergutuseks hüütud ning jätkasime ka ise mööda suusarada. Järgmise käänaku taga seisis mootorsaan ja väike seltskond suuskadel ning pidasid väikest piknikku. Kuuldes meie 50 kilomeetrilist matkaplaani, pakkus mootorsaanimees ka meile teed ja ahjusooje singisaiu. Nämm, sel hetkel maitses see soe sai küll väga hästi ja kosutas keha. Kusjuures mootorsaanimees hääldas selle Olgl...iõ..mäe nii puhtalt välja, et see kõlas isegi nagu täitsa mingi sõna. Tänasime ja jätkasime tõusu järjekorras üheteistkümnenda, Kiräsemäe (31.; 274.4m), tippu. Tõusu polnud ollagi aga sarapuuvõsa oli see, mis asja liiga lihtsaks ei teinud. Üheteistkümnes, 39 veel minna :)

Edasi sai pikalt mööda rada kõnnitud Olgluiõmäe poole. Talv oli täies valges ilus puudele langenud. Sellist ilu ikka näeb meie talvedel harva. Siin oli jälle tõus läbi bambusmetsalaadse haavanoorendiku täitsa korralik ja pani hingeldama. Olgluiõmäe (14.; 283.2m) tipus viskasime kotid maha ja pidasime lõunasöögipausi. Kaheteistkümnes tipp, 38 veel minna :) Lugesin Karli vihjet aarde peitmisviisi kohta ja ei osanud isegi kuskilt pihtagi hakata. Nõutus hinges, seega nii see leidmata jäigi.

--

Tippude läbimise järjestus:

8 - 44 - 20 - 6 - 16 - 26 - 48 - 28 - 35 - 29 - 31 - 14 - 10 - 43 - (Siumägi) - 18 - 42 - 46 - 36 - (Kunn'mägi) - 30 - 25 - 24 - 45 - 40 - 19 - 17 - 12 - 4 - 3 - 38 - 32 - 41 - 47 - 49 - 34 - 32 - 2 - (Kunnimägi) - 33 - 22 - 27 - 7 - 9 - 15 - 13 - 21 - 39 - 37 - 11 - 5 - 1

Tuhkrimäe tipp on üsna kitsas ja võsane

Sikamäe tipus

Killomägi talverüüs

Vaade Killomäelt

Tõus Tõõgussuu mäele

Valgõliivamägi

Mees mootorsaaniga, kes oskab hääldada Olgl...iu..õ...mäe nime nagu oleks see päris sõna

Kiräsemäe tipp

Talvetunnel

Lõunapaus

Aardele lähenedes sattusime vastakuti ühe suure märgalaga. Tegime mõned sammud sinna sisse aga see tundus väga veider paik. Ühtegi elusat puud ei kasva, vaid mõned üksikud köndid. Kahtlustasime, et see ei lõppeks hästi kui otse üle proovime minna. Pressisime ennast mööda märgala piiri lähima ojani. Seal selgus põhjus miks see ala nii kummaline välja nägi. Kopratamm. Koprad olid kahe mäe vahel oleva oru üle ujutanud ja ise plehku pannud. Meil tuli siis oja ületada. Õnneks oli seks puhuks ka purre kukkunud. Mul tuli ületamine täitsa ladusalt välja. Mairel paraku mitte nii hästi. Vette siiski ei kukkunud, kuid.. Alguses pistis käsi mingite seente sisse ja järgmine hetk lendas telefon otsapidi mutta, nii et kõik augud olid muda täis. Pärast oli tükk tegemist, et see uuesti töökõlbulikuks saada.

Pärast märgala takistuse läbimist pidid kaardi järgi mingid majad tulema. Peitja kirjelduses mainitud lendavad kettad andsid oletust, et tegemist võiks olla mõne puhkekeskusega. Kui nägime väga ammu mahajäetud maja varemeid, siis olime väga segaduses. Jalutasime edasi mäetipuni ja otsisime siis aarde üles. Proovisime ennast mitte lasta ülemäära palju häirida sellest arusaamatusest.

Kopratamm

Et siia tippu jõuda tuli meil mööduda soisest alast. Karlil õnnestus leida kuivem koht ja purregi üle oja kopra tammi juures. Tema läks ees ja sai edukalt üle. Kui oli minu kord, siis sain minagi kuiva jalaga üle. Aga mul ei ole ju lukuga taskuid, nii mu telefon sopa sisse prantsataski. Seekord jäi telefon terveks ja sain sopa maha pühkida. Aarde leidsime, aga lendavaid taldrikuid mitte.

 2 

90-ndatel EKI-le diakriitiliste erimärkidega fontide loomine ning läbi aastate murdesõnaraamatute küljendamine aitab võrokõstõ kõnõpruugis kõgõst baastasemeni, õi kõvõmbahe. Mistõttu Olgluiõmägi kõlab minu jaoks peaaegu samamoodi nagu Eyjafjallajokull ühel hoopis teisel maal :P Jõudsin hämaras ja lahkusin pool tundi veel hämaramas, sest nulli ümber oli hiljuti kuuski lammutatud ning tuhlasin peamiselt värskete okste all. Aare jäi tegelikult siiski (väga napilt!) tsooni, kus ta oli kaetud vaid raskusastmetele vastava standardmaskeeringuga. Kõheduseni täna asi ei jõudnud, selleks polnud lihtsalt aega. Kui peitja Joosep nimetab kirjelduses takistustena adjektiive "külm" ja "hirm", siis eriti tema poolt on see muidugi must huumor kuubis ja paluks mitte tõsiselt võtta :D

Kaheksatuhandeliste aardeseeria punktide läbimise strateegia, variant 16: raskusastmete järjekorras. Mulle isiklikult istuks alustada raskematest ja lõpetada lihtsamatega, aga võib ka vastupidi. Esimene sorteerimine maastiku raskusastme järgi. Kui see on võrdne, siis tuleb mängu peidukoha raskusaste. Kui mõlemad parameetrid mitmel aardel 100% klapivad, siis nende vahel on vaba valik.

2 - 20 - 16 - 7 - 12 - 5 - 1 - 6 - 8 - 4 - 3 - 19 - 11 - 15 - 10 - 18 - 17 - 13 - 14 - 9

Mitu aastat läks aega,aga nüüdseks kõik mäed alistatud :) Aitüma laheda seeria eest!

Puhkuseaegse kulu üheks hommikuäratuse lauseks oli saanud mõte, et "Äratus, hakkame liikuma, aarded ei oota, lähevad arhiivi". Eks ma ennekõike neid tippe siin silmas pidasingi.
Kunagi mitu aastat tagasi oli meil plaan jutti kõik ära vallutada, siis tuli aga 30 tundi kestev paduvihm ja see ajas meid metsast välja, samamoodi nagu metsavaht ajas metsast välja partisanid ja nende vastased.
Loodus oli saavutanud oma kõrglopsakuse ja ma ennustasin ette. et läheb meeletuks setuvõsa ragistamiseks. Algus oligi paljutõotav aga siis saime aru, et metsas on korraldatud rattavõistluseid, mis on jätnud maha radasid, mida kaardil pole aga millel puudub kõrge kohi. Samuti proovisime tippuliikumiseks otsida teravamaid kallakuid ja nii leidsime vähemvõsastunud pindasid. Vahepeal käisime ka Vaskna järve juures telkimas ja hommikul jätkasime kuni kõik viis vallutamata tippu lõpuks kõik läbitud sai.

Tänane viimane leid enne kui telgi kena Vaskna järve äärde püsti paneme.
Aare vajab hooldamist!
Täname, kolm tippu on veel jäänud vallutada.

Leitud.

Mõnusal soojal kevadpäeval oli lust Haanja mägesid vallutada. Tänud peitjale toreda mägedeseeria eest!

Tänud aarde eest!

Mul on heameel,et ma sattusin toredasse seltskonda kellega mägesid vallutada.Täna oli neid 20 ja üks jäi neist leidmata.Alustasime Vänni kõrgomäest ja lõpetasime vällamäega,mis mulle oli juba raskevõitu aga kõik see meeskond ootas mind seal üleval.Tänud peitjale ja kaaslastele.

Siia jõudmine oli lihtne, aga aarde leidmine mitte enam niivõrd. Sai ikka lähemalt ja kaugemalt uuritud, kui lõpuks tuli kohe päris peidust välja. Aitäh peitjale ja mõnusatele reisikaaslastele!

Oli tore päeva Haanja küngaste vahel ja otsas. Poleks uskunud, et siin nii palju lund on, mõned korrad sai põlvini sisse vajutud. Aardeid jagus täpselt parajalt, saime korraliku trenni aga rohkem poleks täna jõudnud.

 1 

Teine tänane tipp. Vänni Korgõmäelt jätkasime matka, tegime keeleharjutusi, kes kiiremini ja soravamalt Olgluiõmägi öelda suudab. Tipuni jõudes oli nime hääldus kõigil viispluss. Tänud peitjale ja kaaslastele.

Tänasel matkapäeval külastatud 20 tippu: esimene kell 10:40 Vänni Korgõmägi-> Olgluiõmägi-> Tsälbämägi-> Tõudrõmägi-> Viinamägi-> Kerekunnu mägi-> Plaani Jaanimägi-> Kivestmägi-> Haragamägi-> Rohtõsuu mägi-> Iisraelimägi-> Suur Munamägi-> Luku mägi-> Kulliperä mägi-> Mustikamäe lõunatipp-> Mustikamägi-> Papisöödü mägi-> Kaldõmägi-> Tsärdsõmägi-> viimane kell 18:05 Vällämägi.
Oli vahva päev. Tänud peitjale ja kaaslastele.

On alles nimi mäel :) Maris küsis, mis järgmine mägi ja no siis tuleb öelda Olgluiõmägi :) Aare korras ja vihje täpne. Aitäh!

Vänni Korgõmäelt tulime. Teisena koolmikust võtsime ette Olgluiõmäe, et siis viimaseks jääb päeva keeruliseima maastikuga Tsälbämägi.

 1 

Tänane kohtumispaik oli Vännis, et mitmekesi siinseid välja valitud tippe vallutada. Päike paistis, metsateed kohati jääs või porised, mäed olid lumised. Tipud said läbitud järgmiselt: Korgõmägi, Olgluiõmägi, Tsälbämägi, siis Tõudrõmägi, Viinamägi, Kerekunnu mägi, Plaani Jaanimägi, Kivestmägi, Haragamägi, Rohtõsuu mägi, Iisraelimägi, Suur Munamägi, Luku mägi, siis Kulliperä mägi, Mustikamäe lõunatipp, Mustikamägi, siis Papisöödu mägi, Kaldõmägi, siis Tsärdsõmägi ja viimasena Vällämägi. Tänud tublidele kaaslastele.

Korgõmäelt edasi astusime jätkuvalt jäätunud metsateel, mis kohati oli poriseks pööratud metsaveo käigus. Vihje oli sammal. Mitmekesi püüdsime juba mõnda aega otsitavat leida, kuniks Külli tasa ja targu ühe sambla tabas. Tänased mäed olid enamasti siiski ka tipus veel jäised ja lumised. Kuigi on pikemat aega juba kevadine päike tublisti metsaaluseid soojendanud. Edasi otse Tsälbämäele. Tänud peitjale.

Leitud. Tänud!

Mägede ekspeditsiooni vol 2 kolmas vallutus. Tulime siia Vänni Korgõmäelt. Kuna kaaslase kaart näitas, et sinna peaks minema korralik rada, kulutasime selle otsimiseks alguses veidi aega ja lõpuks leidsimegi päikseliselt särava mootorsaani ja suusaraja. Seda mööda oli lausa lust astuda ja talvist muinsjutumetsa imetleda. Mingil hetkel keerasime veidi kõrvale ja olimegi mäe tipus, mille hääldamine vähemalt mulle küll erilisi raskusi ei valmista. Seekord läks vihjele sobiva koha lume alt välja kaevamisega veidi rohkem aega, aga lõpuks oli ta käes ja nimed said raamatusse kirja. Edasi võtsime suuna Tsälbamäe poole. Aitäh peitjale!

Mustikaid, vaarikaid ja maasikaid mugides nulli. Kukekad ka veel pihus. Tänud!

 5 

Olgluiõmäele on mitu head lähenemissuunda - meie tulime lõunast Vänni Korgõmäe poolt. Jõudsime ilusti nulli ja hakkasime vihjele vastavaid kohti läbi vaatama. Kaks neist nägid välja väga sedamoodi, et seal oleks võinud aare olla, aga ometi olid need tühjad. Mõtlesime, et ju siis on koordinaadid mööda ja laiendasime otsingut. Ikka ei leidnud midagi. Tundus jube tobe, et kõik ülejäänud 19 tipuaaret on ennast kiiresti ilmutanud ja nüüd see viimane on siis selline, et võib lausa leidmatagi jääda. Mina olin juba lootust kaotamas, kui järsku Mart kuskilt kaugelt poole mäe pealt hüüdis, et ta leidis. Aare vedeles keset metsa lihtsalt maas. Ilmselt olid mõne loomakese käpad siin mängus olnud. Õnneks oli Mart taibanud seda kaugelt prügi moodi tunduvat objekti lähemalt kontrollima minna ja saime ikka leiu kirja. Peitsime aarde nulli ühte neist eelnevalt mainitud peidikutest ja hakkasime mööda Haanja maratoni rada auto juurde tagasi liikuma. Enne kohtasime veel kitsesid, nägime vähemalt päeva kui mitte elu pikimat kopratammi ja põrkasime vastu küntud põldu, mille vältimiseks veel lõpus natuke ringi pidime minema. Kilomeetreid saime lõpuks veidi alla 28 ja liikumisaega 7,5 tundi. Kuigi aarded on nüüd leitud, võiks vabalt uuesti minna. Tore maa see Haanjamaa. Tänud peitjale aarete eest!

 1 

Oskavad siinkandi inimesed ikka mägedele nimesid välja mõelda. Krüpteerida ei ole siin enam midagi vaja, nii kui nii keegi sotti ei saa. Jälgisime peitja soovitust ja tulime siia valges. Vahepeal saime veidi kerge rahesaju ka. Kuid jalutuskäik ei olnud raske ja oli aega loodustki vaadelda. Ene leidis punaseid karikseeni ja mina pidin nende transpordiks oma mütsi ohverdama. Koht oli ise kena ja aaregi ei lasknud end kaua otsida. Tänud.

Kevadekuulutaja - punane karikseen

Jalutuskäik siia oli küllaltki lihtne, sai mööda suuri radu enamiku teest kõnnitud. Lund sajab vaikselt juurde ja maapinnalt aarete leidmine läheb järjest raskemaks. Proovisin oma keelt panna paar korda mäe nime välja ütlema, iga kord lõppes naerupahaku ja ebamäärase oouuõõääööga. Kuivatasime karbi sisu, lisasime uue juhendi, pliiatsi ja minigripi. Tänud!

Tipp kuus

Kas olen nüüd mägironija (osa 6)? Vaatasime tipu üle ja kui Anna aaret märkas, vaatasin, et ma ise ju selle kõrvalt just hetk tagasi mööda marssinud. Nime üritasime ka korraks hääldada. Tänud!

 1 

Eelmisest tulin mööda põdrarada, suund oli otse päikese poole. Rogainikaart midagi hullu ei näidanud, nii et pistsin ta taskusse ja kulgesin. Peagi jõudsin taas vastiku võsaraieni. Tundus, et see päädib suurema veekoguga. Kookisin kaardi ja gpsi välja, aga tuli välja, et päris õigel suunal olen. Vett muidugi kaardil polnud, muidu oleksin selle keskkohta jõudmist vältinud. Mõlemalt poolt tundus läbipääs kahtlane. Kuna põhjas tundus soisem, siis otsustasin ringi teha lõuna poolt. See oli hea mõte, sest mägedevahelises kanjonis oli korralik kopratamm, kust ma probleemivabalt teisele kaldale sain. Edasi leidsin metsast korraliku maakivivundamendi ja suure puust maja jäänused. Huvitav, miks seal nii suur hoone olnud on? Igatahes rühkisin edasi mäkke, nägin veel auravaid põdrapabulaid ja ei ühtegi ufot või muud raskesti hoomatavat. Aare leidus ka kenasti. Tänan!

Nägime suurt põtra!

Aitäh siia juhatamast. Tänud peitjale

Leitud. Tänud peitjale! Pika logi leiab siit

Leitud ja logitud.

2381.

Algsed plaanid olid minna Aluksnesse, kuid kuna olin udupea ja unustasin ID-kaardi koju (trahv 210€), siis pidime plaanid ümber tegema. Kaheksatuhandelised mäed tundusid sobivat küll. Peamine, mis nendest retkedest meelde jäi ja ühisnimetajaks sobiks, oli pehmed teed, pidev põnevus parkimiskoha valiku suhtes, et kinni ei jääks ning aardeni otse ja laugemat teed tagasi tulek.
Jälle ühe parkimisega kaks mäge. Otsisime paremat kohta, kus parkida ja jäime rummuni kuskile palgivirnade vahele mutta kinni. Otsisime aarded üles ja siis tegelesime autoga. Vints külge, plaadid rataste alla ja sookoll tõmbas auto välja :)

Jõulumatka käigus jäi ka mõni aare teele kuhu sai nimed üles täheldatud. Aitäh.

 1 

Nojah, Laur tegelikult rääkis oma pikas logis üldjoontes kõik ära… Meie tripi aarde nr 2 juurde saime samuti üle koprasilla, teel selle pole olen ühtlasi terve seenenäituse üles pildistanud…

Leitud. Tänud. Pika logi leiate siit.

Jällegi polnud midagi keerulist, natuke kõndimist ja kiire leid. Me täname.

Mõnus jalutuskäik mööda teed ja siis väike jupike mäkke. EV, J: nööbid (3+3).

Suurt vaeva polnud kui ainult jala vaev ja leitud. Aitäh!

Sõitsime autoga nii kaugele kui saime ja sealt suundusime jala mäkke. Kiire leid ja logi.

Auto jäi Vänni Korgõmäe lähedusse, edasi jalutasime mööda värskeid hobusejälgi. Lootsime, et hobune meid enne autosse naasmist alla ei aja või autole otsa ei põruta. Aare peitis end natuke, aga vihje aitas. Aitäh!

Jalutasin edasi ja suundusin selle künka otsa logima. Jalutuskäik oli sarnaselt eelmisele, mittenauditav. Aarde leidmisega raskusi polnud, logi kirja ja tagasi jalgteele, et suunduda parmude ja kärbeste saatel geomobiili. Aare heas seisus.

 1 

Aga minule see hääldusharjutus meeldib - Olgluiõmägi, olgluiõmägi, olgluiõmägi jne jne jne :) Tulime otse teed mööda lõunanaabri juurest, siit sai tippu suisa rada mööda, ilma igasugu ekstsessideta. Tänud, viis maas, viisteist jääb homseks.

Seekord tõusin mäetippu paljajalu! Vahetasin karbi ära ja nüüd peaks Olgluiõmäe aare jälle igati otsimiskõlbulik olema!

Leitud,aitäh!

Karbikaas katki. Aare ise kuiv.

Teine aare selle metsatee ääres. Siin seal on näha geopeituri rada. Ka siin tahab karbikaas lappimist - kahjuks teip autos. Leid kiire. Tänud.

Miki ja Merle + suur seltskond

Leitud, logitud, tänud.

 1 

Mägede vallutamise teise päeva kuues ja ühtlasi viimane mägi. Tulime siia Vänni kõrgõmäe poolt mööda lumist metsarada. Lume peal olid ees inimese ja koera värsked jäljed, mis tulid ja läksid. Aaret ennast said kõik otsida. Mõned kahtlustasid jällegi mingit pettust, nagu oleks karp on rännanud vahepeal kellegi tasku. Tänan meeldivat seltskonda ja peitjat.

Leitud ja logitud.

Tänud peitjale :)

Leitud, aitäh!

 1 

Hea kui on plaan ja plaan meil oli ja vallutatud said kõik 20 mäge! Seltskond oli tore, tegime nalja ja nautisime viimast lund ja talve, nägime hulganisti loomade jalajälgi ja loodus on ikka erinev Eesti keskpaigaga. Igas aaredekarbis oli rull niiti, tore oli mõistatada, mis värv nüüd on! Peitja, saad tänu selle seeria eest!

Leitud.

 4 

Viimane pingutus ja kõik tipud saidki vallutatud. Nendel kahel päeval oli kambavaimust palju kasu- Madisega kahekesi otsides oleks ma vist peale esimest leidu vinguma hakanud. Kokkuvõttes tore seiklus. Aitäh!

Kolonn

 1 

Tsälbämäelt otsetee ei toiminud,koprad olid orus enda elupaika igati kindlustanud.Jää tugevust igaks juhuks proovimas ei käinud.Õnneks jäi ette kobraste ehitatud sild üle oja,see tegi asja veidi kergemaks.Aardekarbi suutsime ikka välja sulatada pesast.Tänud!

Matka 2 tipp. Kahjuks oli aare peidikusse nii kinni külmunud, et kätte ei saanud ja jäi logimata.

Leitud. Tänud!

 1 

Pakun välja preemia inimesele, kes suudab selle mäe nime harjutamata välja hääldada. Enamus meie seltskonnast igatahes jõudis konsensusele, et selle mäe nimi on "abööö...Olgulöüõiuulikhmmm"

Siia murdsime ennast Vänni Korgõmäe juurest, mäestikusood riivasime ainult otsapidi ja läbi ei hakanud sellel korral murdma. Üllataval kombel oli aarde juures üsna palju jälgi, mis kõik geopeiturite omad kindlasti ei saanud olla. Aga ega midagi, kui siin logi kirjas, panime edasi Tsälbämäe poole.

Aitäh!

Leitud! Tänud peitjale :)

Leitud. Aitähh!

 2 

Jalutuskäik mööda teed Vänni mäe juurest siia oli raske, aga mitte jalgadele, vaid keelele :) Siin on peamine ülesanne hääldada mäe nime vaheldumisi vulkaani omaga: Olgluiõiumägi-Eyjafjallajökull-Olgluiõmägi-Eyjafjallajökull... Huvitav, kas ma nüüd sain selle õigesti?

 2 

Raske hääldusharjutus on selle künka nimi. Raskelt ilmus ka karp päevavalgele, kogu seeriast otsisin seda kõige kauem. Kahjuks lumega leidmine jälle vägagi ebatõenäoline. Seeriast oli see kaheksas võetud mägi, kuid pool distantsist peaks läbitud olema. Võtsin koha sisse kännul ja tegin tee joomise pausi. Mõnus vaikus, ainult metsa hääled. Tänan!

Pressisime autoga Vännist veel edasi aga nullini ei saanud :D Jalutasime siis mõnisada meetrit ja leidsime :)

Otsa me ronisime ja ära ta tõime. Leitud- tehtud.

Seekord sattusime jahimeestega kokku. Õnneks saime kokkuleppele, et meid jahtima ei hakata :) Natukene füüsilist pingutust ja olimegi aarde juures. Tänud peitjale.

 2 

Aardele lähenedes tänasime õnne, olime kaherattalise geomobiili kaskuks otsustanud. See küll veidi protestis paari koha peal, aga siiski viis meid sajakonna meetri kaugusele aardest. Autoga ilmselt istuks siiamaani seal. Aardele lähenedes oli tee ääres kole palju püssimehi oranzide vestidega. Selgus, et ajujaht käimas. Saime kokkuleppele, et meile põdra pähe kuuli keresse ei kihutata ja suundusime aarde poole. Aarde leidmisega probleeme ei tekkinud, samuti pole seisukorrale midagi ette heita. Panime ka oma nimed kirja nagu ette nähtud ja suundusime tagasi ratta poole enne kui põdrad kohale jõuavad. Aitäh peitjale.

 3 

See oli mõnus mägi, mille tippu viiva matka tegi lühemaks selle mäe nime harjutamine :-) Harjutasime kordamööda ja korraga, harjutasime seni kuni nimi kohe päris soravalt välja veeriti. Muidu oli lihtne teekond, mida jalutada ja lõpus vaid väike turnimine mäeveerel, kus kenasti võsagi tehtud. Lõpus ootas meid tuttav lumeilves, kes ütles, et nüüd algab tagasitee sõidumasinasse. Vihma ka eriti ei tibanud enam, aga märjad olime siiski.
Naastes püüdsin Androidi programmiga "Anna teada" teatada metsa veeretatud kuuest autokummist. Kahjuks see korduvalt ei õnnestunud kuni lõpuks vist ikkagi õnnestus. Saab näha, kas Haanja VV võtab kätte ja viib need minema. Tore ju oleks. Meil oli auto pagass nii pilgeni täis, et sinna isegi pisiprahti poleks mahtunud.
Täname peitja Joosepit maruda seeria eest, mis on just paras selliseks paaripäevaseks matkaks. Aare oli kombes, kaubatehinguid ei teinud. Järgmiseks sai meile kaardile vaadates logistiliselt ootamatult Tsärdsõmägi. Sest olime parima võimaliku telkimiskoha otsinguil otsinguil. Esimene mägede matkapäev hakkas vaikselt lõpule jõudma.

Inimhinge ja looduse disharmoonia

Sildistatud

 2 

Nagu meie suurepärane plaan ette nägi, panime Tsälbämäe poolt otse siiapoole ajama. Minu jaoks täiesti külastamata mägi ja Joosepki polnud kunagi sellest suunast lähenenud. Lühidalt tähendas see seda, et linnulennul umbes 600-meetrine teekond kujunes kindlasti rohkem kui kilomeetripikkuseks.

Panime künkaid mööda üles-alla, ajasime taga olematusse suunduvaid teeradu ja ekslesime kompassinoole kapriise tõlgendades mitmesse tundmatusse. Eredamalt meenub soolõik, mis esialgu õige pelutav tundus, aga astuma hakates Mädajärvedest hoopistükkis sõbralikum oli. Samuti komistasime seenelise otsa, kes kurtis, et õige aeg hakkab otsa saama.

Viimaks jõudsime ka mäkke, kus aardeleiu kõrval tundus olevat hea hetk väikeseks energiavarude täiendamiseks. Minu väsinud mõistus hakkas juba looma paralleele erinevate kiskjate, meie seisundi ja ei-tea-mille vahel. Mõnus mäetipp oli muidu. Aitäh!

Harilik mäestikusoo

Lõvikonserv, lumeilves ja Olgluiõ

 1 

Mida me nende kolme päeva jooksul õppisime, oli see, et Haanja teed on tegelikkuses väiksemad, kui kaardil välja paistavad. Nr 18 ja 10 otsimiseks õige teeotsa tabamine ei õnnestunud sugugi. Olime kuhugi suuremasse risti välja jõudnud, siis mõistsime, et oleme kõvasti mööda sõitnud. Lõpuks saime siiski rajale. Otsustasime, et kõnnime suure tee äärest ja hästi otsustasime, sest jalutada oli mõnus. Õhtul hakkasime huvi pärast uurima, kas Haanja maratoni rada ka "meie mägesid" pidi käib ning kui me nüüd väga mööda ei pane, siis just mööda seda metsarada maratoni pikem distants ka kulgeb. Nii et Lõvi on siin suuskadel juba liigelnud. Aardega läks veidi aega, oli teine hästi peidetud.

Eelmise mäe juurest kannatas veidi maad autoga edasi sõita. Miskid sajad meetrid sai siiski ka jalutamiseks jäetud. Täitsa mõistlik jalutuskäik kukkus välja, ei miskit hullu. Tänud!